Juhul kui pole kusagile mujale minna...

Sayer oli kogu öö rahulikult maganud ja kuna ta ei olnud mitu päeva korralikult välja puhanud, siis end tuppa pressivad päikesekiired panid vaid noormehe enda külge vahetama, et päike silma ei paistaks. Tundus, et tema nii pea sellest voodist ei tõuse. Pealegi oli nädalavahetus, mis tähendas, et ta võis vabalt ka alles poole päeva aegu ülesse tõusta. Oh uni, armas uni.

Tundes soojendavaid päikesekiiri enda silmi lahti kangutamas, avas Alex peagi silmad. Tüdruk kissitas tükk aega silmi, ennem kui harjus ära selle valgusega. Ta magas endiselt tugitoolis - põlved vastu rindkere tõmmatud ning küljega ennast vastu seljatuge toetades. Neidise silmad pöördusid hetkeks Sayerile, kes rahulikult edasi magas, ning uuesti aknast välja. Heameelega oleks ta edasi maganud, kuid selle asemel tõusis ta vaikselt tugitoolist püsti, venitades ennast algul ühte pidi ja siis teist. Võtnud enda koti pealt lühikesed teksad, vinnas ta need endale jalga, väljudes vaikselt toast, kõndides alla kööki. Tal oli plaanis neile hommikuks teha šokolaaditükkidega pannkooke.

Sayer avas enda silmad alles kell kümme hommikul, vaadates otse säravasse päikesesse, mis oleks just kui kisanud 'Rise and shine'. Noormees tõusis istuli ning silmitses enda tuba. Alexit polnud, kuid tema asjad olid siin, seega all järelikult. Suure haigutuse saatel ajas ta end voodist välja ning sirutas. Paar sammu ja ta avas kapiukse, otsides endale selga teksad ja valge maika. Külastanud veel mööda minnes vannituba, suundus ta viimaks alumisele korrusele, kus oli tunda imelist lõhna. Say liikus köögi poole ning jäi uksel seisma, silmitsedes Alexit.

Vaikselt endamisi lauldes, askeldas Alex pliidi taga, tõstes pannkooke pannilt suurele taldrikule ning pannes uue kihi tainast. Tema pruunid juuksed olid tõstetud kergesse krunni ning ta kandis lühikeste teksadega endiselt Sayeri t-särki. Laua oli neidis katnud juba kahe taldrikuga, nugade ja kahvlitega, erinevate määretega, mida oleks võimalik pannkookide peale panna.

"Sellise hommikuga võiks lausa ära harjuda," muigas noormees viimaks ning astus ruumi sisse, vaadates üle näitsiku õla, millega ta tegeleb, "lõhnab imeliselt," tunnistas Sayer ning istus siis lauda, mis oli juba kahele ilusti ära kaetud. Ta ei olnud juba ammu hommikuti midagi sellist söönud. Tavaliselt sõi ta ära kas selle mis õhtusöögist alles oli või sõi paar võileiba. "Said sa õhtul üldse magada?" uuris Say.

Sayeri häält kuuldes võpatas Alex korraks, kuid pööranud silmad üle õla, naeratas ta kergelt. "Looda ainult. Sina pesed pärast nõud puhtaks," muigas ta kergelt, pöörates pilgu uuesti pannile. Keeranud ühe pannkoogi ringi, lasi ta sellel mõnda aega ka teiselt poolt üle pruunistuda, tõstes selle seejärel taldrikule teiste peale. Kraapinud kausi põhjast kokku ühe pannkoogi jagu tainast, valas ta selle kuumale pannile. "Kusjuures isegi sain ning ma pole ammu nii hästi maganud," pööras Lexi ennast Say poole, kes ennast juba mugavalt laua taha sättis.

"Nagu soovid," sõnas Sayer allaandlikult. Kahe taldriku ja mõne kausi pesemine ei olnud just raketiteadus. Sellega saab ta ikka hakkama. Say jälgis, kuidas ukse kohal olev kell vaikselt tiksus ning varjas käega enda suule ilmuva haigutuse. "Siis on ju hästi. Ma mõtlesin, et võibolla ei saa sa pärast seda indsitenti enam magada," lausus noormees.

