I never gave you a real Date so here it is...

"Jahm.. aga samas sa oled meil siin siiski see vanem pool, kes peab korda majas hoidma ning keegi ei palunud sul minusugust hullukest endale tüdrukuks võtta," muigas Alex lõbusalt. Tüdruku rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult Liami siniseid silmi, mis teda endiselt lummasid ning võtsid koguni jalad nõrgaks.
Noormehe mõtted oleksid just kui Lexiet nakatanud, sest peagi ilmus näitsiku suule kerge haigutus, mille ta käeseljaga varjas ning tema silmalaud hakkasid raskeks muutuma. Tüdruk toetas mugavalt enda pea Liami õlale.

"Noh, kas kellelgi hakkab uni tulema?" küsis Liam, kui näitsik haigutama kipus. Diivani peal neil vaevalt väga mugav magama on jääda. "Kui sa tahad, siis me võime ju voodisse kolida. Seal on ilmselt mugavam ja rohkem ruumi," muigas noormees. Endal tal veel väga und ei olnud, aga Alex võib küll pikali visata kui ta tahab. Küll Liam endale tegevust leiab.

"Looda vaid," muigas Alex kergelt, ajades ennast osaliselt istukile, rohelised silmad Liami sinistel silmadel. Otseselt tüdruk polnud unine ega midagi, aga kerget väsimust tundis ta küll. Eks see pisikene temas kasutab peaaegu poole neidise päevasest energiakogusest, mis tõttu Lexie vajubki tihti juba enne seitset õhtul ära või teeb ta lõuna paiku paari tunnise uinaku.
"Mmmm.. kõlab ahvatlevalt, kuid ma pigem võtaksin midagi süüa ja alles siis mõtleksin sellele," lausus näitsik õrnal naeratusel. Kummardunud viivuks poisi kohale, kinkis ta tema huultele õrna suudluse, ajades ennast järgmine hetk püsti ning kõndis kööginurga poole, et noormehe tehtud õhtusöögist veel üks suur amps võtta.

"Nagu soovid. Minu kõht on küll täis," jõudis Liam veel öelda enne seda, kui ta ühe õrna suudluse osaliseks sai. Kui tüdruk püsti tõusis ja köögi poole jalutama hakkas, saatis noormees teda enda sooja ja armunud pilguga. Oodanud hetke, tõusis ka Liam püsti ning jalutas Lexile järgi, jäädes ühe kapi vastu seisma.

"Jahm.. ning ega sa pole ka just see suur vaalakene, kelle sees kasvab järeltulev põlvkond," muigas Alex kergelt, pilgutades kavalalt noormehele silma, hakates järgmine hetk sootuks naerma. Kas asi oli hormoonides või Liamis, aga tänase õhtu viimastel tundidel pole neidis peaaegu midagi muud teinud, kui ainult naernud ning naeratanud. Happy go huppy ruudus. Awesome.
Tõstnud endale potist mitte just väga suure portsjoni spagette ja seda maitsvat kanaga kastet, otsustas näitsik viimasel hetkel siiski endale natukene kumbagi juurde tõsta ning sättinud ennast mugavalt kapi äärele istuma, mis ülla-ülla ei andnudki järele, vaid jäi ilusti vankumatult püsima, võttis Lexie taldriku kätte ning asus vaikselt nosima. On alles rasedus üks kummaline asi - algul ropsid endal kõik soolikad puhtaks ning seejärel sööd ennast nii täis kui võimalik, aga ometigi on ikka kõht pidevalt tühi.

Liam muigas ja turtsatas kergelt, kuid ei lausunud midagi. Ta lihtsalt jälgis tüdrukut, kui too endale süüa tõstis ja end siis kapile istuma sättis. Noormees valas endale klaasi natuke mahla ja jõi seda, toetudes vastu kappi. Tema sinised silmad vaatasid tüdrukut. Sõnu Liamil ei olnud, mida öelda. Ta ei osanud hetkle isegi ühtegi jututeemat välja mõelda. Aga see ei härinud teda otseselt, sest alati ei peagi suukäima. On ka teisi mooduseid, kuidas enda mõtteid teisele inimesele edastada.

Taldrikule kuhjatud hunnikut vähendas Alex väikeste ja rahulike ampsudega, kuid pidevalt. Just kui oleks teda terve päev näljas hoitud. Samas ega see just väga vale polegi. Tihti tundub noorele emale, et pisikene põnn temas sööb rohkem, kui näitsik ise.
Tundnud endale Liami pilku, tõstis Lexie enda rohelised silmad taldrikult noormehele, muiates kergelt. "Sa vaatad mind momendil nagu mingit Aafrika näljahädalist, kes püüab ühe korraga täita mitme aasta pikkuse ära nälginud kõhukese," ei saanud ta lihtsalt ütlemata jätta.

