Hommikused uudised

"Peaks mainima, et tegemist on vägagi kavala plaaniga," pidi Jace tunnistama. 24/7 ta tõesti valvel ei olnud ning neidise tagasihoidlikkusest olenemata teadis mees, et Jill võiks sellega ka vabalt hakkama saada. "Olgu, ma tunnistan, et tegemist oli kõigest naljaga, mis polnud isegi naljakas. Vähemalt mitte minu jaoks," lausus tüüp ja asus siis õunu otsima. Täpselt viis tükki ta neid leidiski, kõik need ilusad suured ja üldse mitte koos ussiga, nagu ennist suure suuga lubatud sai. "Aga palun," sõnas Jace ja näitas tüdrukule õunu, mis ta korjanud oli.

"Ma tean, right?" lausus nätsik ning jalutas siis noormehe juurde, silmitsedes õunu tema käes. Jace oli enda ülesandega ilusti hakkama saanud. Viis pluss. "Lähme siis," sõnas tüdruk ning jalutas tagasi värava juurde, kus ta maaga just enne ilusa kokkupõrke oli teinud. See jääb nüüd küll pikemaks ajaks meelde. Kõik viis koera ilusti nendega kaasa, jalutasid nad tagasi maja juurde. Tagaaeda olid nüüdseks ilmunud ka Swansonite kaks kõige nooremat tegelast. Kuna koerad jäid nendega mässama, siis said Jace ja Jill ilusti kööki minna. Tüduk pani kõik viis õuna kraanikaussi, et need ära loputada. "Sina teed ühe piruka ja mina teise," lausus näitsik, "ja sinu rahustuseks võin ma öelda, et minu oma läheb siis Rosewoodidele ja sinu oma sööme meie ära." Michelle jalutas ühe sahtli juurde ning tõstis sealt välja ühe paksema kausta. Seal olevaid lehti mõnda aega uurinud, tõstis ta viimaks õige retseptsi välja. "Retsept on siin," teatas tüdruk. Seda läheb ilmselt noormehel rohkem vaja. Tüdruk on seda juba niii palju teinud, et tal on kõik juba pähe kulunud.

"Sina tead meil kõike. Selles pole üldse mingit kahtlust," oli mees enda sõnades kindel. Vähemalt suutis tema tõestada ennast kui õnnestunud õunanoppija, mitte mingi hädapätakas, kelleks Jace'i sageli peeti. Jalutanud koos Jilliga maja juurde, saatis mees ka noorematele Swansonitele kiire tervituse ning varsti olidki nad juba köögis. Näitsiku eeskujul pesi Jace ka enda õunad ära ja pühkis siis rätikuga kuivaks. "Super. Lao aga kraam lagedale," ei kavatsenudki mees põnnama lüüa. Kui juba retsept olemas on, siis mis veel saab valesti minna? Võtnud lehe enda kätte, heitis Jace pilgu retseptile ning luges teksti kiiresti läbi. Midagi arusaamatut seal küll ei tundunud. Samas või see olla halb märk, kui miski liigagi lihtsana tundub. "Kui ma midagi silmnähtavalt valesti teen, võid minu peale karjuda. Ma ei pahandaks üldse," andis Jace neidisele lahke lubaduse. Eks varsti saab näha, kumb neist enamuse sellest pirukast valmis teeb.

"Selline entusiasm mulle meeldib," naeris tüdruk ning otsis kappidest kõik vajalikud asjad välja, ladudes need lauale. Sealt oli neid hea võtta. "Tead, me võime nii teha, et üks teeb kahekordse kogude tainast ja teine lõigub õunad ära. Kumba sa teha tahad?" pöördus Michelle mehe poole, tõstes kapist välja kaks kaussi. Ühte saab siis õunad panna ja teisse taigna. Pliidi alumisest sahtlist võttis ta välja ka kaks pirukavormi.

