Tell me i am ossom!

Roxy mõtles pärast kooli teha ühe väikese kõrval põike ning Nathanielile mõned head uudised viia, aga nagu ikka just siis kui tüdruk mõtleb, et asjaga läheb ruttu, leidis ta tüübi maja eest õndsas vaikuses. Ei no tore... Roxanne'il ei olnud muidugi ka Nate'i numbrit, et talle helistada. Seega otsustas ta tüüpi linna pealt otsida. Tal kulus sellele kaks tundi, enne kui ta alla andis ja asja lihtsalt homsesse edasi lükkas ja koju jalutas. Ei tea nüüd, kas see oli juhus või saatus, aga tüdruk otsustas koju minna mööda jõeäärt, sest ta tahtis ühest putkast jooki osta. Ja see putka asus Rivercourti lähedal.

"Vot sind ma otsisingi, käi pool Tree Hilli läbi ja sina redutad siin," lausus Roxanne tervituseks ja jalutas üle platsi noormehe juurde. "Wau, sa näed palju kainem välja," märkis tüdruk, sest ei tea, kas tüüp üldse mäletab midagi nende huvitavast vestlusest. Igatahes ei olnud asi hetkel selles.... "Kuna sa eelmine kord ei uskunud, et ma hoolida võin, siis ma justkui võtsin su väljakutse vastu ja...," tüdruk tõstis ühe käe nimetissõrme üles ja kohmitses teisega natuke aega enda kotis, kuni sealt kile sees olevad paberid välja võttis, "...tadaaa...mul on su allkirja vaja ja sa oled tagas nii koolis kui ka...paluks trummipõrinat nüüd...Ravensites! Tegelt seal on üks AGA ka sees, aga sellest räägin ma siis, kui sa oled mind kiidusõnadega üle valanud." Maxine tundis ennast hetkel tõelise heategijana. Ta nägi ränka vaeva, et seda asja ajada ja õpetajaid veenda, aga hakkama ta sai ja nüüd oli tunne lihtsalt suuppeeerrr!!!!

Nathanielil polnud sugugi kõige parem tuju, kuid erinevalt tavapärasest Nate'ist, kes kõik mured pudelisse uputas, oli noormees kaine ning otsustas kogu oma viha ning energia hoopiski korvpalli mängides välja elada. Bekah oli rase, keeldus aborti tegemast ning ilmselt praeguseks hetkeks oli ta koos kõigi oma asjadega välja kolinud. Ta ei tahtnud praegu isaks saada - väikese jõmpsika eest hoolitsemine oli viimane asi, mida Nathaniel teha tahtis. Tundus, et enam pole tema jaoks alles siin linnas mitte midagi - Ravensitest oli ta välja heidetud, koolist vägagi pikaks ajast eemaldatud, Bekahist lahku vist läinud..

Nate viskas just ilusa kolmepunktilise viske sisse, kui ta Roxanne'i häält kuulis. Nende viimast kohtumist mäletas ta vaevaliselt. Kui aus olla, siis oli mees selle algselt täiesti unustanud. Tundus, et GC-st oli ka vahepeal kasu. Vähemalt siis, kui ta oli liigagi joobes seisundis. "Ma peaksin vist meelitatud olema. Ei saanud kohe pärast meie eelmist kohtumist enam minuta, jah?" uuris Nathaniel lõbusal toonil, olgugi et tegelikkuses polnud ta hetkel nii lõbus midagi. Edasise jutu peale noogutas Nate aeglaselt, kuigi tal polnud vähimatki aimu, mis kuradima hoolimisest Roxanne jahus. Njahh, vestlust Nate tõesti ei mäletanud. Järgneva jutu peale Nathaniel turtsatas. "Sa leidsid ääretult sita aja oma naljade jaoks, lilleke. Mul on muidki probleeme hetkel. Või vähemalt oli. Või nohh.. Ma ei tea.. Reyna saatis sind mulle võltsuudiseid edastama?" esitas Nate küsimuse ning viskas seejärel uue kolmepunktilise viske sisse.

