17. november

Kylie lasi lastekodust umbes nädal aega tagasi jalga. Aega võttis, aga oma teekonnaga on ta tänaseks Tree Hilli tänavatele jõudnud. Tüdruk nägi päris räpane välja ja kui ta iseenda lõhnaga koguaeg koos viibima ei peaks, saaks ta aru, et ta haiseb üpris kohutavalt. Ta oli näljane ega teadnud, kust süüa saada. Raha, mis tal lahkudes oli, oli otsas, niiet ta ei saanud endale süüa ka enam osta. Tal olid jalas vaid teksapüksid ja vabaajatossud ning seljas T-särk, mille peal õhuke kilejope. Tal oli päris jahe. Ta ei teadnud, kuhu minna. Ta oli vaid tasakesi tänavatel ekselnud kuni noortekeskuseni jõudis. Kuna uks oli lukus, jäi ta maja ette trepile kägarasse istuma, pigistades samal ajal kaelakee vibukujulist ripatsit.

OT: Sayer

Roof oli Tree Hilli jõudnud juba kuueteistkümnenda hilisõhtul ja Jessicale ka sellest teada andnud. Sayer oli viimati Tree Hillis käinud 24. oktoobril ja siis ei olnud sellest külastusest just midagi väga head välja tulnud. Kõigest üks suur vaidlus Joega, mis ilmselt lõpetas selle pisikese sõpruse, mis nende vahel üldse kunagi oli, ja kerge vaidlus ka Jessicaga, mis noormeest siiani närib ja vahepeal poeb talle pähe kuri hääl, mis ütleb, et oleks üldse aeg suhted tüdrukuga ära lõpetada, sest sellest ei tule midagi välja. Rufus ei taha sellesse aga uskuda.

Kui eelmine kord oli ta linna tulnud lihtsalt sellepärast, et pärast mänge oli tal selleks võimalus avanenud, siis seekord oli ta siin, sest 18. november tähistas tema isa sünnipäeva. Ja Sayer oli lubanud enda isale juba suvel, et aitab tal Noortekeskuses suure saali seinamaali ära teha, aga tal lihtsalt ei avanenud selleks kunagi aega. Ja nüüd seisis praktilselt kogu keskuse avamine lihtsalt tema värvimise taga. Seega otsustas Rufus teha papsile hea sünnipäeva kingi sellega, et lõpetab nende töö ära.

Rufus kandis tavalisi tumedamaid teksasid, musti militaarstiilis saapaid, tumehalli t-särki, mille peal oli üks hallikas pusa ja selle peal omakorda tema must jope, mis hetkel eest lahti oli. Ta jalutas, käed teksade taskus, noortekeskuse poole, otsides taskust välja enda isale kuuluvad keskuse võtmed. Sayer märkas treppidel olevat tüdrukut alles siis, kui ta talle juba peaaegu otsa jalutas. "Oh, issand, vabandust..." naeratas Sayer sõbralikult, astudes või pigem hüpates neidisest natuke eemale, sest tasakaal tahtis ära kaduda, "noortekeskus ei ole veel avatud. Kas sa pidid siin midagi tegema?" Rufus vaatas tüdrukule otsa ja kükitas siis tema kõrvale, sest ta tundus natuke hirmul. "Mis su nimi on? Ma ei tea, et ma sind teaksin - oled sa uus siin linnas?"

Ky oli vaikselt juba tukkuma jäänud, aga kui keegi talle peaaegu otsa jalutades vabandama kukkus, võpatas neiu vägagi ärkvele. Kuna mendirõivaid sel noormehel seljas ei olnud, siis suutis Kylie vähemalt rahulikult edasi hingata. Hirm aga ei kadunud kuhugi, sest mingi võõras mees siiski kõnetas teda ja kunagi ei võinud kindel olla, kellega tegu on. Oma nime ei julgenud Kylie noormehele öelda, kartes, et tema jooksupistmisest on ka siinsetes ajalehtedes kirjas ja siis viib mees ta politseisse. Praeguse seisuga on Ky siiski alaealine ja peab lastekodus olema. "Ma..ma alles..täna tulin," pigistas tüdruk huulte vahelt välja. Külm oli. Raske oli rääkida, kui hambad plagisesid.