"Ma lihtsalt üritan siin su kukkumisele kaasaaitamist heastada," muigas Jace. Aitas ka tegelikult sellest kiusamisest. Kuigi Jill seda välja ei näidanud, ei saanud mees sada protsenti kindel olla, et neidis iga tema idiootset märkust naljana võttis. Äkki veel solvub millegi peale? Poleks üldse mitte see, mida Jace soovib. "Usun, et saan õunte lõikumisega tublisti paremini hakkama," tunnistas Darrell ausalt. Ta polnud veel enda kindlust magustoitude tegemises veel täielikult leidnud. Soolase söögi valmistamisega oli ta rohkem harjunud, aga siis ei teinud ta neid üldse mitte retseptide järgi, vaid mõtles ise välja, miksis erinevaid toiduaineid kokku ja lõpuks tuli isegi täiesti söödav kraam välja.

"Aww, kui armas sinust," muigas tüdruk ning otsis poisi jaoks veel noa ja lõikelaua välja, mis ta noormehe ette asetas. Mis sellesse kiusamisse puutus, siis siiani ei olnud Jace veel midagi solvavat öelnud, aga eks kunagi saab ikka piir täis. "Jõudu tööle siis," lausus tüdruk ning sasis veel hetkeks poisi juukseid enne kui ise kappide juurde tainast tegema läks. Kõige pealt kõik koostisosad ilusti kaussi ja siis oli vaja need kätega purutaoliseks massiks teha. "Kui ära lõgutud saad, siis pane kaneeli ja suhkrut neile peale ja sega ära," lisas Jill, vaadates korraks mehe poole.

"Et kohe armas?" päris Jace üht kulmu kergitades. Talle tundus see 'armas' natuke imeliku kõlaga, aga see võis ju olla naljana mõeldud. Vaevalt jõudis mees õuna lõikelauale asetada, kui Jill järsku tema juukseid sasima hakkas. Selle peale turtsatas ta korraks ning asus siis uuesti tööle. Õunte lõikumine läks Jace'i puhul muidugi kiiresti, sest mida seal ikka nii rasket oli. Läksid mõned minutid ja valmis juba oligi. Samuti oli tal ilusasti meeles, mida Jill enne kaneeli ja suhkru kohta rääkis. "Nonii, mis edasi?" küsis ta siis.

"Jah, armas. Ära hakka siin mingit ridade vahelt lugemist harrastama," muigas tüdruk, tegeledes taignaga, mis vaikselt õiget kuju hakkas võtma. "Sa võid need seisma jätta ja näiteks teisse kaussi omavahel kokku segada kohupiima, 4 muna, 4dl piima ja maitse järgi suhkrut ja vanillisuhkrut. Hapukoort võid ka natuke panna kui tahad," seletas tüdruk. Ise loputas ta enda käed ära ning otsis külmikust välja margariini, millega vormid ära määris. Las Jace mässab täna rohkem. Pannud ahju juba sooja, hakkas ta tainast vormidesse panema.

"Aga kui ma ikkagi teen seda?" küsis Jace muigega. Ei, ta ei kavatsenudki enam selle niinimetatud 'kiusamisega' alustada, vaid tahtis lihtsalt teada, mida neidis enda kaitseks öelda oskas. See oli nagu omamoodi katsetamine või midagi sarnast. Saanud Jillilt uue käskluse kätte, hakkas mees rohkem midagi lausumata tööle. Pirukas tuli ju ometi valmis teha ja nagu näha, siis jääb see suurem töö siiski temale. Mitte et Jace nüüd hädaldama hakata kavatseks. Talle isegi meeldis midagi uut proovida ja enda oskusi arendada. "Mul on sinuga täna väga lõbus olnud," lausus mees, kui oli mõnda aega vait olnud. Ta lihtsalt pidi midagi ütlema ning see oli ka puhas tõde.

Michelle lihtsalt turtsatas ega öelnud noormehe küsimuse peale mitte midagi. Kui ta sai taigna ilusti vormidesse ära pandud, hakkas ta õunatükke sinna laduma. "Mul ka," vastas näitsik ning vaatas hetkeks noormehe poole. Ilmselt oli asi lihtsalt selles, et nad mõlemad said üle pika aja jälle olla kellegi seltskonnas, kellega nad ei pea igat lauset eraldi lahti seletama. Nad saavad lihtsalt olla nemad ise. Ja see on alati mõnus ja vabastav tunne. "Kuidas sul see kohupiima värk edeneb? Saab kohe pirukad ahju panna," sõnas Serah, uurides tähelepanelikult, mida Jace seal teeb üldse.