"Muidugi," turtsatas tüdruk, sest seda eitada oli mõtetu, kuna Nathaniel ajaks ikka enda joru edasi. Pealegi teadis tüüp nagu nii Roxanne'i seisukohta selle kõige suhtes. Jah, ta oli võibolla kuidagimoodi mingil määral poisi sõber, aga see oli ka kõik. "Nali? Reyna saatis? Võlts uudis? Pea peale oled kukkunud või?" muutusid tüdruku sinised silmad mitu korda suuremaks, kui ta Nate'ile otsa vaatas. "Kas ma näen tõesti nii õel välja?" küsis tüdruk hääles kõlamas uskumatus. Kust tüüp küll seda kõike võttis? Kas ta arvas tõesti, et Maxine'il ei ole muud teha, kui poisi jaoks mingeid tüngasid välja mõelda. Ei no tere tali. "Jah muidugi, ma kirjutasin lihtsalt nalja pärast mingi kolme lehelise ametliku teksti, mille lõppu ma igavusest direktori, õppealajuhataja, treeneri ja kõikide teiste õpetajate allkirjad lisasin ja siis...," tüdruk peatus ta tõstis enda kotist välja läbipaistva kilekoti, kus sees oli Ravensite vorm. Ja kilekotil ilutses suurelt number 9, "...lihtsalt põnevuse ja nalja pärast murdsin ma sisse treeneri kabinetti ja muukisin lahti Ravensite vormide kapi ja röövisin su dressid. Kas sa arvad tõesti, et ma olen nii meeleheitel sulle tünga tegema?" Maxine vaatas tüübile küsivalt otsa, ühes käes kott dressidega ja teises paber, mis ootas Nathanieli allkirja.

Nathaniel viis pilgu Roxanne'ile ning ta pidi tõdema, et naise jutus oli point. Roxy oli veidralt täiskasvanulik ning ta tõsiselt kahtles, et naisel oleks nii palju viitsimist selle kõigega jamada, puhtalt selle pärast, et Nate saaks hetkeks uuesti pettuda. Alles siis kui ta nägi kilekotis oma Ravensi dresse, sai ta aru, ei Roxy ei teegi mingit jaburat nalja. Nathaniel viskas palli maha ning kõndis seejärel Roxyni, et pabereid näha. Nate lasi silmadega kiiresti üle ning vaatas allkirju. Kõik tundus kuidagi korrektne ning koolist oli mehel isegi ükskõik - Ravensitesse naasmine oleks lihtsalt suurepärane. Nathaniel ei suutnud oma emotsioone kontrolli all hoida ning hetk hiljem oli Roxy tema käte vahel ning Nate keerutas teda, ise samal ajal neidisest kõvasti kinni hoides. Pannud neidise maha, mängles noormehe näol lai naeratus ning puhtalt emotsioonide ajel vajutas Nathaniel enda huuled naise omadele. Sekund hiljem oli Nate naisest eemaldunud ning sasis lõbusalt Roxy juukseid. "Sorry selle pärast, kuid ma tõesti armastan sind hetkel," lausus Nathaniel lõbusalt ning alles siis meendus talle, et selle kõige juures pidi olema mingi aga. "Mis agast sa midagi jahusid? Ning mida kuradit sa tegid, et mind Ravensitesse tagasi saada?" esitas Nathaniel Roxanne'ile küsimusi. "Kui tingimuseks on ühiskondlikult kasulik töö, siis I'm so gonna pass."