Alles täna. Noormees kortsutas õhkõrnalt enda kulme, "miks sa siin külmetad? Miks sa koju ei lähe?" Vaevalt oli Sayer need küsimused esitanud, kui tema tähelepanu liikus tüdruku hirmunud silmadelt tema riietusele ja kogu ülejäänud olemusele. Ja see ebameeldiv lõhn oli ka temast. Kas tegu oli kodutuga? Selliseid leidus Tree Hillis väga vähe, sest Westside'is oli võimalik peaaegu tasuta endale mingi loks kokku osta ja tööd sai ka igaüks, mis oli tegelikult väga hea, sest nii ei olnud linnas kodutuid. Kõik tulid kuidagi ots otsaga kokku. "Tead, mis me siin väljas ikka räägime. Tahad äkki sisse tulla. Seal on soojem," pakkus Rufus ning tõusis püsti, jalutades ukse juurde, mille ta võtmega lahti keeras. Tal hakkas tüdrukust natuke kahju. Mitte ükski laps ei peaks sellistes tingimustes elama.

Kylie hoidis millegipärast pilku võõral noormehel. "Mul..mul ei..ei ole..kodu," lausus tüdruk. Tal pole seda kunagi olnud. Lastekodu pole mingi kodu. See on nagu pood, kust allkirjade vastu lapsi saab. Keegi aga ei tahtnud Kyd lapsendada ja nüüd ta siis on siin - räpane külmetav näljane kodutu. Ettepanek pani Kylie pisut kõhklema, aga siis ta mõtles, et kaotada pole tal midagi, Ta tõusis vaikselt püsti. Sooja toa vastu pole tal mitte kõigevähematki. Kes see noormees on, et tal noortekeskuse võti on? Selle omanik? Töötaja seal?

Sayer lükkas noortekeskuse ukse lahti ja lasi tüdruku enda ees sisse. Ta pani ukse kõrvalt lülitist tuled põlemad ning tõmbas välisukse kinni, keerates selle jälle lukku, sest keskus ei olnud veel avatud ja ei olnud vaja, et rahvas siia sisse tuleks. "Lähme sinna suurde saali," viipas noormees koridori lõpus olevate kahepoolega uste poole. Mõne sammuga oli ta kohal ja astus ruumi sisse. Say pani enda väikese koti, jope ja pusa seina äärde maha ning jalutas siis saali keskele, silmitsedes enda isa kätetööd. See oli vägev. "Ma pean siin nüüd natuke värvimistööd tegema. Oskad ka joonistada või värvida?" küsis Roof igaksjuhuks, sest kunagi ei või teada. Ta silmitses neidu ning pidi tunnistama, et ta nägi liiga kõhn välja, "mul on seal kotis mõned saiakesed kui tahad." Rufus avas üksteise järel värvipotsikuid ning haaras siis endale pintsli kätte, jäädes pilte vaatama, pidades peas aru, kust ta alustama peaks.

kylie astus hoonesse sisse ja minimaalselt pead liigutades vaatas ta ruumis ringi, kui Sayer tule põlema pani. Tüdruk tundis koheselt, kui palju soojem siseruumis oli. Siiski surus Ky oma käed jopetaskusse, et need kiiremini soojeneks. Ta jäi suurde saali ukse juurde seisma, julgemata end isegi vastu uksepiita toetada. Küsimuse peale neiu noogutas. "Kunstiringi õpetaja sõnul küll," seletas Ky oma noogutuse lahti. Kui tüdruku nime guugeldada, siis leiab sealt üsna suures koguses tema joonistusi. Võistluspilte. Nii mõnegi joonistusvõistluse on ta võitnud. Kui noormees saiakesi mainis, kõhkles Kylie taas, aga mõtles siis, et temast oleks praegu rumal toidust ära öelda, sest mine tea, millal jälle süüa saab. Nii ta siis läkski noormehe koti kallale ja tiris sealt ühe saiakes välja. Ta istus sinnasamasse rätsepistesse maha ning hakkas nosima. Kylie jõudis järeldusele, et noormees on kunstnik ja tegeleb ka mingil määral heategevusega.

