I never gave you a real Date so here it is...

Alles pärast enda küsimuse esitamist märkas Liam, et Alexi silmad olid kinniste laugude taga. Aga see pani vaid poisi õrnalt muigama. Ta sai aru, et ega see lapsekandmine nüüd nii kerge ka pole. Seda oli ju näha, kuidas Lexi palju rutem ära väsis ja tihti varakult magama läks. "Okey, väga tore," muigas Liam, "siis ma ei raisanudki peaaegu kahte tundi meie väärtuslikust elust," lisas ta hetk hiljem.

Alexi suul püsis õrn naeratus, samal ajal kui tema silmad olid üle ujutatud väsimustest. Käeseljaga enda suul olevat haigutust varjanud, tõusis tüdruk aeglaselt istukile, lükates enda tumepruunid laines juuksed üle pea. "Mmmm.. mul on tõesti kahju, aga ma lihtsalt vajusin ära mingi hetk.. ma isegi ei tea kuna see juhtus.. ma püüan edaspidi korralikult käituda," sõnas Lexie vaikselt, õrn naeratus uuesti suule ilmumas. Väsimus, mis pidevalt tüdrukus on, pole ainukene asi, mis on muutnud näitsiku nõrgemaks. Teda tabavad tihti ka hetkelised nõrkushood, külmavärinad ja koguni minestused. Õnneks on tal paari päeva pärast arsti juures aeg, küllap siis saab teada, millest see on.

"Kuule, mis sa vabandad sellise tühise asja pärast," muigas Liam, kinkides tüdruku pealaele ühe kerge suudluse, "ma tahan, et sa oleksid täpselt selline nagu sa oled ja sa oled rase. On ilmselge, et sa ei ole täpselt see sama inimene, kes mõned kuud tagasi," seletas noormees, hoides endiselt enda kätt ümber neidise. Liam oli lihtsalt nii harjunud sellega, et Lexi oli pidevalt tema läheduses. Ülikoolis läheb vist küll raskeks. "Pealegi, keegi ei keela meil ka voodisse minna," kehitas tüüp enda õlgu.

"Sest see on viisakas," lausus Alex vaikselt, sulgedes silmad, kui Liami huuled tema pealaele õrna suudluse vajutasid. Noormehe sõnu kuuldes ei kadunud see naeratus tüdruku suult kuhugile ning kergitanud end veidi, kinkis ta Liami huultele õrna suudluse. "Rase võ mitte .. mul pole kunagi võimalik olla täpselt see sama inimene, kes ma olin kas kolm kuud tagasi või minu minut tagasi.. vähemalt mitte bioloogiliselt," muigas Jessica lõbusalt. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult noormehe siniseid silmi. Sügisest läheb tõesti raskeks, kui Liam on ülikoolis ning Lexie peab põhimõtteliselt üksinda raseduse viimase paari kuuga hakkama saama. Õnneks on noormehe vanemad mingis mõttes toeks talle ning neidise lähedasemad sõbrad, keda pole palju, aga just sellepärast on nad kõige lähedasemad. "Ma arvan, et nii hull veel olukord pole," lisas ta vaiksemalt.

"Ma juba unustasin, et sa oled see kooli pailaps," muigas Liam õrnalt, võttes selle õrna suudluse vägagi hea meelega vastu. "Noh, seda muidugi kui sa norida tahad. Aga ma olen kindel, et sa said mu sõnade päris mõttest ka aru," lausus noormees tehes samal ajal Alexile vägagi ilmekaid nägusi. Nad on küll ilmselt mõne kuu pärast lapsevanemad, aga see ei tähenda, et nad ise enam lapsed olla ei võiks. Muidugi peavad nad hakkama nüüd uut elu kasvatama, aga samas ei tohiks nad enda elus seda väikest sisemist last ära unustada. "Sellisel juhul lebotame veel siin või on sul paremaid pakkumisi?" uuris Liam.

Alexi suule jäi see õrn naeratus püsima. "Oled sa endiselt kindel, et tahad meie pisikesele minu ajusid??" hakkas näitsik sootuks vaikselt naerma, kui ta meenutas nende viis kuu tagust iroonilist arutelu voodis. Toona tundus see tõesti nii kauge reaalsusena, aga tundub, et keegi arvas teisiti.
Suureks ei kasva nad tõesti nii pea, kuigi peagi nad peavad lihtsalt natukene suuremalt käituma, kui pisikene tüdruku käte vahele ilmub. Kuigi see on kõigest nelja kuu pärast, tundub see aeg nii lähedal olevat, nagu peaks ta homme või sootuks kohe praegu lendama sünnitusosakonna lauale ja tooma ilmale enda pisitütre. "Mmmm.. võiksime siin lebotada ning järgi proovida need magustoidud," lausus näitsik vaikselt.

Ka Liamile meenus too õhtu. Siis tegid nad aga nalja ega mõelnud seda sugugi tõsiselt, aga nüüd oli reaalsuse neile kenasti vastu nägu virutanud, sest laps oli tõesti olemas ja varsti on ta juba nende käte vahel. "Kuule minu omadega läheks tal koolis raskeks. Ma jään siiski sinu ajude juurde," sõnas noormees, sest ilmselgelt oli Alex targem kui Liam. Vähemalt hinnete järgi. Aga samas, mida hinded näitavad? Seda kui palju sa kontrolltööks õppinud oled? Seda kui palju sa paberile kirja viitsid panna? "Sellisel juhul pean ma korraks tekil ära käima ja need alla tooma," lausus Liam, sest ta oli need ju lauale jätnud.

