Elu on täis ootamatusi

Anna hakkas Chadi sõnade peale lõbusalt naerma. Vaevalt ta käte ja jalgadega vehkima hakkab nagu pisikene laps ning kisama ka peale kauba, kuid väga kahtlane võiks noormehe kinnipüüdmine tunduda küll. Eriti veel võhivõõra pealtvaataja jaoks, kes ei tunne nende omavahelisi nalju ja kiikse. "Või nii?? Sa oled valmis mind kasvõi kohe praegu poputama ja nunnutama hakkama, ma peaksin ainult soovi avaldama?" kergitas Veronica kergel muigel enda kulmukaart, pöörates rohelised silmad Chadile. Tüübi silmapilgutuse peale turtsatas näitsik kergelt endamisi.
Ka Anna tõmbas turvavöö peale. Kuigi ta ei sõida just väga palju autoga, on see elementaarne ja nüüd ka väga kohustuslik liigutus talle üsnagi automaatne ja loomulik.
"Kas see on tõesti see sama plaat? Ma arvasin, et sa elimineerisid selle juba ammu ära," võttis Veronica Chadi sõrmede vahelt nende kahe ühise nimega plaadi. Õrnalt võttis ta selle karbist välja, pannes mängima. Tüdruk mäletab vaid mõnda üksikut laulu selle plaadi peal. Huvitav, mis muusika nad tookord siia üldse peale panid?

Anna puhul ei oleks kisamine ja käte ning jalgadega vehkimine midagi ebatavapärast, kui vaadata minevikku, aga samas võis nüüd olukord olla hoopis teistsugune. Kõik saavad ju kunagi suureks. Tol ajal oli ju veel tegemist alaealisega ning ka Chad ise käitus palju lapsikumalt, kui ühelt 20-aastaselt oodata võis. Vahel kippus tüüp ka praegu lapsikuks muutuma, aga tunduvalt harvemini. "Jah, miks ka mitte? Oleneb muidugi ka sellest, kas me mõtleme poputamise ja nunnutamise all sama asja," andis Chad neidisele vägagi selge vastuse.
"See ta on, jah. Ma pole ühtegi meie ühist mälestust otseselt minema visanud, vaid lihtsalt silma alt ära pannud. Ning meie plaat tuli mul alles nüüd meelde. Vedeles igasuguse muu pahna all kogu see aeg," rääkis kutt. Ka Kevin ei mäletanud enam suurt midagi sellest, mis plaadil oli, aga seda huvitavam oli nüüd kuulata ja vanu aegu meelde tuletada. Mitte et ta poleks seda juba piisavalt palju teinud, kuid kunagi ei saanud ilmselt küllalt. Käivitanud lõpuks auto, hakkas noormees sõitma, võttes suuna tagasi linna.

Viimase kahe aasta jooksul on Anna vägagi palju muutunud. Välimuselt võib ta sama välja paista, kuid vaimselt on ta kõvasti arenenud ja suuremaks kasvanud. Tüdruk on seadnud enda elus hoopis teised perspektiivid ning pürgib hoopis teiste eesmärkide poole.
"Tõsi. Sinu puhul ei või kunagi teada, mis suunas sinu mõistus täna käib," muigas Veronica õrnalt, tõmmates veelkord sõrmedega läbi juuste, sasides neid otsast kergelt, lükates seejärel ühele õlale. Nii pea kui nende plaat mängima hakkas, sulges näitsik silmad ning tema suule ilmus kerge naeratus, püüdes meenutada laulude täpset järjekorda.
"Su sõnadest võiks järeldada, et sul oli alati pisikene lootus, et too õhtu polnud viimane kord, kui sa mind näed," avaldas Ronnie vaikselt enda mõtte, avades silmad ja pöörates need Chadi poole, jäädes noormehele kergelt küsiva olekuga otsa vaatama.

Eks oli ka Chad nende aastate jooksul oma elukooli kätte saanud. Mõistust tuli ikka juurde, kuigi see ei kippunud just iga kord välja paistma. Samuti ei löö ta enam nii kergelt käega, kui miski elus kipub viltu vedama. Tol korral uskus Chad, et tal ei teki mingeid raskusi Anna unustamisega. Kes too plika enda arust oli, et tema üle nii suurt võimu omas? Praegu aga annaks ta selliste mõtete eest endale vastu pead.
"Vihjad millelegi?" ei saanud tüüp jätta küsimata, kuigi ta sai neidise sõnadele (vähemalt enda arust) päris hästi pihta. Mitte et nende mõtted muidugi alati samal lainepikkusel liiguksid... Kuulnud Ronnie mõtet, jäi mees korraks mõtlema, mida ta nüüd sellele vastama peaks, kuna 100%-lise täpsusega vastust polnudki tegelikult olemas. "Jah, ma arvan, et uskusin küll, et võin sind kunagi uuesti näha, aga ei teadvustanud endale seda mõtet. Veel vähem julgesin loota, et me kunagi uuesti kokku saame," tunnistas Chad.