17. november

"Jessica?!" sõnas Sayer võibolla natuke liiga kiiresti ja liiga üllatunult. Isver, mis ta mõelnud oli, et Jessical ei olegi ühtegi sõpra? Kindlasti oli. Ta oli ju nii palju reisinud. "See tähendab... ma tean teda ja ma võin talle pärast helistada.... ta... emn....ta on mu tüdruksõber," lausus noormees ning keeras end ringi, vaadates näitsikule otsa. Ah et selline on siis Jessica tõeline sõbranna. Huvitav, milline kokkusattumus. "Jah, need pisiasjad talle meeldivad," muigas noormees endamisi, meenutades seda, kuidas Miles teda kunsti vaatama ja hindama õpetas, "khm... ma ei olegi ennast veel tutvustanud - ma olen Sayer Tremblay. Miles Tremblay poeg."

ELu on ikka üllatusi täis. Ausalt öeldes võttis kogu see informatsioon tüdruku täiesti tummaks. Ta tuli oma läbi pisarate kokku kogutud rahaga täiesti tundmatusse väikelinna. Esimene inimene, kellega ta kokku puutub, on selle mehe poeg, kelle maalidesse ta esimesest silmapilgust armus ning too poeg on tema kauaigatsetud sõbranna poiss. Nüüd oli Kyle selge, miks ta ennist seal trepil noormehe nägu jõllitama jäi - nüüd on temas selgelt näha see sarnasus, mis isa ja poja nägudes on. Kylie peas oli nüüd nii palju küsimusi. "See teeks mulle au, kui ma saaksin nüüd pintsli kätte võtta ja sind värvimisel abistada," suutis Ky vaid välja öelda.

"Ma saan aru, kui sa mu isaga koos joonistaksid," muigas noormees, "ma olen kõigest vaene tudeng, kes üritab arhitektuuri õppida." Sayer keskendus mõneks ajaks jälle maalimisele, kuid ta pidi tunnistama, et tüdruk ei ole ainuke, kellel küsimusi oli tekkinud. "Kui küsida võib siis, miks te Jessicaga pärast tema kolimist enam ei suhelnud?" tundis noormees siirast huvi.

"Sa oled tema poeg ja see on tema joonistatud pilt, mida sa värvid," lausus Ky, "sinu jaoks võib see tavaline olla, aga minu jaoks on see midagi erilist." Kylie ei osanudki täpselt kirjeldada, mis selle eriliseks teeb, aga see oli siiski üks pisiasjadest, mida tema nägi, aga teised mitte. Ky lõpetas sel ajal teise saiakesega, kui Sayer maalimisele keskendus. "Suhtlesime küll. Ta kolis Miamist New Yorki ja siis San Franciscosse ja alles siis siia, Tree Hilli. Kogu selle kolimise vältel olime kirjavahetuses. Ühel hetkel meie kirjavahetus lihtsalt katkes. Ma kirjutasin talle, aga temalt sain vastu kirju, milles ta kirjeldas seda kurbust, et ma talle enam ei kirjuta. Ma ei tea, miks, aga mingi aeg minu kirjad enam temani ei jõudnud," rääkis Kylie, hääles ilmselge kurbus. Jessicale oli ilmselt mulje jäänud, et Ky ei taha temaga enam suhelda, aga nii see polnud. Ky tahtis ja tahab siiani. Kolmandat saiakest Kylie enam ei võtnud, sest tahtmine värvima minna oli nii suur. Tüdruk tõusis püsti ja jalutas seinani. "Kuidas ma sind aidata saan?" küsis neiu siis. Mida ja mis värvidega ta värvima peab? Siis teab ta ka pintsli valida.

Sayer kehitas õlgu. Kuig eks ta sai enamvähem aru, mida tüdruk silmas pidas. Hetkeks suutis ta isegi sellele mõelda, et ei tea kas Jessica ka tema isasse kuidagi teisiti suhtub ainult sellepärast, et ta kunstnik oli või on? Vaevalt. Ta teab liiga palju Tremblayde minevikku ja see ei ole üldse ilus. "Huvitav..." pomises Sayer, kui tüdruk väitis nagu ei oleks kirjad korraga enam kohale jõdnud. Ei tea, kas asi oli Albertis? Kui palju Kylie selle mehe kohta üldse teadis kui üldse. "Võta üks pintsel ja hakka lihtsalt värvima. Ma loodan su kunstniku silmale," muigas noormees, "püüa lihtsalt ilusti nende mustade joonte vahele jääda." Muud ei osanud Sayer nagu soovitadagi. Ta oli ise ka ju lihtsalt ühe värvi võtnud ja alustanud detailist, kuhu see sobis.