"Noh, kunstiringi õpetajad tavaliselt teavad, mida nad räägivad," muigas noormees ja hakkas siis viimaks ühest nurgast pihta, lisades pildile nüüd värvi, "mu paps oli ja kohe saab uuesti kunstiringi õpetajaks. Kuigi minu arvates võiks ta lihtsalt maalida ja enda töid näitustele saata või müüa." Sayer ei tundnud tüdrukuga mingit võõrastust ja ta leidis, et võibolla kui tema on lahtine enda elu osas, siis äkki hakkab tüdruk ka korraga rääkima. Peale ei tasu sellises olekus inimesele käia. "Kui kõhu täis saad ja tahad, siis võid mulle appi tulla," pakkus Sayer, vaadates üle õla tüdruku poole, "sa võid need teised saiakesed ka ära süüa. Ma nagu nii just enne tulekut sõin." Ta oli saiakesed igaksjuhuks kaasa võtnud, sest ta ei osanud arvata, kui kaua tal siin läheb.

Et siis isalt kunstiande pärinud noormees. "Ma usun, et su isa tundis siis ka siinseid kunstnikke," alustas Kylie juttu. Tundus selline avatud noormees olevat ja temaga lobisedes saaks mõtted natuke kõigelt halvalt eemale. "Ma tegin paar aastat tagasi uurimustöö ühest endisest Tree Hilli kunstnikust. Tal oli oma galerii ja läks siis pankrotti. Valed tehingud ja mingi selline teema. Ma enam täpselt ei mäleta, aga ta vist põletas kõik oma tööd ära pärast sed. Nimi ei meenu, aga see oli midagi M-tähega," seletas Ky. Ta mäletas veel selgelt, kuidas ta seda M tähte maalis tiitellehele. Äkki teab noormees ka, kellest see uurimustöö tehtud sai. Appiminek tundus ka ahvatlev, aga enne tahtis ta need saiakesed ära süüa ja korralikult üles soojeneda. Muidu joonistades käsi väriseb ja siis ei tule küll midagi ilusat.

"Nii palju kui neid siin on kindlasti," lausus Sayer. Ei saaks öelda, et neid siin väikeses linnas nüüd lademetes oleks, kuigi siin on hea rahulik ümbrus, kus maalida. Loodus ka lähedal. Selline ümbrus tavaliselt kunstnikele meeldib. Noormees kuulas tüdruku juttu, kuid tal läks natuke aega, enne kui ta taipas, et jutt on tema enda isast. Pintsel jäi seisnal seisma ning ta lihtsalt vaatas seina, kuni tüdruk lõpetas. "Miles Tremblay," sõnas noormees kergelt köhatades, "ja ta põletas tõesti kõik enda maalid.... välja arvatud kolm pilti, mis ta abikaasa päästa suutis ja nüüd on need neil kodus elutoa seinal." Sayer muigas endamisi ja jätkas pildi värvimisega, "need pildid siin, mida ma värvin ja loodetavasti varsti sina ka, on ka tema tehtud. Miks sa üldse tema kohta uurimustöö tegid?" tundis noormees huvi.

Miles Tremblay. "Jaa, just," tegi Ky äratundmisrõõmust natuke kõvemat häält kui enne. "Ma järeldan sellest, et ta on lausa keegi sinu tutvusringkonnast," lausus Kylie. Tüdruk võttis noormehe kotist uue saiakese, sest eelmine sai otsa, aga kõht oli endiselt tühi. Vähemalt läks tal olemine aina soojemaks. "Me pidime tegema ühest kunstnikust ja kuna enamik tegid maailmakuulsatest kunstnikest nagu Picasso ja sellised, siis ma mõtlesin võtta kellegi, kes nii tuntud ei ole, et endal ka põnevam oleks," põhjendas Ky oma valikut.

