Hommikused uudised

"Ma olen harjunud selline olema. Alates lapsepõlvest juba. Ning kui ma üritaks ennast nüüd järsku muutma hakata, kukuks see liiga võltsilt välja. Seda sa vaevalt tahad," lausus Jace. Jilli väikese nügimise peale ta ainult muigas korraks ja jäi siis neidist jälgima, kui too naeris. Jace'ile meeldis selle kõla. "Teine inimene? Et siis hoopis vastupidine sellele, kes sa tegelikult oled?" küsis mees kulmu kergitades. Kahtlane oli isegi mõelda sellele, milline peaks olema tüdruk, kes on Jilli täielik vastand... Samas uskus Jace, et tema esimene mõte oli kõike muud kui õige. Arvatavasti pidas neidis oma sõnadega hoopis midagi muud silmas. See tagasihoidlikkus ja enese näo peitmine tegi mehele muidugi nalja, aga ta suutis ennast praegu nii palju tagasi hoida, et mitte naerma hakata. Ei tundunud olevat just ideaalne moment selleks. "Mida sa ajad? Sul on alati korralik käekiri olnud vastupidiselt minu omale. Neid varesejalgu ei suuda peaaegu keegi peale minu lugeda, aga sinu tähed näevad kindlasti loetavad välja," rääkis Jace, mõeldes iga oma sõna tõsiselt.

"Võltsina ma sind vaevalt näha tahaksin, aga see, kui sa natuke rohkem naeratad ei tee sinust kohe teist inimest," lausus tüdruk, "ma arvan, et juba see, kui sa rohkem positiivselt mõtleksid, paneks sind rohkem naerma." Tegelikult on rõõmus ja õnnelik olemine valik. Kui sa mõtled kogu aeg negatiivseid mõtteid, siis sa oledki tõsine, võibolla kohati pahane ja noh, kaugele see deprssioongi jääb. Kuigi Jace'i puhul vist asi nüüd nii hull ka ei olnud. "Kas just vastupidine, aga kindlasti teistsugune - avatum, otsekohesem. Kui sa kirjutad mõttega, et keegi su kirjutisi ei loe, siis sa imestad isegi, millised read sinna tekkivad, aga samas arvan ma, et need on võibolla kõige siiramad ja ausamad sõnad. Ma ei püüa seal lehetede peal kellelegi meelejärgi olla, vaid kirjutan enda mõtteid kõige puhtamal ja muutumatul kujul," üritas Michelle kõike paremini sõnadesse panna. Ise asi, kas see ka õnnestus. "Küll me seda näeme," muigas tüdruk. "Üks asi veel - kui ma annan sulle seda lugeda, siis sa loed seda siis, kui mind juures ei ole ja sa ei anna seda kellelegi teisele lugeda," sõnas tüdruk ning vaatas enda roheliste silmadega tõsiselt mehele otsa.

"Jah, sul tundub õigus olevat. Nagu alati..." lausus Jace, hakates enda viimase järelduse peale naerma. Ei leidunud ühtegi teist inimest peale Jilli, kellele ta seda nii järjekindlalt väidaks, kuid tõepoolest tuli tal endale tunnistada, et enamuse ajast oligi neidisel õigus. "Ma olengi positiivsem, kui seda möödunud aegadega võrrelda," kehitas mees õlgu. Ta vähemalt ise arvas seda. Depressioonist oli küll asi kaugel. Kui vahel tekkisidki ebameeldivad mõtted, olid need mõne aja pärast juba kadunud. "Mulle meeldib kuulata, kuidas sa kõike kirjeldad. Ei jõua ära oodatagi, millal lugeda saaks," tunnistas Darrell. Loodetavasti juhtub see lähimate päevade jooksul. "Mul polnud kavaski sinu kirjutisi kellegi teisega jagada, aga sellest ma küll aru ei saa, miks sina juures ei tohi olla. Aga olgu... ma ei küsi selle kohta midagi, vaid lepin vaikides su tingimustega," sõnas Jace, näol kerge naeratus.

Kui Jace naerma hakkas, tegi seda ka tüdruk. Ta ei leidnud, et tal alati õigus oleks. Aga seda juhtus tõesti üsna tihti. Eks näitsikul ole nüüd rohkem võimalusi mehega linna peal kokku juhtuda ja seega on tal veel aega küll, et veenduda selles, et tüüp on tõesti positiivsem. "Küll ma annan sulle selle kaasa enne kui sa ära lähed ja siis võid kodus enda uudishimule järele anda ja seda lugeda," lausus Michelle, "see on ju ilmselge.... ma ei taha su reaktsiooni näha, kui sa seda loed. Hiljem võin ma sult selle kohta muidugi arvamust küsida, aga kui ma seisaksin kõrval, kui sa loed, siis üritaksin ma ilmselt iga su näomuutust millegiga tõlgendada," seletas tüdruk.

