Depressiivsed tagatänavad

Isegi Eastside'il olid oma pimedad tagatänavad, kus olid graffitid ja puudusid tänavavalgustid. Sethil meeldis seal jalutada, kuna seal puudus pea alati igasugune liiklus ning lärm. Seth oli isegi üllatunud, et Trey lasi tal jalutama minna.
Peale tunnipikkust jalutuskäiku otsustas nooruk tagasi pöörduda, et enne keskööd ilusti tagasi jõuda. Ta kõndis rahulikult, käed taskus, mööda katkist kõnniteed, kuni märkas kolme tüüpi. Okei? Vasakpoolne küsis keskmiselt midagi, mille peale too noogutas. This thing was getting quite weird. Seth otsustas lihtsalt edasi kõndida. "Vabandust, kas ma saaks teist mööda?" küsis mees ja tundis valusat hoopi. Kurat! Ta üritas vastu virutada, kuid kaks tüüpi lükkasid ta tugevalt vastu seina ning kolmas peksis Sethi vaeseomaks. Vasak näopool oli pagana valus ja kulmust nirises verd vist päris palju, kuna Seth tundis midagi sooja lõua juures. Kõht oli valust vist juba krampis ja mees ei jõudnud enam oiatagi.
Ühel hetkel see põrgu lõppes. "Tervita Deedsi põrgus," irvitas nende ninamees ning kolmik kõndis minema.
OT:Kinni

Carrie oli terve viimase nädala uues korteris vaeva näinud, et see enda perekonna jaoks korda seada. Eile õhtul tulid lõpuks Clyde ja Oscar ka Tree Hilli, kuid viimane pidi siiski hakkama enda laboritööd tegema Wilingtonis, mis tähendas palju edasi-tagasi sõitmist. Aga oluline oli, et hetkel viibis ta korteris koos enda poja ja naisega. Carrie oli otsustanud õhtul natukeseks jalutama minna, kui poisid korteris isa-poja asju hakkasid ajama. Kuna linn oli uus, siis tal oli mida avastada ja muidugi oskas ta ka kõige veidramatesse tänavatesse jõuda. Enamasti leidis ta enda tee peatänavale siiski ülesse, kuid korraga olles üsna oma mõtetes kinni, avastas naine end keset väga veidrat linnaosa. Kohe kindlasti ei olnud see koht, kuhu naisterahvas üksinda tulema peaks. Ta hakkas juba ringi keerama, et tuldud teed tagasi minna, kui märkas eemal maas ühte inimkogu. Muidugi lõid naisel kohe välja arstlikud instinktid ja ta unustas hetkega selle, kus ta hetkel asus ning sammus üsna kiirel kõnnakul maas lamava noormehe suunas. Kükitanud tema kõrvale maha, katsus Carrie esmalt tema pulssi ning kui see oli leitud, hakkas ta tüüpi turgutama väikese ebameeldivalt lõhnava vati abil. Hetkel tuli naisele kasuks see, et ta enda kotis tavaliselt väikest esmaabipakki kaasas kandis. Sealt sai ta vajalikud asjad, et noormehe nägu puhtaks teha. Ja oh üllatust, kes selle verise näo alt välja tuli...

Seth tundis mingit veidrat lõhna ja keeras pea paremale. Aih! Kõik kohad olid valusad ja jäätunud. Sõrmi oli juba raske liigutada. Noormees avas silmad, kuid ega vasakust väga midagi näha olnud. Inimkogu oli tuttav. "Sa pead küll....Ingel olema," tõdes nooruk. Kui keegi poleks teda leidnud, oleks poiss ilmselt ära külmunud. Trey oleks alles tunni-paari pärast Sethi otsima hakanud ja ei tea, kas ta ka leidnud oleks.

Mees tundis suus veremaitset, vastik. Lõpuks tundis Joshua ära Carrie, kes oli olnud võõrutusravil üks arstidest. Seth tahtis magada, aga kõik kohad andsid tunda, kuigi olid tasapisi tuimaks muutumas tänu lumele.

Kui Seth lõhnale reageeris ja üldse liigutama hakkas, võis Carrie rahulikult välja hingata. Vähemalt oli tüüp veel siin maailmas ilusti. Kuulnud neid sõnu, ilmus naise suule lõbus naeratus, mida saatis üks vaikne turtsatus. "Vara veel inglitega kohtuda...pead kahjuks maise inimesega leppima," muigas naine lõbusalt ning vajutas mehe otsmikule ühe plaastri. See peatas küll verejooksu, aga tüübi nägu nägi endiselt õudne välja. "Kas sa oskad mulle öelda, kust sul peale näo veel valutab? On kuskil mingeid teravaid valusi....KUULE! Püsi ikka siin minuga. Räägi mulle ükskõik millest ja aeg-ajalt vasta mu küsimustele. Sa peaksid püsti tulema, aga ma ei saa sind tõsta, enne kui ma ei ole kindel, et ma sellega sulle suuremat kahju ei tekita," üritas Carrie end tüübile arusaadavaks teha. Võtnud maast natuke lund ja selle korralikult kuuliks voolinud, vajutas ta selle õrnalt vastu Sethi toda näopoolt, mis korralikult kannatada oli saanud.

