Juhul kui pole kusagile mujale minna...

"Head ööd," lausus Alex vaikselt. Pannud enda märkmiku kapi äärepeale, sulges ka neidis silmad. Mõnda aega ta ümises veel vaikselt, kuid peagi suikus ka tema unes. Kuid mitte eriti kauaks. Lexi oli saanud magada umbes tunnikene kui teda hakkasid piinama õudusunenäod/mälestusest minevikust kui ta pidi kaks kuud istuma kinni vaimuhaiglas rahustite mõju all.
Tema silme ette ilmusid klipid kui ta jõudis sinna, kuidas ta veeti autost välja ning lukustati pehmesse tuppa, kuidas ta karjus ning kuidas ta hiljem kinni seoti, ujutades tema veenid üle rahustitega. Kõik need uuringud ja protsetuurid, ta mäletas kõike seda, mis oli ebameeldiv tema jaoks. Ning kõike seda vaid seetõttu, et temas on väikene geenikene, mis ähverdab vabastada hulluse, mis paneks ta eluks ajaks luku taha.
Ärganud korraga võpatades ülesse, tõustes sama aegselt ka istukile, hingeldas neidis kergelt. Tema rohelised silmad jälgisid enda värisevaid käsi, pöördudes peagi Sayeri poole. Noormees magas rahulikult. Neelatanud õrnalt, libistas Alex enda jalad teki alt põrandale, tõustes püsti. Vaikselt avas ta ukse, jättes selle pool irvakile kui ta trepist alla kõndis, et endale klaasikene vett võtta. Võtnud riiulist endale klaasi, astudes mõned sammud kõrvale, asetas tüdruk klaasi kraani alla, lastes sinna kolmandiku jagu vett. Joonud kaks lonksu, asetas ta klaasi tagasi kapi ääre peale, tuues kuuldavale vaikse ohke. Korraga aga tüdruk karjatas kui keegi haaras temast liiga kõvasti selja tagant kinni, keerates ümber ning hakates teda viisakalt öeldes kabistama.

Sayer oli sügavas unes ega pannud midagi tähele. Ta ei kuulnud Alexi üles ärkamist ega tema voodist kadumist. Eks noormees oligi harjunud üksi magama. Kui Say kõrvu kostus korraga mingi tüdruku kiljatus, ajas ta end küünarnukkide peale püsti ning hõõrus silmi. Ta ei saanud aru, kust see tuleb. Kuid siis märkas ta voodiserval olevat Alexi märkmiku ja tühja voodikohta.
Ühe hetkega oli ta püsti ning ruttas trepist alla otse kööki, kust oli kuulda vähegi mingeid elu tegevuse hääli. Praegu tuli igati kasuks, et neil väike maja oli. "Lase, ta lahti," kisas Sayer kui kööki astus ja enda purjus isa märkas, kes ilmselgelt üritas Alexit kabistada. Kuna mees oli aga liiga täis, et millestki aru saada, võttis Say temast kinni ning lükkas suure hooga köögi ukse poole, mis oli lahti. Seega tuikus ja koperdas mees kuni kukkus maha pikali. "Alex, mine ülesse," sõnas Say häälel, mis oli tulvil käsku.

Alexi silmad olid kinni pigistatud ning käed püüdsid eemale hoida Sayeri ilmselgelt purjus olevat isa, kes lisaks kabistamisele püüdis ka käsi neidise särgi alla toppida. Kuuldes korraga Sayeri häält, avas ta silmad, et näha, kuidas mees enda isa eemale tiris, visates ta peagi köögist välja. Say käsk ülesse kobida jõudis neidisele küll aegamisi kohale, kuid peagi oli ta köögist kadunud ning üleval Sayeri toas. Ukse enda selja taga kinni surunud, silmitses Lexi värisedes enda varbaid, eemaldudes peagi uksest ning kõndinud mõned sammud eemale, vajus ta tugitooli kõrvale maha põrandale. Selg vastu mööblieset, olid neidise rohelised silmad suunatud aknast välja. Ta põimis käed ümber põlvede, tõmmates viimased kindlalt vastu keha.