Kui Michelle vaikis, otsustas ka Jace nüüd rahulikumalt võtta ning igasuguseid liigseid küsimusi vältida. Ega tal neid tegelikult kuigi palju ei olnudki. Kuulnud, mida Jill järgmisena ütles, Jace vaid naeratas korraks, kuid pööras siis pilgu jälle mujale. Ta oli endas üle pika aja leidnud rahu. Pealegi oli see tüdruk Tree Hillis üks vähestest inimestest, kelle juuresolekul ei pidanud Jace mängima kedagi teist või pingutama, et huvitavamana näida. "Tule ja vaata üle," vastas Darrell lühidalt näitsiku küsimusele. Tema enda arvates nägi see 'meistriteos' lküll üsnagi normaalne välja, aga ei saanud päris kindel olla, et Jill sama mõtleb.

Jill jättis vormid sinna paika ning jalutas noormehe juurde. Ta vaatas lusikaga selle paksust ning maitses siis natuke. "Täitsa hea," noogutas tüdruk ning võttis siis kausi kätte ja jalutas tagasi vormida juurde. Ta jagas kohupiimasegu mõlema vormi vahel ära ning asetas siis tühja kausi kraanikaussi. Natuke tainast veel mõlema piruka peale ja need võisid ahju minna. Michelle kontrollis kella ning jättis meelde, millal selle välja peaks võtma. "Ma pesen, sa kuivatad," muigas tüdruk ning hakkas asju loputama ja pesema.

Jace'i näole ilmus lai naeratus, kui Jill tema 'meistriteose' heaks kiitis. Vähemalt sai millegagi hakkama. Nüüd jäi üle ainult oodata, kuni see pirukas valmis saab, mis on neil lubatud ära süüa. Kõht hakkaski juba vaikselt tühjemaks muutuma, sest mehe viimasest söögikorrast oli päris mitu tundi möödunud. "Saab tehtud, käskijanna," sõnas Jace neidisele silma pilgutades ja otsis rätiku välja. Õige pea saigi mehel kõik kuivatatud, mis Jill talle ette ladus.

Jill raputas enda käed liigsest veest ära ning kuivatas siis käed rätikusse. "Ma võin sulle nüüd enda kirjutise ära anda, aga mis sa muidu teha tahad. Meil on kuskil tund aega," sõnas Michelle ning asetas rätiku tagas enda endisele kohale. Asjad kõik kappidesse ja siis võis köögist lahkuda. Heitnud kiire pilgu aknast noorematele Swansonitele, liikus ta esikusse ja sealt trepist ülesse, pöörates peagi enda tuppa. Ta jättis ukse lahti ning jalutas otse laua juurde, kus ta sahtli võtmega lahti keeras ning seal mõnda aega sobras enne kui ühe paksu hunniku paberit välja tõstis. Ta lükkas sahtli kinni, keeras lukku ning asetas pataka lauale. Kuskilt õnnestus tal isegi leida üks A4 ümbrik ja kõik need lehed said sinna sisse pandud. "Nii. Loe ja paranda ja siis too tagasi ka kunagi," muigas neidis, jalutades Jace'i ette ning ulatades selle temale.

"Kui ainult tund, siis tähendab, et kuskile mujale minna ei jõua ja peame endale siin tegevust leidma," arvas Jace, jäädes natukeseks ajaks mõttesse. Mida annaks teha ühe tunniga? Filmi ilmselt ei vaataks ning järgmist jalutuskäiku ka teha ei jõuaks. Kui Jill trepist üles läks, järgnes Jace talle. Tee ei olnudki võõras, sest ta oli ennegi neidise toas käinud. Mees oli äärmiselt üllatunud, kui Jillilt tema kirjutised sai. See oli kuidagi nii ruttu. Ta oli arvanud, et peab ikka mõnda aega ootama, kuni näitsik selleks julgust kogub, sest enda loomingu jagamine kellegi teisega oli siiski suur asi. "Olgu, mul tuli üks mõte," lausus mees, kui oli ümbriku Jillilt vastu võtnud. "Ma ju lubasin, et näitan sinu kirjutiste lugemise eest vastutasuks oma töid. Kuna mul neid hetkel kaasas pole, siis äkki teen ühe kohe praegu valmis?" pakkus ta. Ei olnud vist kõige põnevam ajaveetmisvõimalus, aga mahuks vähemalt ajalimiiti.