"Oookei," venitas Kylie ebalevalt. Tema jaoks on seal seinal tähtis pilt, mida ta nüüd ära soperdada ei tahaks. Mainiks Say veel seda, et seda pilti tuli ta täna lõpetama sellepärast, et isale sünnipäevaks head meelt teha, ei julgeks Ky pintslit vastu seina nühkides hingata ka. Kylie viskas veel ühe pilgu eemalt kogu pildile peale ning valis siis sobiva pintsli ja värvi. "Miks sina seda pilti lõpetama tulid, mitte selle pildi autor?" tundis Mirth siirast huvi.

"Ära karda nüüd - ole loov," muigas Sayer, silmitsedes hetkeks neidu enda kõrval. Ta raputas enda pead ja jätkas värvimisega. "Sest ma pidin seda enda papsiga koos tegema, aga ma pidin ülikooli minema ja ei saanud. Seega me leppisime kokku, et tema joonistab pildi ja mina värvin pärast ära. Ja ma pean piinlikkusega tunnistama, et noortekeskuse avamine seisab selle pildi taga," lausus Rufus, "aga kui mõelda, miks ma just täna seda lõpetama tulin, siis selleks, et enda papsile homseks üks hea sünnipäeva kingitus teha." Ta on selle ära teeninud, mõtles Roof veel mõttes enda lauset edasi.

Seda kuupäeva, mil Miles sündis, Ky ei mäletanud. See ei olnud tema jaoks oluline. "Ahsoo," lausus Ky, hääles ilmselge dilemma, et kas nüüd pintsel käest ära panna, et ta seda pilti kindlasti ära rikkuda ei saaks, või siis justnimelt endast kõik anda, et aidata ühe oma lemmikkunstniku pojal sellele kunstnikule sünnipäevakink valmis saada. Samas annaks ta sellega panuse sellele, et noortekeskus avatuks saaks.

"Mhm," noogutas Sayer, "ja ära mitte kavatsegi nüüd seda pintslit käest panna." Ta jälgis viivu tüdrukut, kuid jätkas siis enda pildiga, peas mõningad küsimused selle võõra tüdruku kohta liikumas. Kus ta üldse magada kavatseb täna öösel? Kas Liz võtaks ta korterisse Jessica juurde? Kas Jessica üldse tahab teda enda juurde? "Kas ma olen nüüd piisavalt usaludsväärne, et ma su nime teada võiksin saada?" küsis Rufus korraga.

"Ma..ma jah," kogeles neiu ja vaatas siis pintslit enda käes ning muigas siis, "ma võin seda pintslit niisama käes ka hoida, jah. Ütle, kui sul seda vaja on." Tegelikult ta ikkagi kibeles seda seina värvima ja seega ta kastis pintsli värviseks ning hakkas värvimisega pihta. "Kylie Mirth," lausus Ky, öeldes sellega ka seda, et Sayer on usaldusväärne, "Ja need mõlemad on mu eesnimed. Mul perekonnanime ei olegi. Selles lastekodus, kus ma üles kasvasin, ei panda neid," avaldas Ky ka oma päritolu.

Sayer vaatas tüdrukule otsa, turtsatas ja hakkas siis naerma. Armsalt totu teine. Kui Kylie siiski värvima hakkas, muigas noormees rahulolevalt ja jätkas ka enda tööd. "Nii et sa oled lastekodust. Ja mis sa siin siis teed?" küsis Rufus ennustades juba vastust ette. Eks Daniel oli ka omal ajal ju lastekodust põgenenud ja ei andnud ei Sayer ega Milestone'id teda välja. "Kas sa tulidki siia Jessicat otsima?" uuris Rufus, lootes samas, et ta väga pealetükkiv ei ole.

