One night.

ot. Joe

Kell oli veidikene peale kümmet. Tree Hilli tänavad olid tänavalaternatega valgustatud ning ilm iseenesest polnud just parim - õhku täitis kerge uduvihm. Kuiv või padukas oleks olnud tunduvalt meeldivamad, kuid säärane udutamine oli lausa vastik.

Delilah lebotas diivanil ning vaatas telekat. Laual tema ees oli kauss krõpsudega ja tass teega. Televiisori kastist tuli parasjagu justnimelt see, mis igal sellel päeval nädalast. Komöödia klassika, Chaplin.

Töö oli just lõppenud ja kutt läks koju riideid vahetama. Poest paki krõpse ja kuuspaki ostunud, jalutas J Deli poole. Nad ei elanudki nii kaugel ja ta ei viitsinud hiljem autole järgi tulla. Mees koputas korteriuksele ja jäi vastust ootama.

Must-valge pilt ning ilmekad näitlejad. Klassikaline tagaajamine, poksiringis keksimine. Delilah ei väsinud nendest komöödiatest kunagi. Vaikselt naerdes, ajas ta ennast diivanilt püsti, olles kuulnud, kuidas uksele koputati. Kergel sammul kõndis neidis läbi väikse elutoa, astudes ukseavast läbi pisikesse esikusse.

"Jõudsidki ilusti kohale," sõnas D naeratades, olles Joe'le ukse avanud ning ise sealt eemale astunud, et noormees saaks siseneda.

"Ikka," vastas Joe ja lükkas enda ketsid jalast. "Näed, tõingi õlu ära," lisas mees ja hoidis üleval kuuspakki. Kuuest purgist peaks neile ilusti piisama. Joseph liikus neiuga elutuppa ja ta pani krõpsud ja õlled lauale. "Mida vaatad?" uuris J, kuid tundis siis Chaplini ära.

Delilah naeratas, näes noormehe käes kuuspakki. Ilmselgelt täitis kutt oma lubadust. "Chaplini," vastas tütarlaps lihtsalt, kuigi Joe oli isegi nähtavasti sellele järeldusele juba jõudnud või kohe jõudmas. Seda suurkuju on raske mitte ära tunda. "Aga tunne ennast nagu kodus," sõnas Deli, kergelt käega viibates, märgiks et noormees võib ennast diivanile või kuhugi istuma seada.

Korter ei olnud just midagi erilist, kolm tuba, köök, vannituba.. kõik eluks vajalik, mitte midagi uhket või modernset, põhiliselt lihtsad mööbliesemed ja muu säärane.

Joe istus diivanile, mis oli üpris mugav. "Kuidas täna vastu oled pidanud?" küsis kutt huviga. Kas tegi või ei teinud õhtul suitsu. Huvitav, huvitav. Mees tegi ühe õllepurgi endale lahti. Jook oli veel külm.

Delilah istus tagasi enda endisele punktile diivanil, mis oli puhtjuhuslikult kohe Josephi kõrval. "Kuues tund.. and still counting," vastas ta naeratades. Neljast kümneni oli praegusel hetkel vastu pidanud, kuigi koju jõudes oli neitsikul tekkinud suur tahtmine nurgapealsest putkast läbi astuda. Lihtsalt, kuidagi tühi ja teotu tunne.

Delilah küünitas laua poole ning võttis kuuspakist kaks purki, ulatades seejärel ühe Joele. Toedates ennast mugavalt vastu diivani seljatuge, avas D tuttavliku heli saatel enda purgi ning rüüpas sealt meeldiva lonksukese.

Joe pani ühe käe ümber Deli. "Ja saad ka edasi hakkama," oli mees kindel. D´l oli sihikindlust, kindlasti saab ta ka selle ülesandega hakkama. Chaplini film hakkas lõppema. "Midagi muud on head tulemas?" küsis Joseph, rüübates õlut.

Kui Joe oma käe talle ümber pani, kallutas Delilah ennast veidikene ühele küljele, toetudes kergelt vastu noormeest. Kuti usk ja usaldus näitsikusse, pani D tahtmatult naeratama.

Teleris oli tegevustik juba nõndavõrd kaugele jõudnud, et peagi jõudis see tseenini, kus Chaplin, nüüd täielikus kontrastis filmialguses olnud viksile noormehele, kõndis kaltsudes mööda tänavat, lillepoeni, kus ta kohtas taas oma eluarmastust, kellele ta oli kunagi võimaldanud silmaoperatsiooni, et neidis nägijaks saaks. Tüdruk tundis Chaplini ära ja happy ending.

"Mitte midagi väga erakordset," vastas Delilah, pead veidikene kallutades, "Mingisugune romantilisekomöödia taoline asi hakkab siit. Teiselt kanalilt peaks kümne minuti pärast üksvanem thriller hakkama. Mida sa eelistad?" Näitsik pööras enda nägu parasjagu, et saaks oma kõrval istuvale noormehele otsa vaadata.

"Hm...Valik on huvitav. Vanad thrillerid ajavad mind naerma, sest tänapäeval tunduvad need kuidagi...Saad ise vast aru. Romantiline komöödia on jällegi äraarvatava storyline´iga. Otsusta ise," vastas Joe peale selgitust. Joseph toetas enda pead Deli omale. Nii oli väga hea olla.

"Nooo," venitas Delilah mõtlikult, silmitsedes laual olevat pulti, "see pult on kaugel..." Seda öeldes imiteeris näitsik veidikene pisikese lapse jonnakat nooti ning turtsatas siis lõbusalt, asetades seejärel enda õllepurgi huultele, rüübates sealt lonksukese.

"Okei, jääb siis sellele kanalile," vastas Joe naeratusega. Mees jõi lonksu õlut ja jälgis, kuidas üks reklaam algas. "Mida sa plaanid peale lõpetamist teha?" vahetas Joseph teemat. Ta ise panustas stipile.

Delilah ei vastanud kohe. Ta rüüpas rahulikult enda õlut ning hoidis silmade pilgu teleriekraanil, kuigi seal jooksid hetkel täiesti mõtetud reklaamid. "Ma ei tea," tunnistas ta siis vaikselt. See teema oli tema jaoks keeruline. Ta teadis, mida ta teha oleks tahtnud, kuid võimalused selleks olid peaaegu et olematud. "Nähtavasti olen üks neist, kes jääbki siia kinni."

"C´mon. Ma ei usu, et su õppimine nii halb oleks. Ütle, mis on su unistus," palus Joe. Kõigil on mingisugune olemas, nüüd ootas mees Delilah´i oma. Joseph lootis ise minna majandust õppima. Sellest ei teadnud eriti paljud inimesed. Ta oskas matemaatikat ja see pakkus huvi.

Hammustanud endale kergelt alahuulde, jälgis Deli, kuidas filmi algustiitrid ettelõid ning sissejuhatav meloodia käima hakkas. "Fotograafia," vastas ta siis selgel häälel, olles hetke vaikinud. See kõlas tema jaoks tobedalt, kuid fotograafia oli tema kireks. Ta tahtis saada professionaalseks fotograafiks. Igas hetkes nende ümber oli midagi, mida oleks saanud jäädvustada.

"Kuid ma ei saa ülikooli minna. Martin ei saaks ilma minuta hakkama," see oli lihtne tõdemus ning sinna ei saanud midagi parata.