Alex pole kunagi õppinud maksimaalselt töödeks. Esiteks juba tema endine eluviis, kui ta töötas pidevalt pikki vahetusi GPB's, ning pidevad tülid ja kähmlused isaga lihtsalt ei võimaldanud talle seda aega, motivatsiooni ega ka keskendumist, et õppida kõik selgeks. Ta kasutas alati enda teadmisi, mida ta on kas elujooksul või tundides kuulamise/ kirjutamisega omandanud. Õnneks on näitsikut õnnistatud hea pildimäluga, mis teda on alati ilusti aidanud. "Vaata, et sa hiljem enda sõnu sööma ei hakka, kui ta hakkab sulle sellist intelligentset loengut pidama, et sul ei jää muud üle kui lapata pidevalt sõnastikku," hakkas Alex lõbusalt veel mõneks momendiks naerma. Ilmselt meeldis pisikesele see teema või enda ema naer, sest tema liigutused olid momendil vägagi tuntavad. "Ma ei kao kuhugi," lubas Lexie tõsisel toonil, andes tüübile ka nalja pärast aud, nagu sõjaväes seda tehakse.

"Pole seda sinuga veel juhtunud. Seega ei peaks ka meie pisikese tüdrukuga seda probleemi tulema," muigas Liam. Tal ei oleks midagi selle vastu, kui neil kahel tark tütar oleks. Ja noh, ega Liam nüüd ka täiesti lauajalg ei ole. Kui ta viitsib õppida, siis tulevad tal ka tulemused head, aga asi ongi selles, et teda huvitab pigem kehaline tegevus. Nagu korvpall ja muud spordimängud. Siis annab ta endast alati 110%. "Suurepärane," muigas noormees ning ajas end diivanilt püsti. Enne lahkumist surus ta neidise pealaele ühe õrna suudluse. Poisil kulus kõige rohkem viis minutit selleks, et üleval käia ja magustoidud alla tuua ning end siis jälle Lexi kõrvale sättida. "Noh, lase aga heal maitsta," naeratas nooruk, ulatades väikese kausikese Alexile.

"Täpselt .. veel. Juhul kui ma sooviksin, siis ma peaksin sulle sellise intellektuaalse kõne maha, et sa ei oskaks midagi selle peale kosta," teatas Alex lõbusal muigel. Päris lauajalg polnud Liam tõesti ning kui noormees tõesti keskendub millelegi, siis ta saab asjast täitsa hästi aru ning tulemused tulevad ka head. Selles veendus neidis ise samuti, kui ta kevadel tüübile matemaatikat ja natukene ka keemiat õpetas.
Kui noormees viivuks tema kohale veel kummardus, kinkides näitsiku pealaele õrna suudluse, sulges Lexie enda silmad ja naeratas endamisi. Nende viie minuti jooksul sättis näitsik ennast mugavamalt istuma, asetades ühe käe enda kõhule ning endamisi vaikselt ümisedes.
Peagi oli aga Liam tagasi ning võtnud tüübi käest kausi vastu, kinkis Lexie noormehel vastutasuks naeratuse.

Liam jälgis veel hetke vältel Alexit, kuid pistis siis lusika magustoidu sisse ning sõi sellest ilusti ühe suutäie ära. Kõige hullem ei olnudki, Võibolla oleks võinud natuke rohkem suhkrut olla, et magusam oleks, aga siiski oli ta söödav. "Noh, kuidas mu magustoit siis õnnestus?" uuris noormees, pistes hetk hiljem uue lusikatäie suhu.

"Päris katastroof see pole, kuid arenguruumi on sul veel kõvasti," lausus Alex vaikselt, kuid sellegi poolest maitses see hästi. Et mitte näljahädalise muljet jätta, sõi ta magustoitu rahulike lusikatäitega, nautides seda. Suhkur polnud ainukene miinus, sest seda oleks võinud tõesti rohkem panna, aga samuti oleks võinud panna ka mingit teist maitset juurde, mis looks mitmekesisust ning muudaks pildi rohkem värviliseks. "Aga muidu on väga hea," lisas ta peagi juurde.

"Selge," muigas ja naeris noormees kergelt. Noh, ta tegi seda esimest korda. Seega on loogiline, et arenguruumi veel oli. Samas pannkookide ja vahvlitega saab ta väga hästi hakkama. Aga eks seda Lexi ka teab. Vähemalt ei ole ta nii lootusetu kokk kui enamus tema sõpradest. "Ma millegi pärast arvan, et selle 'väga' võib seal eest ära võtta," arvas Liam.

"Ega sa nüüd nii kehv ka pole. Have a little faith in yourself," turtsatas Alex lõbusalt. Kunagi oli Liam see, kes ähvardas näitsikut süstlaga, et saada temasse positiivsust ja eneseusku juurde, nüüd tundub, et peab hoopis vastupidi tegema. Pealegi on Lexie piisavalt noormehe juures tema kokakunsti kokkupuutunud, teades, et mees pole üldse kehv selles. Põhja pole ta veel midagi ju kõrvetanud.

"Miks mul on tunne, et see lause on minu sõnavarast," muigas Liam. Ta uskus endasse, aga sama oli ta ka realist. Ja seega ei olnud vaja siin midagi poisi heameele tegemiseks teda paremaks rääkida kui ta tegelikult oli. Siiani ei ole ta tõesti midagi põhja kõrvetanud, kuid mõnikord on asi sellele üsna lähedal olnud, kui Alex Liami tähelepanu söögi tegemiselt ära võttis.