Kui Nathaniel paberid enda kätte haaras, ilmus tüdruku huulile üks kaval ja rahulolev muie. Kuid sellele järgnev pani tüdruku kiljatama, sest see oli enam kui ootamatu, et tüüp ta endale sülle haaras. Nad ei olnud ju isegi mitte semud. Või olid kuidagi väga veidral viisil, mis neile mõlemale teadmata on? See sama poiss oli ju näitsiku tüdrukule ligi tikkunud. Maailma on veider... Okei, kallistusega võis Maxine isegi leppida, sest ta ei saanud teisiti, kui hakkas laginal naerma. Tundnud taas maad enda jalge all, tõstis tüdruk enda silmad poisile ja enne kui ta arugi sai, olid Nathanieli huuled tema omadel. Wait? Mis just juhtus? Just selline oli ilmselt tüdruku ilme, kui Nate temast jälle eemaldus. Roxanne ei olnud isegi kindel, kas nüüd kisama hakata või jätta asi sinna paika. Ega ta kaua selle üle juurelda ei jõudnud, sest Nate hakkas tema seongut segamini ajama. Maxine lükkas tüübi käe eemale ning turtsatas noormehe sõnade peale, "ma ei tea, kas ma peaksin sellest liigutatud olema, et sa mind armastad või kiiremas korras jooksu pistma?" Ilmselgelt oli tegu niisama nöökimisega, sest nooruki hetkeline hea tuju oli tema oma veel enam võimendanud. "Ütleme nii, et ma rääkisin inimese moodi, paotasin paar pisarat ja olin järjekindel. Mõned päevad jagelemist erinevate inimestega ja asi oli korras," kehitas Maxine õlgu nagu tegu oleks olnud ühe maailma kõige lihtsama tegevusega. Mis see siis ära ei ole? "Noooh...see oleks ainult laupäeva ja pühapäeva hommikul kolm tundi nii et terve päev oleks vaba ja sa saaksid head teha ja see kestaks veebruari lõpuni...see ei ole üldse nii hull. See on lahe. Ma suutsin sulle taotleda väikese vabatahtlikutöö loomade varjupaigas ja ütle nüüd, et sa võtad selle vastu. Sa ei pea suurt midagi tegema seal. Jalutad loomadega, kasid neid ja nende asemeid ning võibolla remondid midagi. Pliiiis ära tekita minus nüüd tunnet, et see kõik kasutu oli," anus tüdruku ning vaatas Nathaielit ülepakutud kutsika pilguga, "tead....ma võin sinuga kaasa tulla, siis sa ei tunne nagu see oleks karistus.....võta seda kui......kahte sõpra, kes teevad koos head?"

Nathanieli näol mängles lõbus muie. See, et Roxanne naerma puhkes ning pärast kiiret musi talle kõrvakiilu ei andnud, oli kordades parem kui see, mida Nate oodanud oli. "Ma olen kindlal veendmusuel, et sa peaksid sellest liigutatud olema ning minuga lähiajal koos voodisse eksima," lausus noormees lõbusa muigega. Ta poleks osanud oodata, et ta võiks Roxyga nii hästi läbi saada, eriti arvestades seda, mis juhtus Nathanieli ning Reyna vahel, kuid oleks vale väita, et noormehele see ei meeldi. Mingil määral meenutab see suhtlus aega, mil Nate sai sama hästi läbi Bekahiga, aega, mil nad oli parimad sõbrad ning millal nende vahel puudusid suhtedraamad. "Njah.. Inimese moodi rääkimine tuleb sul vist tõesti paremini välja kui minul. Vähemalt selles osas, mis puudutab direktoriga rääkimist," lausus Nathaniel turtsatusega. "Pakun välja, et sa teda perse ei saatnud?" uuris noormees lõbusa muigega. Kuulnud nüüd seda aga osa, kadus muie Nathanieli näolt. "Sa teed nalja eksole? Kas sa kujutad ette MIND mingisuguseid koeri ning nende asemeid kasimas või midagi ehitamas?" küsis Nate, tumepruunide silmade pilk Roxanne'il, kuid seejärel jäi talle silma kilekott enda Ravensi vormiga. Tundus, et tal erilist valikuvõimalust ei olnud. "Kas ma kellegile maksta ei või, et nad selle minu eest ära teeks?" See oleks tunduvalt meelepärasem valik.