"Ei vaata. Söö-söö rahulikult," lausus Liam pead raputades ja kergelt muiates, "ma niisama jäädvustan seda pilti," turtsatas tüüp mõne hetke pärast. Ta ei vaadanud neidist sugugi hindava pilguga. Las laps sööb, kui tal kõht tühi on ja söögu kohe nii palju, kui ise tahab. Pole väga noormehe koht midagi öelda. "Pealegi ei anna sa kuidagi Aafrika näljahädalise mõõte välja, kui siis ainult isuga," lisas tüüp ning lükkas end kapi vastast lahti, jäädes Alexi ette seisma, asetades enda käed neidise puusadele.

"Vaevalt siin midagi nii huvitavat ja ainulaadset on, et seda on vaja jäädvustada," muigas Alex õrnalt, rohelised silmad Liamil. Vähemalt pole tüübil kaamerat käes, millega saaks filmida või pildistada, sest vastasel juhul läheks siin kohe kindlasti toidusõjaks.
"Või nii... vaatame, mis isuga sa mul siin veel sööd, kui oled seal kaugel ühikas ära nälginud pidevast makaronide või praetud kartuli söömisest," ei saanud ta lihtsalt ütlemata jätta. Peagi oli noormees tema ees ning kui tüüp asetas enda käed näitsiku puusadele, asetas Lexie tühja taldriku kõrvale ning asetanud käed nõrga sõrmseonguga ümber poisi kaela, jäi ta talle kergel peakallutusel otsa vaatama.

"On ikka. Sa lihtsalt ei pea seda nägema," lausus Liam, vaadates tüdrukule otsa, kes nüüdseks enda käed ümber tema kaela oli pannud. "Kes ütleb, et ma ainult sellest toitun. Ma kahtlen, kas ma täidan just selle vaese üliõpilase pildi ära," muigas noormees. Pealegi kui ta seal korvpalliga tegeleb, siis peab ta ikka korralikult sööma. Toitumisest oleneb siiski päris palju. Vajutanud näitsiku ninaotsale väikese musi, liikus Liam kapist eemale, võttes tüdruku käest kinni, et ta nüüd põrandale astuda saaks.

"Tõsi, sest vastasel juhul ei jõuaks sa mul seal platsi peal pidevalt edasi-tagasi joosta ning koos suurte poistega mängida," noogutas Lexie õrnalt ning peagi tõmbas noormees tüdruku õrnalt, et ta kapilt maha tuleks. Poisi tõmbele vastu tulnud, libistas Lexie ennast kapilt maha ning jäi Liami ette seisma, üks käsi noormehe sõrmede vahel ja teine tema rinnal. Alex tõusis õrnalt varvastele, kinkides poisi huultele ühe suudluse. See tundus momendil lihtsalt nii õige ning seega pidi ta seda ka tegema.

"Täpselt nii. Sa oled asjast õigesti aru saanud," õnnitles Liam tüdrukut ning mängis tema käega, mis tema pihus oli. Saanud tüdrukule veel ühe suudluse, ilmus poisi suule muie. "Sa oled mul täna eriti maias," sõnas noormees, pidades silmas suudlusi, mitte sööki. Kuigi jah...hetkel oli tüdruk vist mõlemal tasandil maias. "Mitte, et mul selle vastu midagi oleks," lisas ta juurde.

"Vähemalt ei pea ma korvpalli enam selliseks mänguks, kus teie kehastate koeri, kes jooksevad pidevalt palli järgi, mida peremees pillub. Või hoopis need ringrajavõistluste koerad, kes avavad mehhaanilist jänest taga," muigas Alex kergelt, hoides enda rohekaid silmi Liami sinistel silmadel. Noormehe sõnade peale kergelt naerma hakanud, raputas Lexie endamisi pead. "Mmmm... ma pean siiski teadma, mida ma sügisel ootama ja igatsema hakkan ning nii kaua kui mul veel aega on, tuleb võtta kõik," sõnas ta vaikselt.

"Mul on väga huvitav kuulata, mida sa arvad mängust, mis mulle nii palju tähendab," muigas Liam. Tüdrukud ja pallimängud ei lähe vist lihtsalt kokku. Et siis nad on koerad, kes ajavad taga jänest. Huvitav. "Selge. Mina vastu pole," lausus noormees pead raputades ning suudles ise tüdrukut. "Kas sättime nüüd voodisse või tahad veel ühte filmi vaadata?" uuris Liam.

"Ma olen üsna kindel, et selline definitsioon oli minu sõnavaras eelmine aasta, aga tänu sulle olen ma ennast harinud ning ei pea teid enam palli taga ajavatakse koerteks," andis Alex pisikese uhkusega teada. Liam on teda koos Sayeri ja Zaciga kõvasti sel alal harinud ning tüdruk võib nüüd julgelt koguni mängudele minna.
"Seda ma usun," sõnas Lexie lõbusal muigel, suudeldes noormeest vastu, kui Liam teda seekord ise suudles. Nendest suudlustest pole kunagi võimalik üledoosi saada.
"Mmm.. juhul kui on võimalik, siis võime ju kahte asja korraga teha," kehitas tüdruk õlgu. Juhul kui Liamil on läpakas ka kaasas või magamistoas televiisor DVD-mängijaga, siis saaks samal ajal voodis pikutades ka filmi vaadata.