"Võib nii öelda küll," muigas noormees taaskord, sest pidas eneses nõu, kas avaldada see väike detail, et see kunstnik on tema isa. "Selge, aga kust sa ta üldse välja kaevasid? Ameerikas on ju sadu ja sadu kunstnike ja miks just Tree Hillist? See ju nii väike linnake," ei saanud Rufus endiselt aru. Kuidas saab keegi tema isast koolis enda uurimustöö teha? See tundus lihtsalt nii võimatu. "Kuidas sulle muidu tema tööd siis meeldivad?" uuris Sayer.

Nonii, nüüd on see koht, kus noormehele vastates tuleb pisut enda minevikust talle rääkida. "Ma kasvasin üles Miamis. Umbes viis aastat tagasi tuli minu kooli üks tüdruk, kellega ma väga hästi läbi sain, aga siis ta kolis ära. Me hoidsime ühendust ja ta kinkis mulle enne Miamist lahkumist enda õnnetoova kaelakee, mida ma sellest ajast saati koguaeg kaelas olen hoidnud, aga viimane asi, mida ma temast tean, on see, et ta kolis Tree Hilli. Vahetult pärast selle teadasaamist, saime uurimustöö teema ja siis ma mõtlesingi, et uuriks, kas Tree Hillis on ka mõni kunstnik, kelle tööd mulle huvi pakuvad ja kelle karjäär oleks piisavalt kirju, et selles sonkimine pinget pakuks," rääkis Kylie, "ja seda enam ei jõua ma ära oodata, millal mu käed soojaks saavad, et sinuga koos seda maalingut värvima tulla." Kyl oli vahepeal meelest läinud, mida noormees temalt üldse küsis. "Vastasin ma su küsimusele ka?" küsis Kylie igaks juhuks üle.

"Huvitav. Mis ta nimi oli? Meil on siin nii väike linna, et inimesed enamasti teavad üksteist," seletas Rufus. Ehk on tal võimalik see tüdruk enda kunagise sõbrannaga kokku viia. See tuleks kindlasti tüdrukule kasuks. "Nii et sa valisid ta selle pärast, et ta enda kunstniku karjääriga läbi põles?" küsis noormees kulme kergitades ja tüdrukule otsa vaadates. Kõik oligi liiga ilus, et tõsi olla. "Ma küsisin tegelikult, et mis sa tema töödest arvad üldse?" kordas Rufus enda küsimust.

"Enne oli ta Jessica Jeanette Hill, aga vahepeal muutus ta perekonnanimi Westiks. Ma ei tea, mis see praegu on," ütles Ky oma kunagise sõbranna nime. Ta tahtis väga temaga kokku saada, sest varem olid nad siiski väga head sõbrannad ja Kyle väga meeldiks, kui ta saaks tagasi selle tüdruku, kes tema ellu kunagi nii palju päikest tõi sellega, et temasugusega üldse suhtles. "Selle, et ta läbi põles, sain ma alles uurimise käigus teada," lükkas Kylie ümber väite nagu oleks ta ebaõnnestunud karjääri tõttu Tremblay valinud. "Mul oli see juskui kinnisideeks, et ma valin kunstniku just siit linnast ja kui ma Milesi maale nägin, siis ma armusin kohe neisse. Mulle meeldib, et ta ei maali läbinisti tõetruult, vaid lisab omalt poolt detaile, mis muudavad maalid huvitavamateks. Ta pani mind maalidesse süvenema, tänu temale juhin ma nüüd tähelepanu ka pisiasjadele, mida igaüks ei pruugi märgatagi," rääkis Kylie, et Milesi maalid lausa muutsid teda pisut.