Depressiivsed tagatänavad

Seth ei ärganud isegi üles, kui Carrie pani ta põlvele külmunud juurviljapaki, et jalg paiste ei läheks. Mees avas hommikul umbes kaheksa ajal üles ning ta viis pilgu paremale ja avastas, et ta vasak käsi oli ümber võõra brüneti. Joshua hakkas meenutama, mis oli üldse toimunud ning jõudis järeldusele, et tegu oli ilmselt arstiga. Miks ta aga seal oli? Don't know. Josh otsustas veel natuke aega pikutada, kuna terve keha oli sinikatest hell ning ega ta midagi väga teha saanudki.

Carrie oli sügavalt unes ning ilmselt harjumusest enda poega kaisus hoidma, keeras naine end Sethi poolsele küljele ning asetas enda käe ümber tema. Enamus inimesi ilmselt arvaks, et ta on harjunud enda meest niimoodi kaisus hoidma. Tõde oli aga see, et ta oli harjunud enda poega niimoodi kaisus hoidma, sest kuna Oscar viibis vähe kodus viimasel ajal, siis jagas Carrie enda voodit lapsega. Ilmselt hakkas tööle tema alateadvus ja tunnetus, kui ta järsku enda silmad lahti lõi ja avasta, et see, keda ta kaisus hoidis ei olnud sugugi Clyde. Ta tõusis kiiremas korras voodist püsti ning jäi siis kergelt roosaka näoga Sethile otsa vaatama. "Kuidas ma küll magama jäin. Vabandust. Ma loodan, et ma sulle kuidagi haiget ei teinud vahepeal ja...," eks tüüp sai aru küll, mida naine öelda tahtis. "Emm...kuidas sa end tunned? Tahad sa süüa?" viis arst kiirelt ja võibolla isegi naeruväärvse kohmakusega teema mujale.

Seth nägi, kuidas Carrie järsku end üles ajas ja... Punastas? "Sa olid lihtsalt väsinud," arvas Joshua. Inimene ei suuda ju pikalt üleval olla ja magamine on täiesti normaalne asi. "Ei, sa ei teinud mulle haiget," raputas Seth pead. Nii sügava unega ta ei tajunud ka midagi, mis toimus tema unenäost väljaspool. "Ma ei usu, et ma eriti süüa tahan," arvas Joshua ja kõht hakkas kohe korisema. "Okei, midagi äkki peaks, aga ära... Mul on siin veel inimesi, kes on kindlasti nõus mu eest hoolitsema," lisas Joshua.

Kuna Carriel ei olnud Sethi ilmselgelt õige väite peale midagi kosta, siis asetas ta lihtsalt enda käed rinnale risti. Tema tõsine nägu läks pisut lõbusamaks, kui mehe kõht koheselt tema sõnadele vastu hakkas vaidlema. "Sellisel juhul ma lähen ja otsin kedagi, kes sulle süüa teeks, kui sa keelad mul sinu eest hoolt kanda," lausus naine, "ega sul palavikku tõusnud ei ole? Sa olid siiski pikalt märjal lumel." Carrie kontrollis enda mobiili ja viis siis enda pruunid silmad Sethile.

"Las Trey teeb," ütles Seth. Faye teeb jälle muidu hästi vürtsika toidu ja Josh ei saa seda süüa. "Ma ei tea...Soe on," arvas mees. Ta tõukas teki pealt ja tõmbas pusa ja maika üles ning vaatas enda ribisid, mis olid kohati sinised. "Kui need peaksid rohelised olema, siis vaja punased riided selga panna ja olengi jõuluteemaline," ütles Joshua. Kus Trey oli? Magas ilmselt. Faye ka suhteliselt tõenäoliselt.

"Ma vaatan, kas leian ta kuskilt üles," sõnas Carrie, kuid ilmselt peab ta ikkagi ise midagi tegema või otsima. Ta võib ju öelda, et keegi teine tegi ja tema toob. Ega Seth ilmselt nii pea siit voodist välja ei roni. "Igaksjuhuks võib sind ju kraadida," arvas naine, aga esmalt peab ta kuskilt kraadiklaasi leidma. Ta hakkas juba ukse poole liikuma, kui Seth midagi rohelisest ja punasest ja jõuludest jahuma hakkas. "Sa oled kas tõsiselt haige või lõid sa eile enda pea liiga kõvasti ära," turtstas naine selle peale ja hakkas naerma, "istu parem rahulikult, mida vähem sa enda ülakeha liigutad, seda kiiremini su ribid paranevad." Seda öelnud, astus Carrie toast välja ja jalutas alla, kus oli täielik vaikus, mis tähendas, et Trey ja Faye magasid. Ta mõtles hetke, kuid jalutas siis kööki ja vaatas, mida huvitavat ta sealt leiab.