Seth oigas ja tahtis olla praegu kas täiesti teadvusetu või oma voodis magamas. "Igalt poolt valutab. Ribid on kõige hullemad," mainis Seth. Äkki oli midagi katki? Võimalik. "Randmed on ka täiesti ära väänatud," lisas mees väikeste pausidega. "Äkki helistaksid Treyle," palus Seth. Ta ei olnud iialgi veel Treyle vend öelnud, kuna see oli võõras. Mõtteis küll, aga mitte välja. "Uni tuleb peale," kaebas noormees ning viis enda sügavpruunid silmad naisele, kes temaga tegutses.

Kuulnud noormehe kaebeid erinevate keha piirkondade kohta, leidis Carrie, et kõige targem oleks ta lihtsalt kiirabisse toimetada või siis äärmisel juhul traumapunkti. Igatahes oli vaja ta püsti saada, enne kui ta veel end ära ka külmetab või alajahtub. "Ehk ma helistan enne kiirabisse ja siis võin ma Treyga ühendust võtta," pakkus Carrie, sest vastu nooruki tahtmist ta muidugi midagi tegema ei hakka, kuigi tema liigutamine hetkel on väga riskantne, kui ta ribid tõesti murdunud on, kuigi tõenäolisem oleks, et need on lihtsalt mõrased nagu enamasti kakluste korral. "Ei sa ei tohi magama jääda!" nõudis naine kindlameelselt ning otsis enda lühikese mantli taskust mobiili välja, millega helistas kiirabisse, kuigi siis tuli ilmsiks mudugi tõsiasi, et ta ei teadnud, kus nad asuvad. Ehk piisab kirjeldusest?

"Ei, ma ei taha haiglasse," raputas Seth pead. Alles oli ühest välja saanud ja nüüd jälle tagasi. "Ma saan hakkama," lisas mees. Ta ei mäletanud küll, et nood kapid oleksid midagi võtnud, ilmselt mõned uued Deedsid enda meelest. Skorpionid? Maybe. "Palun lihtsalt kutsu Trey kohale," lisas Joshua uuesti ning üritas Simmonsit veenda. Seth oli sellega harjunud, et peale mõnda suuremat kaklust veeti ta lihtsalt omade poolt kuhugi varju mõneks ajaks. Ühest suuremast kokkupõrkest oli tal siiani kõhu vasakul alumisel osal üks arm, mille ta oli saanud noahaavast.

Carrie oli juba mobiili kõrva äärde tõstnud, kui Seth protestima hakkas. Seega ei jäänud naisel muud üle kui pead raputada. Ta libistas enda mobiili tagasi mantlitaskusse js otsis noormehe taskutest tema mobiili, sest temal küll Trey numbrit ei olnud. Pärast lühikest hetke sai ta selle elektroonika vidina poisi taskust kätte. Kuidagimoodi oli see isegi täitsa terve. Carrie otsis sealt Trey nime ning pani mobiili kõrva äärde. Pärast paari sekundit võis ta kuulda mehe häält, mis päris, kuhu Seth nii kauaks jäänud on. Carrie hingas sügavalt välja ja seletas mehele nii kiiresti ja nii palju antud olukorrast, kui ta oskas. "Ta tuleb," sõnas naine lühidalt, jättes poisi telefoni hetkel enda kätte. Ega siin midagi rohkemat väga ei olnud, mida ta teha saaks, et nooruki olekut paremaks teha. Selleks oleks neil vaja kuskile siseruumi saada.

Seth sulges uuesti silmad. Ta tahtis puhata, aga teadis, et Carrie hakkab siis jälle häält tõstma. "Trey tuleb?" küsis nooruk ja hingas sügavalt sisse, aga tundis valu. "Sa ei taha praegu vaadata," pomises mees ning pööras pea eemale ja sülitas lumele verd. Selle maitse oli äärmiselt vastik. Mees hoidis silmi arstil, kes paistis äärmiselt külma närviga olevat. Nojah, ega sellises olukorras ei tasugi ülemäära paanikat tekitada.

"Jah," noogutas arst ning kohendas noormeest, et tal külm ei oleks. Ta lükkas natuke lund eemale, et see nooruki ümbert ja alt sulama ei hakkaks, kuigi eks ta oli sellega natuke hiljaks juba jäänud. "Usu mind, ma olen arst ja ma olen palju hullemat näinud, kuigi kui aus olla, siis seda ülikooli ajal," seletas Carrie, üritades tüüpi lihtsalt ärkvel hoida, "kas see veri tuleb sul kuskilt igemetest või keelest? Või organismist köhides?" See oli oluline, sest see võis viidata sisemistele vigastustele ja need ei ole sugugi nalja asjad. Kuhu see Trey juba jääb? Linna ei ole ju nii suur. Loodetavasti sai ta naise seletusest aru, kus nad asuvad.