Sayeri isa ajas end püsti ning tatsas kööki tagasi, silmitsedes ilmselgelt vihast poega. Tema näole ilmus totaks irve. "Kui teda või ükskõik millist mu sõpra veel kord käperdad, siis ma ausõna tapan su ära," sõnas noormees astudes enda isale lähemale ning lükates ta tugevalt vastu seina. Hirmus lausa, kuidas ta jälestas iseenda isa. Elu ilma temata oleks sadu kordi lihtsam. "Kao siit majast kus kurat ja tule tagasi kui sa kaine oled ja suudad inimese kombel elada," soovitas Say ning lükkas isa välisukse poole ja sealt otse välja. Sulgenud ukse, keeras ta selle lukku.
Kõndinud tagas kööki, toetas ta end mõneks ajaks vastu seina, et rahuneda. Umbes viie minuti möödudes jalutas ta trepist ülesse ning tagasi oma tuppa. Alguses ta ei märganudki Alexit, kuid seal ta oli, tugitooli kõrval maas. "Sorry sellepärast. Ma ei arvanud, et ta koju tuleb. On sinuga kõik korras? Tahad sa midagi?" uuris Say istudes tüdruku kõrvale vaibale.

Alex võpatas silmnähtavalt kui Sayer tuppa astus ja teda kõnetas. Tema pilk oli hetkeks ehmunud, valmis uueks rünnakuks, kuid nähes tuttavat nägu, see leebus ning peagi suutis Lexi hetkeks õrna naeratuse suule manada, aga ainult hetkeks. "Minuga on kõik korras. Lihtsalt natukene ehmunud," sõnas ta vaikselt, pöörates enda pilgu tagasi aknale. Kuna nad polnud ennist kardinaid ette tõmmanud, siis paistis selgelt suur ümmargune hõbedane kuu, mis valgustas tuba.

"Vabandust selle pärast. Tõesti. Ma ei arvanud, et ta koju ilmub. Ma oleksin sind hoiatanud," sõnas Sayer toetades pea kätele. Tema käed libisesid tema pruunidesse juustesse. Hinganud sügavalt välja tõstis ta taas pilgu ning vaatas ruumi, mis oli valge vaid tänu kuuvalgusele. "Me peaks tagasi magama minema," sõnas Say vaikselt.

Alex raputas Sayeri sõnade peale pead, pöörates enda rohelised silmad tagasi noormehele. "See pole sinu süü," sõnas ta vaikselt, asetades enda käe noormehe õlale, "kust oleks sa pidanud arvama, et midagi sellist juhtub. Lihtsalt ma juhtun olema valel ajal vales kohas," naeratas tüdruk lõpus õrnalt ja pikemalt kui ennem. Say sõnade peale, mis puudutas magama jäämist, noogutas tüdruk kergelt, kuigi arvatavasti tema nii pea und ei saa.

"See ei vähenda asjaolu, et ma su ohtu seadsin. Ma oleksin pidanud sellele mõtlema," sõnas Sayer ning tõusis püsti, "aga mis puutub sinusse ja valesse aega, siis see vastab küll tõele," turtsatas noormees ja kuigi tema näole ilmus hetkeks naeratus, ei olnud seesmiselt sellest jälgegi. Seadnud end jälle voodisse sisse, jäi ta aknast välja vaatama. Kuu oli ilus.

Alex ohkas vaikselt, tõustes samuti püsti. Ta toetas ennast mõnda aega vastu tugitooli, jälgides Sayerit, kes tagasi voodisse kobis. "See pole sinu süü. Sa pole mu kaitseingel ega mingi mõistusehääl, kes peaks paar sekundit enne ohtu endast märku andma," kergitas neidis ühte suurnurka, lükates ennast tugitoolist lahti ja kõndides vaikselt tagasi voodi juurde. Noormehe kõrvale istudes, tõmbas neidis teki enda jalgade peale, pöörates silmad uuesti Say'le. "Sellega me nõustume arvatavasti mõlemad," muigas ta kergelt.

