Tell me i am ossom!

Nathaniel otas Roxanne'i reaktsiooni ning ta pidi tunnistama, et ta oli kartnud midagi hullemat. Ega Nate oli samuti olnud üllatunud, ta polnud seda osanud oodata. "No põhimõtteliselt küll jah. Meie arvamused lapse osas ei klappinud - tema tahtis, mina ei tahtnud," rääkis Nathaniel ausalt ning põrgatas seejärel korvpalli, mille ta üles oli korjanud. "Tõbras olen ma niikuinii, olgem ausad," lausus Nathaniel turtsatusega ning hetke pärast läks pall lendu. Sisse. "Ma tean, et me oleme liialt noored. Selle pärast ma seda last ju ei tahtnudki. Pakkusin Bekah'le, et võin teda majanduslikult toetada, kuid selle peale ütles ta, et ta ei taha mu raha," rääkis Nathaniel ning kõndis pallile järgi.

"Eks ma midagi sellist arvasingi," lausus Roxy õlgu kehitades. Ta rääkis sellest kõigest väga lihtsalt. Võis jääda mulje nagu ta ei näeks asjas probleemi ega midagi, või veel hullem, see jätab teda külmaks. Aga see ei olnud nii. Ta lihtsalt ei tahtnud enda nina teiste asjadesse panna. Polnud tema koht kritiseerida või kedagi heaks või halvaks nimetada. "Mitte alati," raputas Roxanne noormehe sõnade peale enda pead ning noogutas heakskiitval kui tüübi visatud pall korvi lendas. "Kui ta mõistusele tuleb, siis on ta kindlasti rahast huvitatud. Tead sa ka kui palju laste asjad maksavad? Mu tädi on üksikema ja ta töötab täiskohaga ja isegi temal on mõnikord raske, mis siis veel mingist õpilasest rääkida," lausus Maxine, vaadates noormehele järele, kui too pallile järele läks.

Nathaniel põrgatas aeglaselt palli ning kuulas Roxanne'i. "No ütle mulle millal ma siis näiteks tõbras ei ole olnud?" esitas noormees neidisele küsimuse. "Ma loodan küll. Ma ei taha, et mu laps peaks vaesuses üles kasvama," lausus Nathaniel seejärel. See oli tõene, see oleks ta mainele kohutavalt mõjunud - jah, Nate mõtles antud hetkel ka oma mainele. "Nooh, kas sa palli oskad ka mängida?" esitas Nathaniel seejärel lõbusa muigega küsimuse ning sekund hiljem lennutas noormees palli Roxy poole. Oleks ju tore näha, kas neidis on korvpallis väga saamatu või suudab isegi mõne viske sisse saada.

"Kuule ma ei tea sind nii kaua, aga ma olen kindel, et sul peab ka neid kuldseid hetki olema. Muidu ei oleks Bekah-sugune korralik tüdruk üldse sinuga suhtlema hakanud. Noh, praegu oled sa ka üsna enamvähem...või siis on asi lihstalt selles, et ma olen tõbraste vastu immuunne," turtsatas tüdruk viimaks, "võibolla kui kõik sulle seda kogu aeg meelde ei tuletaks, milline tõbras sa oled, siis sa ehk ise ka ei usuks seda nii palju. Vaata kui sa midagi liiga kõvasti usud, siis sa lõpuks teisiti ei saagi enam mõelda." Maxine vaatas noormehele otsa ning naeratas kergelt. Vähemalt hoolib ta natukenegi sellest tulevasest lapsest kuigi tegelikult on kogu see asi ju nii varajases staadiumis, et on võimalik, et seda last ei tulegi ja kõik pabistavad ilma asjata. Kõik on võimalik. Mitte et Xin arvaks, et lapse kaotus kuidagi Nathanielit või Bekah't aitaks. "Kuule täitsa saamatu vast ei ole," lausus näitsik ja püüdis palli kinni. Ta põrgatas seda mõned korrad ja lennutas selle siis korvi. Ilmselt oli tegu algaja õnnega, sest Roxanne ei ole kohe kindlasti korvpallis väga tugev. "Anna mulle parem rula ja skeitpark ja ma võin sulle näidata, mida ma oskan," muigas Roxy.