Kylie noogutas. Jah, ta tuligi siia ainult Jessicat otsima. "Jessica oli mu parim sõbranna. Tegelikult ma pean teda ainsaks sõbrannaks, kes mul üldse kunagi olnud on. Ta oli Miamisse tulles nii kartlik ja eemalehoidev. Käis ainult oma vennal sabas. Aga siis ma läksin talle ligi ja meist said väga head sõbrad. See oli tema teine kolimine ja ta justkui teadis ette, et nagunii kolib varsti jälle ära ja ei hakanud seega sõprussuhteid looma, aga ma suutsin ta siiski ümber veenda. Ja ma lubasin talle, et mina jään talle alles ka siis, kui ta jälle ära kolima peakski. Ja sellest ajast peale, kui ma sain teada, et minu kirjad temani ei jõua, hakkasin kooli kõrvalt tööl käima, et raha saada, et Jessica juurde lennata. Hakkasin koolist päris palju puuduma ja mind ähvardati väljaviskamisega, aga ma ei hoolinud muust kui sellest, et saaks vajaliku summa võimalikult ruttu kokku ja nüüd ma ei suutnud seda kümmet päeva ka ära oodata, mil ma täisealiseks saaksin ja lasin lihtsalt jalga," rääkis Kylie, samal ajal värvides, "ma ei tea, mis minust edasi saab või kuhu ma lähen, aga ma usun, et Jessicale on see oluline, et ta teada saaks, et ma ei lõpetanud seda kirjavahetust."

"Ta on endiselt selline... mitte just kõige kiirem tutvusi looma," muigas noormees, "ja seega olen ma kindel, et talle tähendaks see palju, kui ta sind näeks ja sinuga rääkida saaks." See tüdruk, keda Kylie kirjeldas, tundus Jessicast kuidagi nii kauge, sest kui tema Jasoniga tutvus, siis küll Jes tal järel ei käinud, sest muidu oleksid nad palju varem tuttavaks saanud. Ja väga arg ta ka ei ole. Vaikne, seda küll, aga mitte eemalehoidev. Noh, eks mitu aastat on muidugi möödas ka. Inimesed siiski kasvavad.

"Eks need kolimised ole talle natuke rängalt mõjunud jah," arvas kylie, "ta kirjutas ka sellest, et ei julge uusi tutvusi luua, sest kardab neid kaotada. Mingil hetkel läksid ta vanemad lahku ja see süvendas ilmselt veelgi seda, et ta ei tahtnud enam kellegagi lähedaseks saada." Kylie polnud päris kindel, kas ta üldse tohiks Jessica hingeelu Sayeriga arutada, seega jäi ta üsna pinnapealseks. "Kaua te koos olete olnud?" uuris Ky hoopis, "Ja kuidas te üldse tuttavaks saite?" Paaride tutvumislugusid on alati põnev kuulata. Need on alati kuidagi nii armsad.

Sayer kuulas ja noogutas näitsiku jutu peale. Tundus täitsa loogiline see kõik. Ei tea, kas sellepärast kardab Jes ka seda, et noormees ta seal kaugel new Yorgis olles ära unustab? "Huh," hingas noormees välja ning mõtles hetke, "aasta alguses hakkasime käima seega kuskil üksteist kuud kuskil." Kuupäevalist täpsust ta ei tea. Selle on ta ainult enda magamistoa kalendrisse üles märkinud. Seega varsti peaks neil aasta täis saama. "Ma ei tea, kas ma võin seda sulle ikka rääkida," kiusas Rufus tüdrukut ja vaikiski mõnda aega, kuid hakkas siis ikkagi rääkima. "Ma töötasin siin ühes baaris ja Jessical oli kodus jälle kasuisaga asjad natuke nihu läinud ja seega oli ta baari tulnud. Ja juhuse tahtel pidin mina talle joogi valama. Viski kui väga täpne olla. Aga see oli minu soovitus. Ja pärast tuli ta mulle teisele poole letti appi," seletas Rufus ning turtsatas viimaks, "mõnus õhtu oli. Aga me ei hakanud kohe käima. Meil läks ikka mitu mitu kuud enne. Mul... khm... olid teised inimesed silmapiiril."