"Teeme nii," nõustus Jace neidise sõnadega. Mitte, et tal oleks nüüd minekuga kiire. Kohe üldse mitte. Aega on tal praegu rohkem kui kunagi varem ning vahepeal ei teadnud mees isegi, mida selle ajaga ette võtta. "Kuigi ma ei usu, et reageeriksin kuidagi veidralt või... ma ei tea, mis sind hirmutab," jätkas Jace, huultel kerge muie. Loomulikult ei hakkaks ta näitsiku kirjutisi kritiseerima, kui Jill seda kartis. Ta ei uskunud, et seal üldse midagi kritiseerida oleks. Pigem saaks ta Jillile nõu anda, kuidas midagi ehk paremaks muuta, aga vaevalt sellekski vajadust tekiks. Jace teadis juba varasemast ajast, et tüdruk oskab kirjutada, kuigi ei taha seda ise väga tunnistada.

"Vahet pole, vahet pole... räägime millestki muust," lausus tüdruk, lüües korduvalt kätega õhku. Las mees saab selle täna kätte, loeb läbi siis kui aega saab ja toob tagasi tüdrukule. Eks siis näeb, kas Michelle küsib ka midagi või peidab selle tagasi enda sahtlisse. "Räägi mulle parem sellest midagi, kui sa ära olid, siis mida sa tegid. Mõni huvitavam lugu ehk? Ma olen kindel, et sul on neid," vaatas Serah uudishimulikult Jace'ile otsa.

"Hea küll. Ma arvan ise ka, et parema teema valimine tuleks kasuks," nõustus Jace ning jäi natukeseks mõtlema. Enne, kui ta üldse jõudis oma suu lahti teha, oli neidisel juba küsimus valmis. "Ei ütleks, et ma midagi väga huvitavat oleksin teinud," sõnas Jace kahtleval toonil. Ta oli enda elu alati pigem igavaks pidanud, aga eks aeg-ajalt juhtus ka miskit huvitavamat. "Kohtusin paari huvitava inimesega, keda praegu tegelikult igatsen, kuigi me peame endiselt omavahel sidet. Nimelt suutsin ma aastate jooksul tantsima õppida. Seda sai tavaliselt tänavatel tehtud, aga harjutamiseks oli meil eraldi üks suur ruum," rääkis mees.

"Ole nüüd," vingus Jill, "midagi kindlasti on," käsi ta mehele peale. Ta sättis end paremini istuma ning pööras end rohkem sõbra suunas. Nii oli teda parem jälgida. "Oh, uued sõbrad on alati toredad. Sa võid mulle neist rääkida - ma kuulan," muigas neidis. Tal oli tihti komme rohkem kuulata, kui ise kaasa rääkida. Tegelikult oligi ta täna juba vägagi jutukas olnud, mis oli üle pika aja midagi uut. "Ma näen sind ka millalgi tantsima, eksju?" noogutas Michelle agaralt justkui andes ise juba sellele küsimusele vastuse.

Kuna Jill tõesti nii suurt huvi tema tegemiste vastu üles näitas, ei saanud ju Jace ometi vaikimisega talle pettumust valmistada. Isegi kui see jutt ei tundu kuigi huvitav, otsustas ta vähemalt üritada midagi rääkida. "Möödas oli kuskil aasta või poolteist sellest, kui ma Tree Hillist lõplikult lahkusin, ei mäletagi täpselt. Töötasin siis ühes söögikohas, kus sain tuttavaks Colini ja Woo Woo'ga - ära küsi, millest selline hüüdnimi. Igatahes nende kaudu kohtusin veel üsnagi mitme huvitava tüübiga - Chuckles ehk pundi ninamees, kes tuleb alati kõige geniaalsemate ideede peale; Nacho, hullumeelne roheliste juustega tüüp, kes ei kohku millegi ega kellegi ees; Scrapper, kes ei suuda ilma liialdamiseta ühtegi vastassoost isikut külmaks jätta ja Maisie ehk pundi suurim lobamokk, kellel suu ilmselt teibiga ka kinni ei püsiks. Kõik nad on tantsijad, kellest andekamaid ma veel näinud pole, kui arvestada seda, et ükski pole tantsimist otseselt mõnes koolis õppinud," rääkis Jace, üritades siiski oma juttu mitte liiga pikaks venitada. Kui Jill tahtis, sai ta ju alati täpsustusi küsida. Neidise küsimuse peale kehitas Darrell korraks õlgu ega osanud esiti midagi vastata. "Et võtan kätte ja lihtsalt hakkan sinu ees tantsima? Kuule, see tunduks liiga imelik," sai ta lõpuks öeldud, õrn muie suul.

Jill kuulas kogu juttu suure huviga, raputades vahepeal enda pead ning tuues kuuldavale mõne vaiksema turtsatuse või naeru. "Tundub üks kirju seltskond olevat, kellega kunagi igav ei hakka," oli tüdruk üsna kindel. Vähemalt selle juttu järgi jäi küll selline mulje. Lahe, et Jace selliseid ägedaid inimesi kohtas. "Ega kool ei õpetagi meid. See paneb ainult eile väikese aluse alla. Aga muu õpetab siiski elu," sõnas Michelle üsna mõtlikult, viies pilgu hetkeks puulatvadele ja taevale. Täitsa mõnus ilm oli hetkel. Ja see loodus siin ümber oli hea rahulik. "Totu, ega ma siis nii ei mõelnud...sa....näiteks....ah ma tean," muigas Serah, "üks tüüp lubas mu kluppi viia, aga ta ei jõudnud selleni. Seega lähem kluppi ja seal võid sa mulle tantsida ilma, et keegi sind imelikult vaataks." Oli ju hea plaan, eksju? Mis siis, et näitsik ise pole kunagi varem klubis käinud.