"Jäta üks asi meelde - ma ei jõua mitte kunagi sinu voodisse, ei riietega ega ka riieteta. Ma armastan Reynat ja kavatsen talle truu olla. See suudlus siin oli täiesti ühepoolne, meeleolu ajel tehtud ja ei tähendanud mulle midagi," lausus Roxanne kindlameelselt, mõeldes iga enda sõna täie tõsidusega. Ta kavatseb selle väikese suudluse kohe Reynale teatavaks teha, kui ta koju jõuab, sest ta ei taha, et musi seda kusklt mujalt kuuleks. "Ilmselt sellepärast, et ma austan inimesi," sõnas Maxine, vaadates tüübile otsa, "perse saadan ma inimesi, kes mulle tõsiselt närvidele käivad, nagu sina hetkel. Ma nägin vaeva, et sulle su koht tagasi saada ja sa tahad seda kõike lihtsalt niisama saada. Kas sa tõesti leiad, et kõik need karistused, mis sulle alguses pandi olid ilma mõjuva põhjuseta? Ma ikka loodan, et sa saad aru, et sa ei käitunud just kõige normaalsemalt. Pealegi ei ole loomavarjupaigas töö tegemine mitte mingi karistus. See on heategevus kellelegi teisele, aga sa ilmselgelt mõtled ainult endale. Ma olen üsna kindel, et sa ei ole mitte kunagi teinud midagi, mida saaks nimetada vabatahtlikuks aitamiseks," sõnas tüdruk häälel, mis muutus aina mürgisemaks, kuni meenutas lõpuks juba kerget susinat, "tead, unusta ära, et ma üldse midagi tegin. Kuna sa ilmselgelt ei ole nõus ise vaeva nägema. Ma vist hindasin sind natuke üle, kui arvasin, et korvpall on sulle oluline ja see teeksid selle nimel nii mõndagi." Maxine surus kilekoti dressidega tagasi kotti ning tõmbas paberid enda kätte, murdes need kokku ning lükates samuti kotti.

Kui Roxanne korraga kurjaks muutus, oli Nathanielil taaskordselt põhjust üllatumiseks. Roxy oli üks vägagi kummaline tüdruk. Esmalt vaevub vaeva nägema, et Nate oma koha tagasi saaks, kuigi tal polnud selleks vähimatki põhjust ning seejärel on noormehe peale kuri, kui Nathaniel ei taha ÜKT-d teha. "Hei-hei.. Rahune nüüd maha eksole. Esiteks, ma tean, et sa ei tuleks minuga voodisse ning see oli mõeldud naljaga. Sa oled selleks ilmselgelt liialt põikpäine. Teiseks, ma tean, et sa nägid vaeva, kuid ma ei palunud sind, et sa läheksid õpetajate juurde halama, et ma oma koha tagasi saaksin Ravensites ning koolis. Kolmandaks, ma olen ka kunagi teinud vabatahtlikku tööd, seega ära mõista mind hukka enne, kui oled mind tundma õppinud," rääkis Nathaniel seejärel Roxanne'ile ning viimase lause ütles Nate üsnagi teravalt. Vabatahtliku töö tegemisest oli küll juba üsnagi palju aega möödas. Vahepeal käis ta kunagi koos oma õega ühtteist tegemas, kuid pärast õe surma hoidus Nathaniel sellest nii kaugele kui võimalik. Nate hingas sügavalt sisse ning kaalus variante, kuigi kui aus olla, siis oli ta oma otsuse juba teinud. "Ma olen tänulik, et sa seda kõike minu pärast vaevusid tegema," lausus Nathaniel viimaks ning viis pilgu korvpallilt neidisele. "Aga noh.. Mis seal ikka. Eks ma siis teen selle asjakese ära," lisas noormees seejärel ning hetkeks ilmus Nathanieli näole isegi midagi kerge naeratuse taolist.

