17. november

"Noh, kuna me siin nimesid ei nimeta, siis sellepärast, et vanemad kulutasid enamuse rahast alkoholile ja tööd neil ka just väga kindlat ei olnud. Lapsed olid pidevalt omapead," sõnas Sayer. Ega see nüüd eriti hea keskkond kasvamiseks pole. Tegelikult tundub, et riik tegi neile heateo, kui nad enda vanematest lahutas. "Nad kasvasid üles enda vanaisa juures. Seega siiski perekond," lisas noormees pärast hetkelist mõtisklust. Kuulnud tüdruku küsimust, ilmus Rufuse näole kerge naeratus ja ta vaatas Kylie'le pisut hindaval pilgul otsa justkui pidades aru, kas rääkida või mitte. "Tegelikult ma peaksin endale varsti saama õe või venna.... kuskil mais," tunnistas Roof.

Vanavanemad. Sellele on Kylie küll mõelnud, et miks ta kohe lastekodusse topiti, mitte näiteks vanavanematele maha ei parseldatud. Oli nende olukord siis nii hull või tõesti ei tahtnud nemad ka teda? Vahel leiab Ky end mõtlemast, et miks ta üldse mõtleb oma perele, aga siis peab ta siiski tunnistama, et eks seda teeb iga orb. Tahaks ju teada, isegi kui tõde on valusam kui teadmatus. "Oh, palju õnne," suutis Mirth vaid rõõmsalt naeratades öelda. Et siis vanemad leidsid, et üks poeg lendab peagi pesast välja, et tuleb uus meistertada? Küsima Kylie aga ei hakanud, nii ebaviisakas ta nüüd ka ei ole.

Pigem on asi selles, et asjad on jälle perekonnas korras ja miks mitte anda maailmasse veel üks pisike poiss või tüdruk, kes saaks üles kasvada armastava pere juures. Pealegi tuleks see ilmselt Milesile ka kasuks, sest olgem ausad, Sayerile oli ta isa vaid esimesed neli aastat. Ta ei teagi võibolla täpselt, mis asi see isaks olemine üldse on. "Ma tänan," muigas noormees. Tal oli selle üle siiralt hea meel, et ta endale varsti õe või venna saab. "Kuidas sul muidu selle haridusega on?" uuris Sayer, "kavatsed siin kooli ka minna või ei tahagi sa endale keskharidust saada?" viis noormees jutud jälle uuele teele.

Et siis lasteteemalt üle haridusse. Kena hüpe. "No hästi ei ole," vastas Kylie, "ma võtsin enne siiatulekut Miamist paberid välja, jättes sellega Junioriaastaga kooliskäimise katki. Nii igaks juhuks on mul kogu paberimajandus kaasas, et kui äkki tuleb võimalus kooliteed jätkata." Hetkel ei taha ta muud kui tagasi saada Jessica usaldust ja seda kunagist läbisaamist. Kui tema poolehoid on võidetud, siis tuleb mõtlema hakata, et mis nüüd siis edasi. "Kooliminek siin tundub aga ikka utoopiline, sest mul ei ole ju mittemingisugust sissetulekut ja ma juba nägin seda, et naljalt ma kooli kõrvalt tööl käidud ei saa. Õigemini on kool see, kuhu ma pigem ei jõua," täpsustas neiu.

"Nii et sa peaksid siis Juuniori aasta uuesti tegema ma oletan," sõnas Sayer mõtlikult rohkem ise endale. Poiss isegi ei teadnud miks, aga millegi pärast huvitas teda väga see, et tüdrukuga kõik ikka korda saaks ja ta enda eluga järje peale jõuaks. "Ma ei tea," kehitas Rufus enda õlgu, "ma hakkasin juba kuskil viieteist või kuueteist aastasena kooli kõrvalt töötama. Ja seda baaris. Tree Hillis on kõik võimalik." Mõnes suurlinnas ei saaks elusees nii noor poiss endale tööd sellises kohas.

