One night.

"Päev enne sõbrapäeva," tõdes Joe. "Endast...Mulle meeldib jazz...Ma ei kuula klubimuusikat. Mul on noorem õde Liz. Mu lemmikjook on piparmündikakao ja lemmiktoit pasta krevettidega," vastas mees peale mõttepausi.

"Jea, päev enne sõbrapäeva," kordas Delilah, kergelt silmi pööritades. Endiselt ei olnud ta sellest mõttest vaimustuses. "See kõik kõlab väga hästi," teadvustas tütarlaps, enda huuli kergelt torutades. Tõepoolest, see kõlas suurepäraselt. "Aga millal sinu suur päev on?" uuris Deli naeratades.

"Huvitav. Mul on 13. november," vastas Joseph naeratades. Oih, varsti pidigi see päev kohal olema. Veidralt kiiresti liikus aeg. "Meil mõlemal on kolmeteistkümnendal. Kokkusattumus või juhus?" päris mees, suudeldes Deli kaela.

Ka Delilah'i kõrvus jäi säärane sarnasus kõlama. "Saatus," pakkus tütarlaps hoopis omaltpoolt, naerdes vaikselt, kui Joseph tema kaela suudles. See oli endiselt ääretult meeldiv tunne. "Aga mida sa sünnipäevaks soovid?" uuris Deli huvitunult, kuna Joe mainitud kuupäev pidi üsna varsti käes olema.

"Mitte midagi. Mul on kõik olemas," vastas Joe ja hakkas kerget "maasikat" tekitama. Deli oli olemas, Lizziega olid ka asjalood enam-vähem korras. Mida muud tahta. Joseph ronis neidisele peale, et oleks lihtsam.

Delilah muigas noormehe vastuse peale, mis kõlas nõndavõrd klassikaliselt... kuid samas ka ääretult armsalt. Sellegi poolest tahtis tütarlas talle midagi kinkida, seega ootas teda nähtavasti ees mõni päev mõttetööd. Kui Joseph tema kaelale maasikat tegema hakkas, kostus üle Deli huulte viivuks taas vaikne naer, kuid ta ei lükanud noormees eemale. Ta oli nõus sellega, et oli Josephi oma ning miks siis mitte lasta ka see noormehel endal ära märkida.

Joe tõmbus mõne aja pärast eemale ja läks Deli huulte juurde. Suudlus muutus aina nõudlikumaks ja ahnemaks. Võis öelda, et Deli oli Josephile sama hea, kui narkomaanile LSD või mõni teine mõnuaine.

Delilah vastas noormehe suudlusele, liibudes samas ka rohkem Josephi vastu. Ta tundis, nagu ei tahaks ükski rakk tema juurest eemal olla, kuna vastasel juhul oleks ta võinud lihtsalt õhku lennata. Seda tunnet oli liiga palju, aga see oli vaid hea.

Joe naeratas ja lasi emotsioonidel oma pea vallutada. Varsti tõmbus mees natukeseks eemale ja vaatas Deli´t. Ta oli nii ilus ja eriline. One of a kind. One in seven billion.

Delilah vastas Josephi naeratusele omapoolse pehme ning pisikese naeratusega, tundes ennast noormehe pilgu all nõndavõrd hästi. Kutis oli midagi suurepärast ning temaga koos olles tundis näitsik ennast terviklikuna. Nagu ta oleks tõepoolest kodus. Nõnda ühe lõputu momendi teineteist vaadeldes, küünitus Delilah viimaks uuesti lähemale ning suudles Josephit uuesti.

"Nii palju, kui ma tahaks siia jääda, hakkab joogijanu mind vaikselt tapma," lausus Joe. Hommikust polnud nad ka veel söönud ja mõlemail oli terve päev aega üksteisega tegeleda. Joseph ei tahtnud õhkkonda rikkuda, aga muud ei jäänud üle.

Delilah hakkas vaikselt naerma ning piilus kapil oleva kella poole. "Kohvi?" pakkus ta, noormehele küsivalt otsa vaadates, "ja omletti?" lisas neidis naeratades. "Või võileibu... või, ee, pannkooke?" Ta oleks suurima hea meelega olema nõus noormehele isegi pannkooke vaaritama, kui Joseph seda vaid soovinud oleks.

"Ma ei joo eriti kohvi. Pigem vett," vastas Joe . "Ma saan ise kõigega hakkama, sa võid senikaua veel pikutada," pakkus mees ja ajas end voodist üles, tõmmates bokserid jalga ja teksad nende peale.

"Oled kindel?" küsis Delilah, endale õrnalt alahuulde hammustades, jälgides kuidas Joseph ennast voodist püsti ajas. Tütarlaps tõusis kergelt istukile, asetades ühe käe ümber põlvede ning näppides teisega kergelt teki serva.

"Jah," vastas Joe ja kadus kööki. "Sulle kohv, jah?" hõikas mees ja leidis kapist üles munad ja peekoni. Kutt pani panni pliidile ja valas õli ära. Nüüd pidi see kuumenema. Samal ajal pani ta kohvi minema.