Roxy hingas sügavalt sisse ja vaatas mehele siis pisut leebemalt otsa, kuulates, mida tal öelda on. "Ma ei nimetaks seda põikpäisuseks, ma nimetaks seda kellegi teise armastamiseks," lausus näitsik, "ma tean, et sa ei palunud, aga meie viimasel kohtumisel tundus, et sul ei ole õrna aimugi, kes sa oled ilma korvpallita ja ma tean seda tunnet, kui sa ei leia kohta, kuhu kuuluda. Ja selles suhtes on sul tõesti õigus - ma ei tunne sind, aga see ei tähenda, et ma ei võiks sind tundma õppida." Maxine hammustas pisut süüdlaslikult alahuulde, oodates Nathanieli lõpliku otsust kõige selle osas. "Võta heaks," noogutas neidis, arvates, et tüüp andis teada, et ta ei kavatse seda pakkumist vastu võtta, kuid järgnenud sõnad tõid Roxy näole lõbusa naeratuse. "Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda...ja kui sul seal väga igav on, siis nagu ma juba ütlesin - ma võin sulle seltsiks tulla."

Nathaniel muigas, kui ta naise sõnu kuulis. "Teine inimese armastamine alati ei välista tema petmist," lausus noormees, tumepruunide silmade pilk Roxanne'il. Neidise edasise jutu peale ilmus imekerge naeratus Nathanieli näole. "See on üks kõige armsamaid asju, mida keegi minu heaks väga pika aja jooksul on teinud," lausus noormees, "ning ära arva hetkekski, et ma pole selle eest sulle tänulik. Ma poleks seda lihtsalt sinust oodanud, et sa vaevuksid minu pärast nii palju vaeva nägema." See oli tõene. Noormehele tõesti ei meenunud, et keegi oleks viitsinud tema pärast millegagi tõeliselt vaeva näha ning Nate võis vaid aimata, kui keeruline võis olla Roxanne'i jaoks õpetajate nõusse rääkimine. Nathaniel oli siiski musterlapse vastand. "Oleksin ma vaid sama kindel, kuid eks tuleb hakkama saada," lausus noormees kerge naeratusega. Eks tal tuli nüüd veidi pingutada, et kogu Roxy nähtud vaev tevasse koheselt ei lendaks.

"Nii mõtleb ainult sinu väga veidralt üles ehitatud aju," lausus näitsik, "kui ei suuda ainult ühele truu olla, ei tasu suhtes ka olla, mis tuletab mulle meelde, et sul endal on ka tüdruk olemas. Kas ta teab ka, milliseid kommentaare sa teistele jagad?" Roxanne hammustas keelde ja otsustas, et ei hakka selle teemaga kaugemale minema. Parem oleks see üldse ära lõpetada. Mõni veel kuuleb kuskil ja saab valesti aru ja siis on jälle draamat oi kui palju. "Noh, sa ei tunne mind lihtsalt," lausus Maxine õlgu kehitades. Kuigi tüdruk võis väliselt tihti ühe julge suuvärgiga neiu mulje jätta, oli ta siiski südamelt üsna pehme. "Muidugi saad, sa oled ju siiski Nathaniel Snow," lausus Roxy lõbusalt ning ulatas siis dressikoti noormehele, "kui sa siia kohe alla kirjutas, siis ma saan selle homme kohe direktorile anda ja asi on valmis." Tüdruk tundis nagu ta võiks siin samas praegu õnnetantsu tantsima hakata.

"Ma rääkisin kogemustest, mitte oma mõtetest. Ning ei, mina polnud sugugi see pettev osapool. Armuke pigem," lausus Nathaniel kerge turtsatusega. Naise edasine jutt pani noormeest kukalt kratsima. "Siin tuleb teha kerge täpsustus. Mul oli tüdruk olemas. Meil oli Bekahiga kerge... Või nohh.. Mitte nii kerge erimeelsus," rääkis noormees ausalt. Mnjahh.. Naise rasedus oli ikka päris korraliku tüli üles kiskunud ning Nathaniel ei uskunud, et nad võiksid ära leppida. "Tõsi, ma ei tunne sind," oli Nathaniel sunnitud nõustuma. "Sa ei tunne mind ning ma ei tunne sind," nentis Nate, "ühesõnaga seda tuleb muuta." Roxanne tundus vägagi toreda tüdrukuna, mistõttu Nathanielil poleks mitte midagi selle vastu, et naisega lähemalt tutvuda ning mitte sugugi selle pärast, et teda oma vallutuste nimekirja võiks lisada. "Jah, ma olen Nathaniel Snow," lausus noormees lõbusa turtsatusega. Saanud Roxanne'i käest pastaka, pani Nate hetkeks oma käed naise õlgadele ning keeras Roxy 180 kraadi ringi, et neidise selga lauana kasutada. Allkirja alla kirjutanud, ulatas Nate Roxyle paberi ning pastaka.

