Depressiivsed tagatänavad

"Sa ei ole ilmselgelt kanepit pikemat aega teinud," muigas Seth. Talle oli kanep rahustiks, aga valu ikka tundis. Asi oli ilmselt selles, et ta oli juba pikaaegne sõltlane, aga koguseid ka ei suurendanud. Näinud Treyd, viis nooruk silmad mehele. Seth krimpsutas nägu:"Ma tean jah, et see saab ilmselt päris valulik olema, aga teeme ära. Saab ühele poole." Kui ta lõpuks üles tõsteti, lasi mees rea vandesõnu õhku. Pagana valus sai! Olnud mõne hetke pärast tagumisel istmel, tundis nooruk, kuidas istmesoojendi selja justkui kipitama ja surisema pani.

Isegi Trey krimpsutas enda nägu, kui nad Sethi üles tõstsid, sest talle lihtsalt tundus nagu ta võiks tunda, mida vend tunneb, aga vaevalt. See oli kindlasti mitmeid kordi hullem. Kui nad ta lõpuks autosse said, pöördus mees Carrie poole. "Kuna ma sind küll siia tänavale üksi ei kavatse jätta, siis hüppa sisse. Pealegi ei ole ma väga kindel, mida ma üldse tegema peaksin, kui me kord koju jõume. Seega ma varastaks veel natuke su täna õhtust aega. Kugi ma võiksin enda naabri üles ajada, kes on juhuslikult arst, aga ta peaks mind ilmselt piinajaks, et ma Sethi haiglasse ei vii," seletas mees ning viipas siis autosse. Ta lasi juhi istme ette, et Carrie taha saaks ronida. Väike sale naine peaks mahtuma küll. Istme tagasi normaalsesse asendisse pannud, istus Trey autosse ja nad sõitsid mehe korteri poole.

Sethi lause pani naise tõsiselt turtsatama. Tore oleks jah, kui võõrutusarst ise enda kabinetis kanepit tõmbaks. Ja eriti irooniline oleks muidugi, kui ta seal samas haiglas pärast lõpetaks. Kui noormees ilusti autosse sai, raputas Carrie pisut enda käsi ja õlgu. Ei olnud selline tõstmine temale. Kuna Trey jutt tundus mõistlik, siis noogutas naine ja puges autosse. Natuke kitsas oli, aga elas üle. Kui aus olla, siis tundis Carrie tüübi ees justkui mingit patsiendi ja arsti vahelist sidet. Kuna tema oli Sethi ravinud, siis ei saa ta teda ka praegu lihtsalt niisama jätta.

Seth hingas raskelt. "Su auto on liiga soe," mainis mees, kes oli mõnda aega lumes lamanud. Soojus pani kõik kehaosad surisema ning valu andis end tunda. "Sa ei pea tulema, ma pean lihtsalt paar päeva puhkama ja siis peaks parem hakkama," meenutas noormees viimast korda, kui ta nii segi oli pekstud. Siis lisas vürtsi muidugi noahaav. Joshua oleks ausalt öeldes tahtnud pigem praegu tõsiselt pilves olla.

Trey vaatas korraks taha arsti poole ning lülitas siis istme soenduse välja, kuid jättis tavalise soojenduse siiski tööle. Nagunii jõuavad nad kohe-kohe kohale ja siis peavad nad hakkama Sethi üles kantseldama. See ei ole ilmselt meeldiv. "Seth, ära isegi mitte hakka," lausus Trey kohe pisut tüdinud ja venival häälel, kui noormees enda lause lõpetanud oli, "kuna mina ei tea meditsiinist suurt midagi, ja Faye noh...jah ta on vähe pädevam ehk, aga siiski kuluks sulle ära, et keegi su üle vaataks. Seda enam, et sa keeldud haiglasse minemast." Silmitsenud korraks veel enda venda, viis ta oma tähelepanu liiklusele, mis sellisel õhtutunnil tegelikult üsna vaikne oli.

Seth ei viitsinud vaielda. "Sul mingit kanget valuvaigistit on?" küsis mees. Ta tahtis praegu meeletult kanepijointi, et maailm natukenegi talutavam koht oleks. Noormees sulges silmad ning neelatas raskelt. Joshua lootis, et tal on veel kohvri voodri vahel üks olemas. Faye ei saanud küll kõike üles leida, kui isegi treenitud inimesed avastavad viiendiku.