"Ma ei tea. Keel justkui valus ei ole, aga samas on paljud kohad lihtsalt tuimad, et homme kümnekordselt tunda anda," vastas Seth vaikselt ning sulges silmad. "Kas sa Wilmingtonis ei peaks olema?" küsis nooruk, et mingisuguse jutuga end üleval hoida. Külm oli. Pusa oli üsna märg ja liibus kohati külma ja raskena vastu nahka. Tagi oli selja pealt kuidagi üleval ning seetõttu sai alaselg kõvasti külma.

Ilmselt ei saa Seth hetkel ise ka aru, kust tal täpsalt valutab ja kust kõik see veri tuleb. Kuigi ega saa muidugi hea uudis ei ole. "Ei, ma katsetan nüüd kooliarsti tööd. Ma sain siia keskkooli koha ja kolisin koos enda mehe ja pojaga Tree Hilli," sõnas Carrie, "ja ei, see ei ole selleks, et sind jälitada või sul kuidagi silma peal hoida." Kes teab, äkki noormees arvab veel nii. Kes ikka tahaks pärast võõrutust enda arsti samas linnas kogu aeg näha. Korraga ilmusid tänavale autotuled ning üks must auto ilmus silmapiirile.

Seth turtsatas viimase peale. "Ma nüüd nii paranoiline ka pole," muigas mees nii hästi-halvasti, kui see tal õnnestus. Kutt märkas lähenevaid tulesid, Trey. "Ta raudselt arvab, et ma olen laksu all või midagi," pomises noormees. Kes ikka satuks esimesel päeval jamasse...Seth! Poiss üritas end rohkem istukile ajada, aga kõik kohad olid ikka veel pagana valusad.

Trey oli koos Raveniga ilusti koju läinud, korteri ära kaunistanud, jõulumuusika peale pannud, piparkooke teinud, söönud ühe kosutava õhtusöögi ja nad hakkasid just glögi tegema, kui mehe mobiil helises. Märganud nüüd ka kella vaadata, leidis ta, et noorem vend peaks juba hakkama koju ilmuma, kui ta just ei taha kohe jälle vaidlust üles kerida. Näinud, et helistajaks on Seth, võttis ta mobiili kohe vastu ja enne kui tüüp midagi öelda jõudis, uuris ta, kus poiss asub. Vastuseks oli aga naise hääl ja see oli enam kui üllatava Trey jaoks. Ta kuulas tema juttu ning iga lausega, mis ta kuulis, hakkas tema süda kiiremini käima ja sisse kerkis kerge viha nende vastu, kes julgesid midagi sellist korda saata. Samas ei saa väita nagu poleks mehe pähe tulnud kurja mõtet, et Seth on jälle pilves ja sai sellepärast tappa. Lõpetanud kõne, andis ta Faye'le kiire ülevaate samal ajal kui end riidesse pani. Ta ei hakanud tüdrukut kaasa võtma.

Koha leidmine oli mehele selles suhtes raske, et ta teadis, mis tänavaid Carrie mõelnud oli, kuid ta ei teadnud täpselt, kus nad on. Seega kulus tal natuke aega tänavate sõelumisele. Aga lõpuks pidi tal ikka näkkama. Peatanud auto kahele kogule nii lähedale kui võimalik, astus ta sõidukist välja, jättes mootori tööle ning tehes autoukse lahti. Üks asi oli halb. Tema auto oli nii väike, aga küll nad kuidagi sinna ära mahuvad. "Hey...oh boy, see ei näe üldse hea välja," avaldas Trey endale kohaselt kohe enda ausa arvamuse, millega käis kaasas üks mõjuv grimass. Ta kükitas teisele poole Sethi ning vaatas noorukile otsa. Võis vist öelda, et ta jälgis tema pupille. Jah, ta kahtles pisut venna kainuses. "Aitame ta püsti....kuigi, vennas, ma olen kindel, et see ei ole meeldiv," lausus Trey, vaadates vaikselt enda venna olukorda pisut tõsisemal pilgul. Tegelikult kibeles tema huultel üks küsimus - kes need olid? Üks on kindel, see asi ei jää nii.

Seda oli ainult hea kuulda, et Seth paranoiline ei olnud, sest Carrie on siiski igasuguseid sõltlaseid näinud. "Iga üks näeb, et sa ei ole laksu all, sest vastasel juhul liiguksid sa ringi nii nagu sul ei oleks mitte midagi viga," sõnas Carrie väga veendunult. See on sama nagu alkoholiga. Su valu lävi on pea olematu. Sa lihtsalt ei tunneks seda valu. Kui auto peatus ja Trey sealt välja astus, viis arst enda pruunid silmad temale. "Tervist," sõnas naine viisakalt, "kui täiesti aus olla, siis ega see seis ei olegi väga hea. Kolme peal siis," lausus Carrie ning vaatas mehele otsa, et temaga silmside tekitada ja täpselt kolmeni lugeda ja siis täpselt ühel ajal Seth üles tõsta. Kuidagi moodi see õnnestus ja naine lasi tüübil rohkem enda venna peale vajuda, sest ta ei olnud siiski nii tugev. Auto oli küll lähedal, kuid selleni olid siiski mõned sammud...