Nathaniel kuulas Roxanne'i ning naeris kergelt. "Mnjaaa.. Tegelikult ma olengi veatu ning terve mu eksistents on kuldseid hetki täis," lausus noormees kerge muigega. "Laias laastus pole tegelikult vahet, kas ma olen tõbras või olen paipoiss Nathaniel.. Elu teeb võrdselt haiget mõlemat moodi," lisas Nate seejärel kerge ohkega. Ta ei ütleks, et ta oleks nüüd õnnetum või õnnelikum kui siis, kui ta käis veel korralikult koolis, polnud probleeme ei era- ega ka koolielus ning korvalli sai ta mängida rahus, ilma, et teda ähvardaks Ravensitest väljaviskamine. Kui pall korvi lendas, oli Nathanieli kord üllatuda. "Wow.. Öelnud kohe, et sa niii osav oled," lausus noormees kerge pearaputusega, justkui ei suudaks ta oma silmi uskuda.

"Täpselt nii. Usu jah seda, äkki jääb sulle midagi head ka külge," muigas Roxanne lõbusalt, "aww, kõik on vaese Nathanieli vastu, jah?" Noormees kõlas nii nagu tal oleks maailma kõige hullem elu üldse, aga tegelikult ei teadnud ta midagi raskest elust, mida paljud Westside'is elavad noored iga päev läbi elasid. Aga jah, elu võib haiget teha kõigile. Selles suhtes on poisil õigus. "See siin oli praegu algaja õnn, usu mind," hakkas Maxine lõbusalt naerma. Ta viskas enda koti platsiäärele ning jalutas pallile järgi. Ta põrgatas seda ning viskas siis Nate'ile tagasi. "Tahad mängida?"

"No eks ma usun.. Kui keegi peaks leidma, et mu ego on veelgi suurem, siis süüdistan selles kõiges sind," lausus Nathaniel lõbusa turtsatusega. "Täpselt-täpselt.. Sellest oled sa õigesti aru saanud. Mu elu pole tegelikult sugugi selline meelakkumine nagu sulle tundub.. Okei, raha on mul tõesti ning sellest pole ma pidanud kunagi puudust tundma, kuid kõik ülejäänud jätab soovida," rääkis Nate ning noormees viis oma tumepruunide silmade pilgu Roxanne'ile. Kuulnud neidise kommentaari, et tegu oli algaja õnnega, puhkes Nathaniel naerma. "Seega sa väidad, et sa oled korvpallis saamatu? Alles sa mulle ütlesid, et tuleb endasse uskuda ja blablabla," lausus noormees lõbusa muigega. "Miks ka mitte," nõustus Nate.

"Selge, eks ma olen siis selleks valmis," lausus tüdruk turtsatades ning hakkas siis naerma. Hetkel oli tal tunne, et võiks tõesti sellisele inimesele paar 'head' sõnad öelda, aga eks me näe, kuidas ta reaalses olukorras käituks. "Tunnistan, et mul võib väike eksiarvamus olla Eastside noorte kohta, aga ma olen alati valmis enda arvamust muutma. Mul ei ole tavaliselt eriti eelarvamusi kui mõelda, et ma ise ei ole just ühiskonna poolt see 'normaalne' inimene. Millest sul siis puudus on? Pereelust või?" küsis Roxanne muretult, kuigi see võis natuke liiga otsekohene ja privaatne küsimus olla. Kui Nathaniel naerma hakkas, kortustas Xin enda kulmi, "ma ei arva, et ma olen saamatu, aga ma ei ole lihtsalt korvpallis kuigi osav. Seal on vahe! Tead, teeme selle mängu ära ja siis sa võid ise öelda, kui saamatu või osav ma olen."

