Depressiivsed tagatänavad

"Huvitav hüüdnimi," muigas naine, aga seda mitte halvakspanuga. "Nii et kui kõik tarbivad, siis pead sina ka? Kuhu ühiskond küll niimoodi jõuaks?" raputas naine enda pead, silmitsedes noormees, kes tundus selles osas üsna ükskõikne, mis oli muidugi halb. Hetkel jäi mulje, et kui Seth läheks kuskile peole, siis ta kohe ka tarbiks midagi. Kuidas peaks see naisesse küll rahu süstima, et see poiss siin saab väljas pool haiglat hakkama. "Jah, ma olen keskkoolis uus arst. Teie eelmine arst läks haiglasse tööle," lausus Carrie õrna noogutusega. "Noh, nüüd tuleb sul siis ümber harjuda, sest kui sa tahad, siis võib su tulevik midagi enamat endas hoida kui ainult müümine, ostmine ja mõtlemine, kust uut doosi saada," sõnas arst kindlameelselt.

"Ei, mitte selles pole asi," raputas Seth pead ja sai aru, et ta väljendas end valesti. Poiss ohkas: "Noh, ilmselt pean ma nüüd kanepiga ka lõpparve tegema ja olema pidudel see karsklane, keda kõik kainekaks endale tahavad." Tegelikult ei meeldinud noormehele eriti pidutseda. "Aga selles ongi probleem, et mis muu eesmärk peaks olema? Ravenitest löödi mind ka välja, nüüd pole ühtegi trenni ka, kus aega kulutada," lisas Joshua. Talle meeldis korvpall, aga nüüd oli sellega kõik.

"Sa räägid nagu see oleks halb, et sa kanepiga lõpparve pead tegema. Ja sul ei ole kohustust kellegi kainekas olla ja keegi ei käse sul üldse sellistel pidudel käia, kus kainekaid vaja läheb," lausus Carrie muretult. Oli ilmne, et kui Seth tahtis enda sõltuvusest lahti saada, pidi ta enda elus muutusi hakkama tegema ja seda enda soovist, mitte kellegi käsu peale, sest vastasel juhul leiab ta peagi jälle selle sama raja üles, mis ei vii mitte kuskile mujale kui pimedusse. "Sulle meeldis korvpall. Noh, äkki ma võin su treeneriga rääkida. Seletada, milliseid edusamme sa teinud oled. Aga ma teen seda ainult siis, kui sa seda ise tahad," pakkus Carrie. Muidugi ei saa ta lubada, et see kõik ka läbi läheb, aga ta võiks proovida.

"Mõnes mõttes ikka halb," arvas Seth. Ta teadis, et kõige raskem on veel tulemas, kuna nüüd polnud ta isoleeritud muust maailmast. "Nojah, lihtsalt ilmselt ikka satun," lisas Seth. Okei, TRIC-i ta ei sattunud, aga GPB oli mõnus koht istumiseks, kus sai varem ka üsna muretult kanepit suitsetada, kuna keegi ei kontrollinud. "Ma ei tea...Ma ei taha, et treener hakkaks mulle veidraid kommentaare või midagi tegema hakkama," kehitas Seth õlgu. Ta ei teadnud, milline inimene treener on, kuna tundis meest vähe.

"Äkki sa räägid mulle, mis osas see siis halb on," õhutas naine. See aitakas Carriel poissi veel paremini mõista. Muidugi olenes nüüd kõik edasine Sethist endast, sest siin ei olnud kedagi, kes tal kogu aeg silma peal hoiaks. Ta pidi ise endale silma peal hoidma. "Ma ei usu, et su treener selline on," lausus Carrie pead raputades, "see oleks temast väga ebaeetiline. Me kõik teeme vigu, sest me ei ole täiuslikud, ja ma olen kindel, et ta teab seda ka." Arst asetas enda käe toetavalt noormehe õlale ning naeratas talle mahedalt. "Kui sa ümber mõtled, siis lihtsalt anna mulle teada," sõnas Carrie selle kohta, mis puudutas korvpalli.

"Ma olen kanepiga harjunud, ilma on pagana raske olla, aga pean kuidagi ümber harjuma," arvas mees. "Ma arvan, et ma lähen temaga ise rääkima, ma pole nii arg, et saata keegi teine enda eest kõnelema," vastas Seth kerge muigega. Tahab isa tagasi tiimi saada, räägib ise ka. "Aitäh toetuse eest, enamus rahvast siit arvavad just, et ma olen mõni deemon," turtsatas noormees. Direktor kõige eesrinnas enda arvustava jutuga.

"Ma usun, et sul on ilma raske olla, aga et saada normaalse elu peale on vaja see välja kannatada. Lõpuks on kõik seda väärt," lausus Carrie kindlameelselt. Tal oli palju patsiente, kes on talle kuid või aastaid hiljem helistanud või kellega ta on kokku juhtunud ja nad tänavad teda selle usu eest, mis naisel alati enda patsientidesse on. "Kui sa nii arvad," noogutas naine õrna muigega, olles samal ajal noormehe otsuse ja sõnade üle uhke. "Need inimesed seal tänaval võivad arvata, mida tahavad. Kõige tähtsam on see, et sa ise ja su lähemad inimesed nii ei arvaks. Ja nii palju kui mina su vennaga rääkinud olen, siis tema ei näe sinus küll mingit deemonit," muigas Carrie, eemaldades ka enda käe nooruki õla pealt.