Alustuseks otsis naine välja ühe kandiku ja alles siis hakkas ta süüa tegema. Tal läks sellega ikka päris palju aega, sest ühe asja otsimiseks pidi ta kõik kapid läbi käima. See on see võõras köögis söögi tegemine. Viimaks õnnestus tal teha kaks teed, kaks kausikest putru, mõned võileivad ja saiad juustu ja vorstiga ning isegi jogurti leidis ta külmikust. Nii et päris rikkalik söök. Leidnud üles ka kraadiklaasi, jalutas ta vaikselt üles. "Ja parem oleks, kui sul nüüd kõht tühi on. Ma tahaks tühje nõusi tagasi saada," lausus Carrie ning asetas kandiku ettevaatlikult voodile. Ta istus ka ise voodi jalutsisse rätsepistmesse, võttes ühe tassi enda käte vahele ja hakates vaikselt jooma. "Räägi nüüd, kas sa saad edaspidi ise hakkama või jään ma veel kuni esmaspäevani siia? Vaevalt sa esmaspäeval kooli lähed, aga ära sellepärast muretse. Ma saan sulle vabastuse kirjutada," rääkis naine tasasel häälel ning viipas siis kandikule, "seal on kraadiklaas ka, pane alla endale."

Seth jäi voodisse lebama, kuid pidi varsti end üles ajama, et käia tualetis. Kõik kohad andsid valust tunda, ribid siiski kõige rohkem. Ilmselt olidki need kõige suurema klobimise osaks saanud. Läinud tagasi voodisse, uinus noormees mõneks minutiks. Ta ärkas selle peale, et keegi kõndis treppidest üles. Trey. Siiski astus tuppa hoopis Carrie.
"Natuke ikka on," vastas Seth. Isu ei olnud, aga kõht oli tühi. Veider. "Oled sa ikka viitsinud süüa teha," muigas noormees ning võttis ühe võileiva enda kätte ja hakkas seda vaikselt hävitama. "Ma arvan, et vast saan," pakkus noormees välja. Ta võttis kraadiklaasi ja pani selle endale alla. Nüüd oli vaja oodata. "Ma loodan, et ma ei rääkinud unes," mainis Joshua.

"Muidugi. Sul on siiski energiat vaja, et nende vigastustega natuke võidelda," lausus naine ja pealegi on ta lihtsalt harjunud köögis vaaritama. "Vast saad? See ei kõla väga julgustavalt," leidis arst ning vaatas tüübile otsa. See oli Carrie'le juba ammu selge, et Sethile ei meeldi, kui ta peab abi paluma või kui keegi midagi tema eest teeb. Ta on harjunud ise kõike tegema. Mõnikord võis aga selline käitumine halvasti kättemaksta. "Noh, kui seda arusaamatut pominat rääkimiseks võib nimetada, siis natuke," muigas Carrie, "aga see on sinu olukorras täiesti tavaline."

"Ja-jah," noogutas Seth. Ta peab pisut kosuma, et esmaspäeval jälle kooli minna, mida tegelikult poiss näha ei tahtnud. Need kõik frigging egoistlikud võsukesed, kes ei oska enda lambaajuga midagi teha ega mõelda. "Mis kõlaks?" tahtis poiss muigega teada. "Ma rääkivat pea igal ööl. Kunagi ööbisin paar nädalat ühe sõbranna juures, kes hakkas öösel lindistama...Hommikul oli nii piinlik kuulata," rääkis Joshua ja turtsatas.

"Sinu olukorras ilmselt miski ja kui lisada siia juurde veel sinu uskumatu oskus kõike väga lihtsalt võtta, siis peaks sind lausa kullipilguga jälgima," lausus Carrie, vaadates tüübile otsa, "aga eks sa ise tead kõige paremini, mis sulle hea on, õigus?" Naise pruunid silmad puurisid Sethi mõnda aega, kuid naise huuled jäid suletuks. "Usun. Sinu õnneks ei ole ma nii kuri, et ma sind lindistama hakkaksin nii et ole rahulik," muigas naine ning jõi teed. Mõnda aega oli ta oma mõtetes, kuid peagi silmitses ta hoopis Sethi väga tähelepanelikult. "Kui nüüd see kaklus välja arvata, kuidas on jälle kodus olla? Kardad sa uuesti sõltuvusse langeda ka? Või oled sa juba mõelnud sellele, kuidas uut toosi saada? Sa ei pea muidugi nendele küsimustele vastama, sest ma ei ole ametlikult sinu arst, aga... kuigi ma ei ole sinu arst, ma tahan, et sa teaksid, et sa võid alati minu jutule tulla. Ka koolis," rääkis naine mahedal häälel ning tõstis siis tassi jälle suule.