"Ah, ma ei tea, ma ei taha praegu üldse koolile mõelda," lõi Kylie käega. Praegu on muud mured. Ja kui ta kooli läheb, siis uuest õppeaastast vist tõesti, sest praegu on ta küll kindel, et elatise teenimisest ja hariduse saamisest samal ajal ei tuleks midagi välja. "Ma olin ka kuusteist, kui tööle hakkasin, et lastekodust põgeneda ja noh, kool jäigi unarusse," lausus Ky. Ta tahaks oma elu kõigepealt rahulikuks saada ja siis alles mõelda-vaadata, mida oma eluga pihta hakkab. Õppimiseks pole kunagi liiga hilja, aga talv on kohe-kohe tulemas. Kodu on vaja - kohta, kus olla.

"Sinu elus on vist tõesti kool hetkel viimane asi, millele mõelda. Igastahes kui sa mujale minna ei saa, siis ma olen kindel, et Tremblay'de maja võtaks su kindlasti vastu," lausus noormees vägagi kindlameelselt. Ta ema ei lubaks tüdrukut mitte mingi hinna eest majast välja, kui ta teaks, et tal kuskile minna pole. "Mnjah.... võib ka sedasi juhtuda," noogutas Sayer. Tal lihtsalt vedas, et tal lahtine pea oli ja kõike lennult haaras. Selle asemel, et ühte suuremasse tänavasse keerata, jalutas Rufus hoopis parki, sest läbi selle sai kiiremini kodu juurde.

Päris viimane kool ei olnud, millele mõelda, aga hetkel jäi see küll pigem tagaplaanile. "Kindel, et ma seal tüliks ei oleks?" küsis Ky pisut kahtlevalt. Kas tema ise võtaks täiesti võõra inimese enda katuse alla, sest sel võõral pole kuhugi minna? Kas ta usaldaks võõrast inimest selleks piisavalt palju? Arvas Kylie ka, et tal on lahtine pea ja küll hakkama saab, aga ju siis oli asi pigem prioriteetites - eelkõige tahtis ta siiski vaid raha, et jalga lasta. Kas see ka õige otsus oli, eks seda näitab aeg. Vähemalt andis Sayer mõista, et päris üksi ei pea ta oma elu eest võitlema hakkama.

"Jah," sõnas noormees samal ajal sügavalt välja hingates, "mu üks sõbranna elas ka vahepeal minu juures, kui tal kodus asjad väga hulluks läksid. Meie maja uks on enamasti abivajajatele lahti." Sayer silmitses tüdrukut ning raputas enda pead. "Kui sa millegi pärast minu juurde ei saaks isegi jääda, siis ma tean inimesi, kes võiksid sind enda juurde võtta," kinnitas noormees. Kuskil saab ta ikka peavarju. "Aga kuna sa juba Tree Hillis oled, siis hetkel oleme näiteks Tree Hilli suurimas pargis. See on Westside'i park. Ma ei tea palju sa siin ringi oled hulkunud, aga seda linnaosa, mis jääb teisele poole silda nimetatakse Eastsideiks. Kuskil seal suunas asub skatepark. Sa oled kunagi rulaga sõitnud?" uuris noormees. viibates loode suunas. Rufus üritas lihtsalt sõbralikku juttu arendada. Kylie'ga oli kuidagi lihtne rääkida.

"Aitäh, et sa mind aidata tahad," lausus Ky siiralt. Tal oli tõesti hea meel selle üle, et Say talle igatpidi abi pakub ja suunab. Kylie lasi pilgul pargis ringi käia, kui Sayer mainis, et tegu on Tree Hilli suurima pargiga. Et siis Eastside'ilt ronis ta Westside'ile. Ehk siis Eastside on see fancym pool. Tundus vähemalt rohkem linna moodi kui Westside. "Buss pani mind Eastil maha ja siis ma mööda jõeäärt tulin siia. Ma möödusin siinpool silda korvpalliplatsist ja rulaparki nägin ka," lausus Kylie. Need asjad suutis ta kenasti pimedas ära tuvastada. "Ei ole," raputas Mirth pead. Rula on tema jaoks miski, mida ei tasu usaldada. "Mu tasakaal pole just kuigi kiiduväärt," muigas Mirth, meenutades seda, kuidas ta koolis poomilgi ainult kakerdas. Ja pane nüüd lauajupile rattad alla - no ei, lihtsalt ei.