Nathaniel kuulas neidist ning muigas kergelt. Ilmselt nii mõningadki kahtlevad, et kas Nate'i ego saab veelgi suuremaks minna. Noormees ise ei osanudki just erilist seisukohta võtta, et kas ta oli egoist või mitte, kuid kõige tagasihoidlikum ta nüüd tõesti ei olnud. Kuulnud Roxanne'i küsimust, et millest noormees puudust tunneb, libistas Nathaniel käega läbi oma juuste. "Bingo! Ma tean, et see tundub veider, arvestades veel seda, et ma just mingil määral hülgasin oma lapse, kuid siiski.. Kui mu õde uppus, siis vanemad süüdistasid selles mind ning nad põhimõtteliselt kolisid välja. Kodus käivad nad heal juhul kord kuus, kui sedagi.. Rääkisin ma nendega esimest korda pärast väljakolimist siis, kui direktor nad kooli kutsusid, et arutada ma karistuse üle. Ja siis kogu vestlus piirdus sellega, et nad rääkisid, kui tüütu oli neil Prantsusmaalt minu pärast siia lennata ning et ma olen sellele perele tõeline häbiplekk.. Ja et surma sai nende vale laps," rääkis Nathaniel Roxanne'ile. "Ja sa oled esimene inimene, kellele ma sellest räägin," lisas Nate seejärel kerge turtsatusega. Leidis ka inimese, kellele sellest rääkida. "No mängime," lausus Nathaniel kerge muigega..

"Oooota nüüd, Nate. Sa ei saa sellist asja mulle rääkida ja siis rõõmsalt teatada, et hakkame palli mängima," raputas Roxanne enda pead vaadates suure imestusega noormehele otsa. Ta oli arvanud, et poisi perekonnas midagi mäda on, sest laps on ju siiski kodu peegel, aga midagi sellist ei olnud ta oodata osanudki. Kuidas saavad vanemad enda lapsele öelda, et tema oleks pidanud surema ja tema õde ellu jääma? See on õudne. Tundub, et nad kaotasid ühe lapse ja andsid teise niisama maailma käte. Ime pole siis, et Nathanielist selline noormees kasvanud on. "Ma olen väga üllatunud, et sa seda mulle rääkisid ja ma loodan, et sa neid ometi ei usu...tead küll, et sa oleksid pidanud enda õe asemel surema...või üldse, et see oli sinu süü," sõnas tüdruk, vaadates enda suurte siniste silmadega poisile otsa.

Noormees kuulas Roxanne'i ning midagi mõru muige laadset ilmus Nate'i näole. Ta oli aimanud, et Roxy ei taha pärast seda juttu niisama lihtsalt korvpalli mängida, kuid neidis tundus shokeeritum kui Nathaniel oleks osanud arvata. "Kui aus olla, siis ma olen isegi veelgi üllatunum, et ma sellest sulle rääkisin," lausus noormees. Tõsi, Reyna tüdruksõber oli viimane inimene, kellele Nathaniel oleks pidanud selle informatsiooni usaldama, kuid Roxanne oli tõestanud seda, et ta vähemalt mingilgi määral hoolis. "Aga see oligi minu süü.. Minu korraldatud pidu, kus ta liialt palju alkoholi tarbis ning ujuma läks. Ma olin ta vend, ma oleksin pidanud ta järgi vaatama ning mitte lubama tal nii palju juua.. Ta vääriks elamist rohkem kui mina," rääkis Nathaniel ausalt. See teema suutis talle endiselt veel haiget teha.