"Kui ma võtaks kõike südamesse, siis oleksin juba ammu välja söödud," turtsatas Seth, aga see tegi roietele valu. "Ausalt öeldes.....Hea. See korter on kõige mõnusam koht, kus ma elanud olen, siin on vaikne, rahulik. Kõik oskavad korda hoida, välja arvatud Trey mõnel kiirel hommikul. Ta on siis nagu mingi...Tuulispask, käib ringi, otsib enda märkmikku ja on telefoni otsas. Seda on lahe jälgida," seletas noormees ja vaikis hetkeks. "Muidugi olen ma mõelnud uuele doosile, ausalt öeldes peaks siin toaski veel mõni joint olema, kuna mu peidukad on esmaklassilised, aga....Võõrutusravil olid mõned tüübid, kes olid umbes sama kaua kui mina teinud kanepit, ainult et palju kangemat. Nad olid nagu need tüütud sülekoerad, värisesid ja vahtisid punaste silmadega otsa. Üks ei mäletanud peaaegu mitte midagi," rääkis Seth edasi. Ta ei tahtnud olla mõne aasta pärast selline jorss, kes ei tea enda tänavanimegi.

Carrie kuulas noormeest vaikides. Tema silmad jälgisid noormehe miimikat ja kehakeelt, samal ajal kui huuled aeg-ajalt jälle tassist mõne lonksu võtsid. "See on tore, kui sulle siin meeldib. Kuidas sa sellesse suhtud, et Treyl siin nüüd tüdruk ka on? Saate hästi läbi?" uuris naine endiselt tasasel ja rahulikul häälel. Polnudki vajadust kõvemini rääkida, sest nad olid kahekesi ühes väikeses toas. Pealegi oli maja vaikne ja neil ei olnud vajadust kedagi üles ajada. "Kas sa tahad mulle öelda, kus sul need jointid on, et ma need ära saaksin viia?" küsis naine, "see on iseenesest hea, et sa kardad nende sugusena lõpetada. Sul on veel pikk tee ees, et enda elu ainetest mittesõltuvaks teha, aga ma arvan, et sinus on olemas see, mida sellesk vaja on. Sa pead seda ainult tahtma. Muidugi ei teeks mõni hea siht ka paha," lausus naine õrnalt naeratades.

"Faye on täiesti normaalne inimene. Ta on mulle küll kõrvakiilu andnud, aga muidu normaalne," muigas Seth. "Ma ei tea, kas need on alles või Raven leidis need üles, aga ma olen suhteliselt kindel, et need istuvad kindlalt enda peidupaikades," vastas mees. Ta ei tahtnud jointe ära anda, kuna siis võis ta tänavalt käia ostmas. Pigem on tal kodus mõni ja kui ta tõesti alla annab, ei tee ta midagi kangemat. "Ma ei tea...Selles mõttes, et ma ei joo. Mitte üldse! Narkootikumid andsidki mulle peotuju," seletas nooruk. "Sihte mul väga ei ole. Ma ei ole iialgi enda tuleviku peale pidanud mõtlema," lisas Seth.

Ka Carrie muigas, kui noormees mainis seda kõrvakiilu. No eks ta asja eest siis antud oli, kui tüüp isegi niimoodi muigas. "Raven?!" küsis naine üle, sest tema ei olnud sellist nime veel kuulnud, "ja las nad jäädagi kindlalt enda peidupaikadesse." Asetanud tassi kandikule, võttis naine endale ühe pudrukausi ja hakkas seda vaikselt tühjendama. Kõht oli tegelikult üsna tühi juba. "See on muidugi hea, et sa ei joo. Aga sa arvad siis, et ilma mõne kindla aineta ei ole võimalik peotuju saada?" esitas Carrie peagi uue küsimuse. "Võibolla oleks siis nüüd viimaks aeg hakata tuleviku peale mõtlema," pakkus naine kerge õlakehitusega.

"Raven on Faye hüüdnimi," vastas Seth. "Ma ei tea, tavaliselt ikka kõik tarbivad midagi," vastas mees üsna ükskõikselt. "Oot, kas sa ütlesid enne, et oled koolis?" küsis nooruk üle. "Mis mul ikka mõelda, kui ühtegi suuremat võimalust ei ole. Ma ei tea ka, mida ma tahaks tulevikus teha. Ma olin harjunud sellega, et müün ja ostan. Ma arvasin, et terve elu ongi selline," rääkis poiss ja hoidis silmi arstil.