Sayer ei öelnud neiu lausete peale midagi. Tal oli lihtsalt ülinõme olla praegu. Tal tulid külmavärinad peale, kui ta mõtles sellele, mis oleks saanud kui ta ei oleks alla läinud. "Mida sa üldse keset ööd seal alla tegi?" kortsustas Say korraga enda kulme ning pööras pilgu Alexile.

Noormehe küsimuse peale pööras Alex enda silmad noormehelt enda sõrmedele, mis hoidsid kindlalt kinni teki äärest kui ta põlved kõverdas ning need vastu rindkere tõmbas. "Klaasi vett jooma," sõnas ta vaikselt, "ma ei saanud magada ning vesi on mind alati aidanud," pöördusid Alexi rohelised silmad peagi tagasi Say'le. Noormees teadis neidist painavate õudusunenägude kohta, kuid mitte seda, miks need seal on.

"Okey," sõnas noormees. See oli ju tegelikult üsna loogiline, kuid kogu see sündmus oli Sayeri mõtted peaaegu kinni jooksutanud. Alex oli niigi palju läbi elanud, oli seda siis veel vaja. Ta üritas silmi sulgeda, et jälle magama jääda, aga uni oli justkui kadunud. Samas ta teadis, et pole juba mitu päeva kordagi korralikult maganud. Ta organism vajas und.

Alex silmitses mõnda aega Sayerit, pöörates enda pilgu peagi uuesti enda ette. Heitnud sellili, keeras ta ennast küllili, jäädes seljaga noormehe poole ja näoga ukse poole. Kuid tema silmad ei jälginud ust ega midagi muud, vaid hoopis neidise paremal randmel olevat geko tätoveeringut, libistades õrnalt mööda selle jooni näpuga. Ta mäletas kui selle tegi siia tulles. See oli Green Poisoni baari all olevas tätoveeringusalongis ning peale seda passis ta baaris, kirjutades laulusõnu kui Sayer tuli korraga teatama, et nad hakkavad sulgema. See oli esimene kord kui nad kaks kõnelesid, kuigi nad olid üksteist päris mitu korda kooli peal ka näinud.

Sayer oli enda mõtetes ning sorteeris seal ringi. Tema hingamine oli rahulik ja pilk suunatud kuule, mis vahepeal pilvede taha kadus, muutes toa kord valgemaks ja siis jälle pimedamaks. Viimaks tõmbas ta endale teki korralikult peale ning üritas magama jääda. Alguses see ei õnnestunud kuid mõnekümneminuti pärast ta lihtsalt vajus unne.

Kuid erinevalt Sayerist ei saanud Alex und. Taaskord tulid teda painama õudusunenäod, samad mis alati, kuid just kui filmitud erineva nurga alt. Sellegi poolest need kordusid, kuid neidis ei kipu kunagi nendega harjuvat. Ärganud mitmendat korda ülesse, keeras tüdruk ennast sellili, jälgides lage, ennem kui hoopis istukile tõusis. Silmad hetkeks noormehele enda kõrval viinud, kes ilmselgelt juba magas, tõi Lexi kuuldavale vaikse ohke. Tõusnud hääletult voodist, võttis ta kapi ääre pealt enda vihiku ning maandus hetk hiljem tugitoolis. Õnneks oli see piisavalt suur ning tüdruk piisavalt väike, et ennast sinna kerra tõmmata. Võtnud seljatoe pealt ühe pleedi moodi suure rätiku, viskas ta selle endale peale. Avanud märkmiku, võttis Alex pastaka ja hakkas vaikselt kirjutama, sodides vahepeal äärepeale visandit Sayerist.

* * *

Hommikul.
Kell lähenes umbes kaheksale ning tuppa paistsid vaikselt juba esimesed päikesekiired. Alex oli istunud tunde üleval, kirjutanud ridu enda vihikusse ja neid maha tõmmanud. Samuti oli ta valmis saanud ka Sayeri portreega. Umbes kolme aegu hommikul oli neidis magama jäänud. Olles tugitoolis ennast kerra tõmmanud, tekike ümber tõmmatud ning märkmik avatuna süles. Endiselt oli avatud leheküljed, millel oli neidise lõpetatud laul "Story of us" ning selle kõrval noormehe pilt.