"Siin ei ole mul mitte midagi peale esmaabipaki. Me oleme kohe nagu nii kohal...natuke veel," sõnas Trey, juhtides auto juba tuttavale kodutänavale, "korteris ikka midagi leidub." Kui tugev see oli, seda mees ei teadnud. Natuke peaks ikka olemise paremaks tegema. Jõudnud mõne aja pärast õige kortermaja juurde, peatas Trey auto ning keeras süüte välja. "Nüüd tuleb ilmselt kõige ebameeldivam osa, aga kui me su sinu tuppa ära saame, siis ei pea sa enam liikuma," lausus mees ning lükkas auto ukse lahti, lastes hetk hiljem ka Carrie sõidukist välja. Koos jalutasid nad Sethi poolse ukse juurde ning aitasid ta autost välja ja siis hakkas pihta retk mehe korterisse. Õnneks oli olemas lift.

Sethi hingamine muutus pisut kergemaks ja ta tahtis jälle uinuda. Vastuhakkamisest oli ta täiesti ära väsitatud ja valutav keha ka head ei teinud. Joshua krimpsutas nägu, kui kuulis Trey sõnu. See pidi kuradi valus olema. Ta oli üsna kindel, et vajus mingil hetkel uuesti ära, kuna järgmine asi, mida mees mäletas, oli see, et ta tundis jälle seda veidrat lõhna ja oli enda voodis. Kuidas ta sinna sai? Trey ja Carrie ilmselgelt. "Tänud," sõnas Josh ning soovis uinuda.

Trey ja Carrie olid tõesti noormehe kuidagi tema tuppa viinud, kuigi see ei olnud väga kerge ettevõtmine. Kui Seth viimaks enda voodisse asetati, loetles naine vanemale vennale kõik ette, mida tal vaja läheks. Istunud voodi servale, jäi ta ootama vajalikke asju. "Seth," lausus ta noormehe nime õrnal häälel, "sa saad kohe magada, aga enne oleks vaja sulle midagi sooja selga panna ja ma tahaks su ribid üle vaadata, randmed elastikusse panna ja ühe valuvaigisti sisse anda. Talu veel see ära ja siis ma lasen sul magada. Ma jään ilmselt siia, et sul natuke aega silma peal hoida, aga sina võid rahulikult puhata." Vaikselt avanes toa uks ning Trey asetas kõik vajalikud asjad öölauale, liikudes siis edasi Sethi kapi juurde, kust ta võttis vennale uued puhtad ja kuivad riided, milleks said lihtsalt ühed soojad dressid, valge maika ja dressipluuse. Kuskilt suutis ta isegi villased sokid leida. Ja siis ta kadus, jättes arsti omi asju ajama.

Seth noogutas arsti jutu peale ning üritas enda tagi seljast võtta, mis õnnestus. Selle all oli pusa, mida ta iseseisvalt küll üle pea ei saanud, kuid õnneks aitas Carrie kaasa. Nüüd lasi poiss end uuesti pikali ning lootis, et keegi midagi ta armi kohta praegu ei hakka küsima, kuna Joshua ei tahtnud selgitada, kuidas ta endises gängis tegutses. Seth tundis, kuidas ilma märja pusata hakkas hoopis soojem, kuna tuba oli soe. Ta ei jõudnud ära oodata, kui saab kuiva ja sooja teki alla magama.

