One night.

Joseph võis kuulda kerget naeru, mis üle Delilahi huulte kostus, kui see küsimus temani jõudis. "Kohv, jah," vastas ta lõbusalt, olles jõudnud ennast juba ka teki alla kerra tõmmata. Neidis kuulas, näol naeratus püsimas, kuidas noormees köögis mässas, mis oli tänu korteri väiksusele ka üsnagi hästi kosta.

Munad ja peekoniribad said pannile pandud, mis hakkasid särisema. Varsti oli kohv valmis, mille mees ühte suurde tassi valas. Delile. Endale leidis Joseph kapist mahla. Varsti võttis Joe pannilt mõned munad ja peekoniribad, pannes need tüdrukule mõeldud taldrikule. Ülejäänu endale. Kutt võttis neidise tassi ja taldriku koos kahvliga kätte ja viis need Delilah´ile. "Palun," sõnas J ja andis neiule musi. Mees läks tagasi enda toidu järgi ja naases tüdruku juurde.

Kui noormees üle ukseläve astus, ajas Delilah ennast koheselt mugavamalt istukile ning naeratas säravalt, kui Joseph talle tema hommikusöögi tõi. "Nii armas sinust," sõnas tüdruk, rüübates pisikese lonksu kuumast kohvist. "Ma oleks võinud ise sulle hea meelega hommikusöögi teha," mainis Deli kergelt huuli torutades, kui Joe tagasi oli jõudnud.

"Aga näed, sain hakkama," vastas Joseph naeratusega. Mees sõi üsna kiirelt ja jäi Deli enda toitu lõpetama. Selle ajaga jõudis ta köögi korda teha ja nõud ära pesta. Kiire. Joe läks tagasi neidise juurde.

Delilah jälgis noormeest muigega. Ta ei olnud eriti harjunud, et keegi talle midagi süüa teeb, eriti veel hommikuti. Pigem tegi ta ise vahel Martinile süüa, kui see kodus oli, või midagi mõnele sõbrale. Kuid see, et Joseph talle hommikusöögi voodisse tõi, oli lihtsalt kohutavalt armas temast. Kui Joseph taas kööki kadus ning sealt kraanikausist kerget nõudekolinat kostus ning muud säärast, lõpetas Delilah samuti enda hommikusöögiga, rüübates nüüd rahulikult kohvi. "Aitäh sulle," sõnas tütarlaps naeratades, kui Joe tagasi magamistuppa tuli.

"you are welcome," vastas Joseph naeratusega ja ronis tüdruku kõrvale voodisse istuma. "Ma üldse ei viitsi päevaga alustada," lisas Joe ohkega. Mõnus oleks olnud, kui oleks saanud terve päeva voodis istuda ja uneleda. Aga siis oleks järgmisel päeval palju rohkem teha.

Delilah nõjatus õrnalt vastu Josephi külge ning naeratas kergelt, ise enda kohvi juues. "Kell ei ole veel eriti palju," arvas tütarlaps vaikselt, heitmata taaspilku kellale. Ta lihtsalt oletas. Ei olnud sellist tunnet. Pealegi oli laupäev. "Kui sa soovid, võid ju veel veidikene pikutada?" pakkus Deli lahkelt, ennast ise samal ajal teki alt välja libistades ning oma taldriku ühte kätte võttes, teises käes nüüd tühjaks saanud tass.

"Mkm, ilmselt mitte. Mida sa plaanid edasi teha?" küsis Joe. Mees haigutas ja kattis käega suu. Ringi vaadanud, ei märganud Joseph enda särki mitte kuskil. Oh well.

"Ma ei teagi täpselt," tunnistas Delilah ausalt, ukse poole liikudes ning järgmisel hetkel kööki kadudes. Kiirelt enda nõudki ära pesnud, astus neitsik läbi elutoast, kus lebasid põrandal nii tema, kui ka noormehe särgid, täpselt nagu need eelmisel õhtul sinna jäänud olid. Muigega korjas tüdruk mõlemad üles, libistades Joe oma üle pea, suundudes siis tagasi magamistuppa. "Otsid midagi?" küsis Deli kavalalt, olles noormehe otsivat pilku näinud.

Joe naeratas. "See näeb su seljas pagana hea välja. Õigemini, sina oled väga kaunis," vastas mees. Joseph tõusis voodi pealt ja läks Delilah´ile lähemale. "Mida me siis täna ette võtame?" küsis mees seejärel.

"Eksole, jah," sõnas Delilah naeratades, toetades ühe käe puusale ning tehes viivuks ühe iseäranis modelliliku poosi, astudes seejärel kauni ning nõtke poodiumikõnnakuga need viimased paar meetrit, mis tema ja Josephi vahele oli jäänud. "Mm, me," alustas tütarlaps, tundes kuivõrd magusalt see väljend "me" üle huulte tuli, "lähme mänguväljakule kiikuma," lõpetas Delilah siis, tundes korraga nostalgilist lapsikuse hoogu peale tulemas. Miks ka mitte?

"Kiikuma? Siis peame ikka liivakasti ka minema, aga mul pole kühvlit ja ämbrit kaasas," vastas Joe lõbusalt. Kiikumine ei tundunudki nii halva ideena. Sai rääkida omavahel ja väljas olla, mitte korteris istuda.

Delilah muigas ning tõstis ühe enda käe üles. "Kühvel," teatas ta tähendusrikkalt, viies siis teise käe esimesega kokku, moodustades kergelt kumera kausi moodi asjakese, "ja ämber." Kas ta polnud mitte tark?

"Sinu fantaasia ületab minu oma," tõdes Joseph. "Lähme siis parki? Aga ma pean vist enda särgi tagasi küsima...Tegelikult võiks palja ülakehaga ka minna, aga ma ei usu, et see meeldiks väikeste laste vanematele," lisas kutt.

Delilah naeratas säravalt, olles kohe iseäranis uhke hetkel enda lennuka fantaasia üle, mis tegelikkuses oli end praegult kõvasti ületanud, kui tavaliselt. Kuid hetkel polnud enam miksi nii, nagu tavaliselt, tüdruk tundis, nagu oleks temas puhkele löönud sootuks uus isiksus.

Kuuldes järgnevat särgi kohta, hammustas Delilah endale huulde, vaadates enda seljas olevat särki, mida ta kohe üldse ei tahtnud selle omanikule tagastada. See lihtsalt oli nii mõnus ja mugav ja armas jne. Aga ei olnud vaja, et Joseph saaks nüüd selle pärast trahvi, kui ta poolpaljalt laste mänguväljakule ilmub. "Mmm, olgu pealegi," mõmises tütarlaps allaandvalt ning eemaldas sujuvalt noormehe särgi, pistes järgmisel hetkel Joe enda pea pluusi kaelusest läbi.