Alex muigas kergelt, pööranud ennast veel korra ringi, võttis ta panni pliidilt ning tõstis viimase pannkoogi teiste peale. Pannile veidikene vett peale lasknud, asetas ta selle tagasi rauale, et külge kõrbenud taina jäänused tuleksid pesuks lahti. "Noh ega algul eriti ei saanudki, kuid siis meenus mulle, et minu kõrval on üks kartmatu jõmm, kes ehmatab kõik oma norskamisega ära, ning ma julgesin silmad sulgeda," turtsatas neidis kergelt. Võtnud taldriku pannkoogi hunnikuga, kõndis ta mõned sammud laua juurde, asetas selle sinna keskele, võttes ka ise istet.

"Tore," sõnas Sayer kergelt naeratades. Tema silmad püsisid mõnda aega Alexil, kuid liikusid siis pannkoogi taldikule, mis laua keskele ilmus. Juba vaatamine pani neelud käima. Noormees tõstis enda taldrikule ühe koogi ning määris selle peale natuke kondenspiima. "Mis sul täna plaanis on?" uuris Say.

Alex naeratas samuti õrnalt, tõstes endalegi ühe pannkoogi, määrides sinna peale punast moosi. "Sul on kena naeratus, sa peaksid tihedamini naeratama," sõnas neidis vaikselt, rohelised silmad hetkeks noormehel, asetades peagi moosipurgi tagasi lauale ning enda pilgu kokkuvolditud pannkoogile viies. Sayeri küsimuse peale kehitas LA kergelt vaid õlgu. "Pole eriti mõelnud selle peale. Õhtul arvatavasti tööle," sõnas ta muretult.

"Psh, ma naeratan siis kui selleks vajadus on, mitte selleks, et teistel hea vaadata oleks," turtsatas Sayer andes välja enda arvates väga hea argumendi. Alex oli esimene, kes seda talle ütles ja mingil imelikul kombel tundus see Sayerile naljakas. "Ma käin ilmselt hommikul natuke korvi harjutamas ja jõusaalis. Pärast seda on mul veel mõned asjad vaja korda ajada. Aga sa võid rahulikult siin olla. Mu isa ei peaks siia tulema, aga helista kohe kui midagi on," rääkis Say ning pistis pannkoogi tüki endale suhu. Imeline.

"Seda küll," noogutas Alex kergelt. Ega temagi polnud eriline naerupall, põhiliselt naeratas tüdruk selleks, et inimestele healt meelt teha, sest ausalt öeldes ei suuda keegi taluda depressioonis olevat teismelist. "Ma võin koos sinuga mängida kui soovid. Siis sa saad mulle natukene mängu õpetada ning sul pole igav kah," kehitas neidis kergelt õlgu. Tõstnud enda rohelised silmad pannkookidelt Say'le, kergitas ta hetkeks ühte suurnurka, lükates juuksesalgu silme eest.

"Vaevalt korvpall mulle igav on, aga sa võid tulla kui tahad," kehitas Sayer enda õlgu. Tal ei olnud seltskonna vastu midagi. Õpetajat temast see eest küll just eriti ei ole, aga alati on esimene kord. "Sellisel juhul pärast sööki natuke leiba luusse lasta, siis dressid selga ja rahuliku jooksuga võimlasse, seal tund aega umbes korvpalli ja seejärel jõusaali," seletas Say nende treeningkava, mis ta ise endale kokku oli pannud.

"Sellisel juhul ma loodan, et sul pole midagi selle vastu kui jälle su kappi tühjendan," turtsatas Alex kergelt. Ta tundis ennast nii loomulikuna Sayeri seltsis, just kui oleks see elu, mida ta tegelikult elama peaks. Istudes laua taga rätsepa istes, võttis neidis peagi kätte ka noa, lõigates pannkoogi ühesuurusteks tükkideks, et need üks haaval endale suhu pista.

"Mis mõttes?" turtsatas Sayer, "sa üldse midagi endale kaasa ka võtsid sealt või. Üle üldse sa oled ju nagu nii parktiliselt üksi seal korteris elanud, kas mitte sinu isa ei peaks endale uut ulualust otsima," sõnas noormees ning pistis tüki pannkooki endale suhu. Tal ei olnud muidu midagi selle vastu, et Alex tema kapist endale asju otsib. Lihtsalt talle käis närvidele, kuidas näitsik enda isale kogu aeg järgi annab.