Carrie võttis maast rätiku ja kuivatas vaikselt mehe ihu ära. Jah, ta märkas tema armi, aga ta ei küsinud selle kohta, kuna see ei olnud tema asi ja millegi pärast kui mõelda tüübi elule, siis on suht teada, kust ta selle saada võis. "Nii, see võib nüüd valus olla," sõnas Carrie ja hakkas enda sõrmedega õrnalt mehe ribisi kompima. Tema pilk oli tõsine. Ta jälgis mehe grimassi ning üritas tunnetada tema ribisi. Röntgeniga oleks muidugi valutum. "Tundub, et midagi täitsa katki ei ole, aga ma oletan, et mõrad. Ilma röntgenita ma muud öelda ei oska," sõnas naine ja aitas siis Sethile kuiva maika ja uue pusa selga. Märjad riided asetas ta põrandale. Ja nüüd oli vaja tüübi püksid ära võtta. Natuke võibolla ebamugav olukord tüübile, aga see oli vaja ära teha. Carrie sakutas niisked püksid Sethi jalas ära ning avastas, et tolle üks põlv oli päris korralikult sinine ja paistes. Sinna peab pärast midagi külma peale panema. Vahetanud kiiresti ära ka tüübi bokserid, lükkas ta talle dressid selga tagasi. Sokkide asemele pani arst talle villased sokid. "Nüüd roht sisse ja magama," lausus Carrie ja ulatas poisile klaasi ja tableti.

Seth võpatas, kui naine katsus üht ribi, mis tegi päris valus. "Sa vist naudid teiste piinamist," suutis nooruk muigega välja lasta. Ta teadis, et kõike tehti vaid tema kasuks, aga sarkasm oli siiani terve. Mees tundis end ääretult ebamugavalt, kui Carrie teda lahti riietas, aga noh... Ta oli arst. Peale tableti alla neelamist, käis Joshual tahtmatult peast läbi, et tablett meenutas mõnda narkootikumi. "Väike vihje, järgmine kord võiksid hoiatada, kui tahad mind nii üksikasjalikult läbi vaadata," muigas Seth ning tõmbas teki endale peale. "Aitäh, ma oleks ilma sinuta ära külmunud," tänas noormees.

"Muidugi. Sellepärast ma arstiks hakkasingi, et näha, kuidas inimesed grimassitavad," lausus naine lõbusal muigel. Uskumatu, kuidas Seth suutis enda olukorras veel vägagi edukalt sarkasmi kasutada. Ja noh, ta suutis naise ka naerma panna, kuigi olukord oli kõike muud kui naljakas. "Ära muretse," turtsatas Carrie, "seda ei juhtu uuesti, kui sa just jälle kuskil väljas peksa ei kavatse saada kuskil, kuhu mina ka sattuma peaksin. Ma vabandan, kui sa end ebamugavalt tundsid." Naine vaatas terve see aeg tüübile otsa ning tema suul oli kerge muie. "Pole tänu väärt," sõnas naine ning võttis kapi pealt veel ühe pleedi, mille Trey toonud oli, ning viskas selle veel tekile peale.

"Sadist," sõnas Seth ning tahtis end külili keerata, aga mattis selle mõtte maha. Külg tegi liiga palju haiget, et sellele toetuda ja tavapäraselt magada. Josh lootis, et Trey ei tee rünnakust suurt numbrit. Seth pidi enda relva kaasas kandma. "Head ööd," pomises Joshua läbi une ja vajus kiirelt unne. Ta nägi segaseid unenägusid, mis olid rohkem täidetud erinevate helide ja värvide kui kindlate piltidega.

Sadist indeed. "Head ööd," lausus naine ning jälgis mõnda aega noormeest, et veenduda selles, et ta saab ilusti magada. Astunud vaikselt ruumist välja, helistas ta enda mehele, et seletada, mis kõik juhtunud oli. Tegelikult oli Carrie üllatunud, et Oscar ise helistanud ei olnud. Alguses oli mees pisut armukade, kuid kui arst tegi selgeks, et kõik on seotud tema töö ja keskkooli poisiga, jättis ta Carrie rahule. Seega läks naine tagasi Sethi juurde ning sättis poisi märjad riided radikale kuivama, täitis vannitoas ära klaasi, juhuks kui tüüp juua tahab, ning siis jalutas ta alla, kus andis Treyle olukorrast kerge ülevaate ning otsis sügavkülmast ühe külmutatud juurviljade paki ja rätiku. Selle sidus ta vaikselt Sethi põlve ümber, et paistetus natukene alla läheks. Öösel pidi ta seda küll mõned korrad vahetama, aga asi võttis vähemalt parema ilme. Carrie ei tea, kuna see täpselt juhtus, aga mingil hetkel viska ta end tüübi voodi servale pikali ja endalegi märkamatult suikus ta unne.