Sayer naeratas tüdrukule, sest mis ta muud ikka öelda oskas selle kohta. Tegu oli siiski Jessica sõbraga ja kuigi tüdrukud ei olnud mitmeid kuid teineteisega rääkinud, oli noormees kindel, et nad suudavad asjad selgeks rääkida ja enda sõprusega edasi minna. "Jah, see korviplats on suht tuntud siin kandis. Seal käiakse tihti mängimas. Mina kasvasingi vist seal üles," muigas Sayer, meenutades aegu, kus seal ikka tunde mängitud sai ja alles hilisõhtul koju mindi. "Ega ma Jessicat ka enda rula peale ei saanud," sõnas Rufus kergelt turtsatades.

Mirth naeris Sayeri viimase lause üle. Ei, selles polnud nagu midagi naljakat, aga Kylie teadis, miks Jessica rula peale ei astu. "Tšikk pani Miamis täiesti sileda tee peal käna sellega ju. Käed-jalad olid marraskil ja ta nii põdes selle üle, et äkki jääbki ta kulmule nüüd õmblusest arm, aga tühjagi. Ei mingit plekki sellest, et ta kukkunud oleks," rääkis Ky Sayle selle jutu ära, mis teda naerma ajas. Tol hetkel seda kukkumist näha polnud küll naljakas..vähemalt siis enam ei olnud, kui ta aru sai, et Jessie on katki.

Sayer kuulas tüdruku juttu ja kuigi see võis tollel hetkel tõesti valus olla, ei saanud ta teisiti, kui hakkas kergelt naerma. "On tüdruk," muigas noormees, "vot seda juttu kuulen mina esimest korda. Kust ta selle rula siis üldse välja võlus?" Mingit armi igastahes küll näitsiku kulmu peal ei olnud, sest seda oleks Rufus juba selle aasta aja sees märganud. Nii et Jessical on ka omad armid olnud.

Mirth kehitas õlgu. "Ma ei mäleta, aga ju see lihtsalt vedeles kuskil mänguväljakul nagu pallid ja ämbrid, millega me pidevalt mängisime," rääkis Ky. Jessica polegi oma feilidest Sayerile rääkinud? samas, temast polnud Jes ka Sayle midagi rääkinud. Teab Sayer üldse midagi Jessica minevikust? "Ilmselt sa siis, ma arvan, ei tea ka seda, miks Jessica kasse ei salli ja..seda ikka tead, et ta vett kardab?" uuris Kylie. Kas Jessica pahandaks, kui teaks, et Sayerile tema feilidest ja muidu kartustest räägib?

Tundub, et ega ikka ei tea küll. Ja see väike mõte jooksis ka läbi Sayeri mõtete. Tema oli tüdrukule enda minevikust kõik luukered välja toonud. Ja ta vastas alati tema küsimustele. "Kassidest ei ole mul tõesti aimu, aga mulle meeldiks seda kuulda," lausus noormees, vihjates sellele, et Kylie võiks talle rääkida. "Veega on selline värk, et ma...mitte et ma sadist oleks või midagi...ma panin ta siin tollest Wilmingtoni sillast alla hüppama. See on nagu linna sihuke vana legend...värk...mis iganes, et kes ikka sellest sillast vette pole hüpanud, see ei ole ka linna õige kodanik. No ja suvel sai see asi Jessicaga ära tehtud," seletas Rufus, "aga muidu oleme ikka seda rahulikult tal arendanud."