Trey avas enda silmad alles siis, kui ta kuulis kellegi samme mööda treppi liikumas. Tal läks hetk aega, et kogu eilne õhtu meelde tuletada ja see pani ta enda juukseid sasima. Kõik ikka pidi neil viltu vedama. Kuna Faye veel magas rahulikult, siis tuli ta vaikselt voodist välja, olles eelnevalt neidise otsmikule ühe suudluse vajutanud. Trey tõmbas endale ühe tavalise halli särgi selga ja tumedamad teksad jalga. Esmalt käis ta all söömas ja kohvi joomas ja alles siis läks üles ja tegi enda juuksed ja hambad korda. Aeglaste sammudega läks ta Sethi toa poole, kust oli kuulda vaikset juttu. Ilmselt olid Seth ja Carrie juba üleval. Koputanud õrnalt uksele, lükks Trey selle lahti, astudes hetk hiljem ruumi sisse. "Hommikust," lausus sa neile mõlemale, "Carrie, ma ei taha küll kuidagi ebaviisakana näida, aga äkki sa peaksid nüüd koju minema. Sa pidi niigi terve enda öö siin veetma. Sul kodus kindlasti keegi ootab juba. Ma arvan, et me saame edaspidi ka ise hakkama ja kui midagi peaks olema, siis mul on su number. Kuidas sa ennast tunned?" pöördus ta viimaks enda venna poole.

Carrie oli vaevalt enda käe Sethi õlalt eemaldanud, kui Trey ruumi sisse astus. "Hommikust," lausus naine ning kuulas mehe juttu, vaadates samal ajal Sethile otsa. Ta noogutas õrnalt, sest ega ta ei saanud ju siin enam midagi öelda. Trey tegi talle praktiliselt selgeks, et teda ei vajata siin enam. "Kohe. Seth, vaata enda temperatuuri ja palun käitu siis vastavalt sellele," muigas Carrie ja tõusis siis voodi pealt püsti. Kuna tema pudrukauss oli tühi ja ka teega sai ta ühele poole, siis võttis ta need kaasa, et alla viia. "Ja sina, Trey, jälgid, et ta selle kõik ära sööks," andis arst mehele töö. "Hoia ennast," lausus ta Sethile ning jalutas siis alla. Ta asetas mustad nõud kraanikaussi ning suundus siis esikusse, kus ta endale saapad ja mantli selga tõmbas. Silitanud veel korraks koera, kes teda saatma tuli, lahkus ta korterist, et koju minna ja natuke magada.

"Noh, eks Trey teab mind natuke paremini ka kui ülejäänud," vastas Seth. Järgmisel hetkel oli Trey nende juures. "Hommik," tervitas nooruk meest. "Aitäh, Carrie...Tead küll, et ma ei külmunud surnuks ja nii edasi," naeratas Seth. Oli hea jälle kodus olla, muidugi mis hinnaga. "Üritan," lisas ta enda hoidmise kohta. "Kuule, ma tunnen end palju paremini kui eile. Soe on olla ja puha. Natuke unine olen veel. Pahandad, kui ma veel paar tundi magan?" uuris Joshua.

"Noh, mulle anti kuri käsk jälgida, et sa enda toidu ära sööksid ja vaevalt sa külma sööki tahad. Seega äkki sa üritad selle siin ära süüa, vähemalt nii palju kui sa suudad, ja siis võid minu poolest küll puhata. Tuleks sulle ainult kasuks," lausus Trey, toetades end vastu seina ning silmitsedes enda nooremat venda, kes ei näinud just kõige parem välja. Samas võrreldes eilsega oli ta rohkem elusa inimese moodi. "Hetkel ei ole see küll kõige tähtsam, aga sa tead, kes need olid või mida nad tahtsid?" küsis Trey, pidades silmas neid tüüpe, kes Sethile kallale tulid.

"Olgu, olgu," turtsatas Seth ja tegi kiirelt enda toidule lõpu peale. "Ma pean lihtsalt enda relva edaspidi edasi kandma," mainis noormees. Selle kogu Faye jama juures tuli relv täitsa kasuks. "Noh, nad palusid mul Deedsi tervitada, seega mingi uus gäng? Ma olen kuulnud küll, et siin linnas on Skorpionid, seega äkki mõni nende nolk," pakkus Joshua välja. Ta pani pea uuesti padjale ja tundis, kuidas silmalaud raskeks muutusid.

Trey muigas, kui ta jälgis seda, kuidas Seth enda toidule lõppu peale tegi. "Relva kandmine ei ole lahendus, kuigi hetkel tundub see kõige mõistlikum, kuigi ära sa seda ainult ilmaasjata kasutama hakka," luges mees vennale sõnad peale. Ta oli kindel, et Seth suudab relvaga mõistlikult ringi käia. Kuigi ega see just rõõmus teadmine ei ole, et su noorem vend peab relvaga ringi käima selleks, et elusalt koju jõuda. "Oijah, oli seda veel vaja," pobises Trey raske ohke saatel. Midagi ei olnud teha lihtsalt. Selline oli nende elu. "Okei, ma ei kiusa sind rohkem. Me oleme Faye'ga täna kodus seega kui sa midagi tahad, siis anna teada. Ma jätan sinu toa ukse lahti," sõnas mees ja võttis kandiku mustade nõudega, et see alla viia ja ära pesta. Sellega ühele poole saanud, äratas ta ka Faye üles ning nad hakkasid enda igapäevaste toimetustega pihta, visates aeg-ajalt ka Sethile pilku peale.

OT: LÕPP?

OT:Jesh.