"Kuule miks ma ei imesta," turtsatas tüdruk ja hakkas naerma, raputades enda pead. Päris huvitav oleks vist teada, kuidas see Nathanieli ajuvärk üldse töötab, sest kuidas oli tal võimalik kogu aeg igasugustesse jamadesse sattuda. Rääkimata sellest, et naisi oli juttude järgi tema voodis ikka päris hulgi käinud ja tema ego oli lihtsalt piiramatult suur. "Okei, ei puutu minusse," tõstis Roxanne mõlemad enda käed allaandmismärgiks üles. See, mis toimus tüübi ja tema nüüd siis eks-tüdruku vahel ei olnud tõesti tema asi. "Tuleb," noogutas Xin nõustuvalt. Võibolla suudaksid nad isegi lihtsalt headeks sõpradeks jääda, kui Nathaniel just enda voodi juttudega näitsikule närvidele ei hakka käima. "Vot see on õige suhtumine," sõnas Roxy ja juba järgmisel hetkel seisis ta seljaga Nate'i poole. Saanud tema ideest aru, hakkas tüdruk alguses naerma, aga kuna see tema selja rappuma pani, siis pidi ta selle lõpetama. Ta keeras end peagi õigetpidi tagasi ning võttis pastaka ja paberid vastu, pannes need juba hetk hiljem tagasi kotti.

Nathanieli näole ilmus lõbus muie, kui ta Roxanne'i lauset kuulis. Ta isegi ei teadnud, mis see oli, mis naisi tema poole tõmbas. Okei, mingi osa andis kindlasti Ravensites olemine ning ka osaline pahapoisi staatus, kuid see ei saanud olla ju kõik? Raha, hea välimus, enesekindlus? Jumal neid naisi teab.. Kui Roxanne oma käed üles tõstis, puhkes Nathaniel naerma. "Ei puutu, kuid sa kuuled sellest ilmselt üsnagi varsti. Või kui ei kuule, siis sa näed seda. Bekah on rase. Pole just asi, mis nii lihtsalt kõrvust mööda läheb," tunnistas noormees seejärel Roxanne'ile ning libistas käega läbi oma heledate juuste. Lahendus polnud Nathanielile sugugi meelepärane ning ega see noormehe mainele just ka hästi ei saanud mõjuda. Ta ei tahtnud, et see laps eksisteeriks, kuid ta lihtsalt ei saanud Bekah'le seda selgeks tehtud.

"Ei noh, siin linnas ei jää ju miski saladuseks," lausus tüdruk ja kohendas enda üleõlakoti sanga, mis kergelt õlga tahtis soonida. "Woah..." oli Maxine üllatunud ja ta isegi ei varjanud seda. Natuke raskem oli öelda, kas see oli positiivne üllatus või negatiivne üllatus, "ja selle lapse pärast läksitegi lahku? No ükskord pidi see tüdrukute magatamine sulle kätte ka maksma ega sa ju muidu ei õpi." Roxanne vaatas tüübile otsa ja ta ausõna ei osanud mitte midagi lihtsalt öelda. Ta võis ainult rõõmu tunda, et ta lesbi oli ja temaga sellist 'õnnetust' juhtuda ei saa. "Tead, ühelt poolt ma ütleksin, et sa oled täielik tõbras, et sa noore tüdruku sellises olekus maha jätsid, aga teisest küljest...te olete võibolla liiga noored, et lapsekasvatamisega hakkama saada," lausus Xin ausalt enda arvamuse välja. Samas liikus siin linnas ka teisi noori, kes olid rasedad või kes olid kunagi noorelt lapse saanud ja nüüd väga hästi elasid. Kõik on võimalik, kui ainult tahta.