Ilmselt tuli see kõik noormehel suust välja mingi hetke ajel, sest vaevalt ta seda Roxyle rääkinud oleks. Eriti kui ta on esimene, kellele ta seda öelnud on. Nad ei ole ju nii lähedased. "Jah, sa korraldasid peo, aga sa ei käskinud tal juua. Pealegi seal peol oli kindlasti mitukümmend tema sõpra, kes oleksid saanud selle samuti ära hoida. Kus olid nende silmad? Sa ei saa öelda, et see oli sinu süü. Lihtsalt kõik halvad asjad ja otsused langesid kokku. See oli õnnetus ja seega ei olnud see kellegi süü. Sama hästi võib see olla su vanemate süü - kus nad olid, kui see pidu käis? Kui nad olid sellest teadlikud, siis nad oleksid pidanud teadma, et midagi sellist võib juhtuda," rääkis tüdruk, hakates üsna tuliselt noormehele vastu vaidlema. Tema sõnad muutusid üsna teravaks ning tema silmad hakkasid kergelt värelema. "Ja ära mitte kunagi ütle, et keegi vääriks sinust rohkem elamist," lisas näitsik peaaegu hääletult.

Nathaniel kuulas küll Roxanne'i, kuid sama hästi oleks neidis võinud ka hetkel seinaga rääkida. Kui talle on ligikaudu poolteist aastat korrutatud ning pidevalt meelde tuletatud, et tema on selles süüdi ja ta on seda aktsepteerinud, siis pole lihtne seda muuta. "See ei ole nii lihtne. Tühja need sõbrad! See oli minu korraldatud pidu, mina olin ta vanem vend, ma pidin ta eest vastutama. Ma oleksin pidanud teda valvama," rääkis Nathaniel ise pead raputades. Kurat, kuidas ta oma õest ikka puudust tundis. "Ütlen küll, kuna see on tõsi. Temast oleks siin maailmas asja saanud. Mu vanemad oleksid võinud tema üle uhkust tunda. Ta oli kõige parem, siiram ning toredam osa minu elust ning nüüd teda pole ja seda kõike minu pärast."

Roxy lihtsalt seisis ja vaatas Nathanielit. No see on see, et ühele inimesele korrutatakse ühte ja seda sama kogu elu ja lõpuks hakkab ta seda uskuma. Ütle ühele ideaalkaalus inimesele, et ta on paks iga päev ja sa võid kindel olla, et temast saab anoreksik või buliimik. "Me ei saa minevikku muuta ükskõik kui palju me seda ka ei taha, aga me võime sellest õppida ja edasi liikuda," sõnas tüdruk lihtsalt, sest siin ei olnud enam eriti midagi muud öelda. Ta oli juba rääkinud, mis tal öelda oli, aga noormees lihtsalt ei uskunud teda. "Kui sa niimoodi arvad, siis miks sa lihtsalt ei ela nii enda kui ka enda õe eest ja ei tee ise enda vanemaid uhkeks. Sulle on antud annet korvpalli mängida. Sul on aeg seda kasutada, aga sellise suhtumisega nagu sul praegu on, ei jõua sa kuskile," leidis Roxanne, aga mida tema ka teab. Ta ei ole mingi psühholoog. "Tead, ma soovitan sul siiralt mõne nõustaja poole pöörduda," lausus Maxine.

Nathaniel kuulas Roxyt ning ta pidi isegi tunnistama, et neidisel on õigus. Kuulnud küsimust, et miks ta oma elu ei ela nii, et ta vanemad võiksid tema üle uhkust tunda, turtsatas Nate. "No teoreetiliselt ma ju võiksin, kuid ütle mulle üks põhjus, miks ma peaksin seda tegema? Mul on juba täiesti savi sellest, mida minu vanemad minust arvavad. Seni kuni ma Ravensites suudan püsida, seni on kõik okei ning milleks püüelda millegi enama poole? Sellel pole lihtsalt mõtet. Milleks näha vaeva, pingutada ning kaotada elurõõm puhtalt selle nimel, et kellegile muljet avaldada, kellel on sinust niigi täiesti pohhui? Lihtne, põhjust polegi." Kui Roxanne talle korraga psühholoogi või nõustajat soovitas, puhkes Nathaniel naerma. "Never gonna happen." [/b][/i]