"Jah. Igav ei hakanud mul nendega tõesti. Kuigi ma igatsen neid, ei saa väita, nagu mulle siin üldse ei meeldiks. Eriti veel pärast seda, kui sinuga kokku juhtusin," tunnistas Jace. Kui ta muidu suurema osa ajast veetis püsimatu, lakkamatult lobiseva või muidu veidra rahva hulgas, mõjus praegune olukord mehele kuidagi rahustavalt. "Seda nüüd küll. Põhilised teadmised saabki ise oma elu kaudu õppides, mitte koolipingist," nõustus Jace neidise väitega. Kuulnud, mis Jill klubi kohta rääkis, hakkas Jace kõva häälega naerma. Lihtsalt võimatu oli ennast tol hetkel kuidagi tagasi hoida. "Milline tüüp?" küsis ta, kui oli jõudnud end natuke koguda. Jace teadis, et Jill ja klubi ei lähe kohe kuidagi mitte kokku, aga päris seda ta arvata ei osanud, et neidis seal kordagi käinud pole. Aastatega võis ju nii mõndagi muutuda . "Ma tantsin ainult siis, kui sina samuti ennast liigutad, mitte ei seisa seal posti kombel keset tantsuplatsi," esitas noormees ka oma tingimuse. Ja kui Jill nüüd nõus on, siis tema poolest võiks nad klubitiiru millalgi ette võtta küll.

Kuulates mehe juttu, võttis tüdruk maast ühe lühema puuoksa ning hakkas metsas enda ees olevale mullasele pinnasele erinevaid kujundeid joonistama. Istuks ta muru peal, hakkaks ta ilmselt peagi muruliblesi kiskuma. Need mõlemad on lihtsalt sissekujunenud liigutused. "Jaaaaace," hüüdis tüdruk etteheitvalt, kui tüüp naerma hakkas. Ja kohe südamest. Selle eest sai ta muidu nii rahuliku tüdruku käest ühe laksu vastu õlga. "Ma ei tea, kas sa mäletad teda," lausus tüdruk viimaks, "Chad Sommers....linnapea poeg." Kes teab, võibolla on tüübid isegi mingit moodi sõbrad. Ega Michelle ka ei tea seda, kes kellega sõber on või kes keda teab. "Diil," noogutas tüdruk korra ja lühidalt, kuid kindlalt.

Jace jälgis pilguga, mida neidis joonistas, aga ei hakanud midagi kommenteerima. Selle asemel otsis ta endalegi puuoksa ja võttis Jillist eeskuju, hakates mullale ilma pikemalt mõtlemata Miki-hiirt joonistama, kuna see oli kõige esimene mõte, mis tal pähe tuli. "Alles sa ütlesid, et ma olen liiga tõsine," laiutas Jace käsi, kuid lõbus ilme tema näolt polnud kuskile kadunud. See ei kadunud ka siis, kui Jill talle vastu õlga laksu andis. "Nime olen ma kuulnud, aga midagi rohkemat küll meelde ei tule," sõnas Jace. Siin linnas teadsid muidugi kõik, kes on Sommersid, ka siis, kui polnud nendega kokku puutunud. "Super. Eks sa anna mulle teada, kui sul tekib tuju minna," ütles Darrell. Ta otsustas, et parem on lasta Jillil aeg valida, kuna Jace'ile endale sobis põhimõtteliselt iga õhtu.

Jill turtsatas ja raputas enda pead. Tal lihtsalt ei jagunud sõnu, sest Jace'i sõnad olid ju siiski puhas tõde, aga kõik oli lihtsalt vales kontekstis. "No, kuna sa nii pikalt eemal oled olnud, siis on see täitsa arusaadav," arvas tüdruk. Pigem mäletad sa ikka inimesi, kes on su sõbrad või kellega rohkem läbi käisid, kui mingit linnapea perekonda. "Selge. Eks see mõni reede õhtu ole ma arvan," sõnas Michelle.

Jace turtsatas neidise lause peale. Ja jällegi pidi ta endale tunnistama, et kõik, mida tüdruk rääkis, oli sada protsenti loogiline. Ega ta ei mäletanudki, millal Jill oleks mingit jama ajanud. "Parem unustaks selle üldse ära, et ma olen kaua ära olnud," arvas mees. Mida kauem ta siin on, seda kodusemalt ennast ka tunneb. Keda huvitavad need aastad? "Muidugi. Eks ma üritan meeles pidada," sõnas noormees. Tegelikult juhtus seda harva, kui ta midagi nii olulist unustas, aga aeg-ajalt tuli seda siiski ette. Ja kindlasti mitte meelega.