Hommikused uudised

"Olgu, eks ma üritan," andis näitsik enda sõna. Võibolla on tõesti parem, kui Jace mõtleb rohkem sellele, et ta on nüüd siin, kui sellele, et ta oli mitu aastat ära. Need neli aastat peaksid nüüd kenasti minevikku jääma. "Proovi ainult ära unustada. Ma ei tea, mis ma teen, kui ma lähen kluppi ja sa kohale ei tule. Ma tulen sulle siis isiklikult ukse taha ja sa saad näha kurja Jilli," muigas näitsik. Ei tea, kas kuri Jill üldse eksisteerib kuskil?

Jace naeratas selle peale, kui ta neidiselt lubaduse kätte sai. Vot seda ta kohe kindlasti ära ei unusta. Kuulnud, mida neidis järgmisena ütles, ei saanud Jace'il jällegi muud üle kui naerma hakata, kuna täiesti võimatu oli tõsiseks jääda. Mõnel siin oli ikka eriline anne. "Küll sa leiaksid sealt tüübi, kes su maha rahustaks," sõnas mees lõbusal toonil. Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, aga eks neidis tema toonist selle ka ära taipab. "Kuri Jill? Vot sellise olendi nägemiseks oleksin isegi valmis su üksi kluppi jätma," lisas ta, suul õel irve. Vahel juhtus ka taolisi asju.

Ja ta naeris jälle. On tüüp. Jill vaatas tüübile otsa ning kortsutas enda kulme. "Seda me veel vaatame...," lausus ta sellisel kahtleval ja pisut kurjal häälel, aga see oli kõik muidugi lihtsalt olukorra pärast. Ega ta seda kõike tõsiselt ei mõelnud. Seda kuri olemist ma mõtlen. "Kui sulle su elu armas on, siis sa ei jäta mind sinna," lausus neidis viimaks turtsatades ja hoopis naerma hakates. Kas ta oli just praegu Jace'i ähvardanud? Noh, eks kõigel ole kunagi esimene kord.

"Ei esita mulle mingeid ultimaatumeid. Või 'me veel vaatame'," tegi Jace enda arvates üsnagi ehtsalt Jilli järgi. Ainult, et praegu ta küll miskipärast naerma ei hakanud. Võimatu oli seda uskuma jääda, et neidis tõepoolest võiks kuri olla. Kui ta oma silmaga näeks, siis äkki usuks ka, aga enne kindlasti mitte. "Ah et elu kohe? Kas ma peaks ettevaatlik olema?" küsis Jace. Kõlas ju tõesti nagu ähvardus. Mis siis, et Jace seda kuidagi tõsiselt võtta ei suutnud. Samas oskas Jill teda ikka ja jälle oma sõnavalikuga üllatada.

Jill vaatas hetkeks tüübile tõsiselt otsa, kuid see ei kestnud kuigi kaua, sest viimaks ta lihtsalt turtsatas ja hakkas naerma. Visanud oksa endast eemale, silitas ta hoopis koera, kes endiselt tema kõrval lebotas. "Mhm. Pimedatel tänavatel tasub ikka hoolega ringi vaadata," noogutas näitsik asjalikult justkui oleks tal täiesti tõsi taga, aga tema suunurk, mis kegrelt ülesse poole tuksatas, reetis kogu selle lause tegeliku olemuse. "Aga see selleks," lausus Michelle ning tõusis siis äkitselt püsti. Ta võttis Jace'i käest kinni ning tõmbas ka tema maasr ülesse, "mul tuli just meelde, et ma lubasin proua Rosewoodile õunapirukat teha. Mis tähenab, et meie sinuga läheme praegu õunu korjama ja siis kööki kokkama. Ja ma vastuväiteid ei kuula." Serah vaatas lõbusalt mehele otsa ja ootas, et ta liikuma hakkaks. Koerad, kes vahepeal kõik endale mõne mõnusama koha olid leidnud, hüppasid nüüd samuti jalgele, tajudes seda, et varsti hakkab vist liikumine. "Kes ees see mees," sõnas Michelle korraga, vaatas Jace'ile kavalalt otsa ning pistis siis puuvilja aia poole jooksu.

Jace jälgis mõnda aega Jilli, kes ei suutnud kuidagi naeru pidada. Vähemalt ta ise suutis ennast praegu tõsiseks sundida, kuid ega see kerge polnud. "Muidugi. Tree Hill on kurjasid kolliounusid täis," noogutas Jace neidise sõnadele innukalt kaasa, kuid temagi ei suutnud jätta muljet, nagu mõtles ta iga enda sõna tõsiselt. Nii lõbus polnud tal juba pikemat aega olnud. "Ega ma ei kavatsegi vaielda. Ainult, et pirukate tegemisel peaksid küll mind juhendama," lausus mees, kui Jill oli ta maast üles tõmmanud. Jätkus mõnel alles jõudu. Ega Jace polnud just sulgkerge nagu Jill. See jooksmine tuli aga mehele ootamatult. Tema oli ikka arvanud, et nad jalutavad rahulikult, mis aga ei tähendanud, et ta kavatseks neidisele alla jääda. "Oota sa ainult, kui ma su kätte saan!" hüüdis Darrell tüdrukule järele ning juba mõne hetke pärast võttis hoo üles ja järgnes Jillile. Justkui oleks lasteaias tagasi.

See tundus tõesti nagu lasteaias või siis lihtsalt mitu-mitu aastat tagasi. Jill jooksis, ise samal ajal lõbusalt naerdes ja see võttis kõvasti energiat ära. Neile kahele järgnes veel kari koeri, kellest osad olid nende taga, osad nende ees ja osad keskel ja kõrval. Õnneks võis tüdruk kindel olla, et nad ei hüppaks kellelegi säärde kinni nagu mõnel koeral kombeks. Ja varsti hakkaski puuviljaaed juba paistma. Michelle võttis natuke hoogu maha, kuid jooksis siiski edasi. Seisma ta ei jäänud.

Jace oleks tahtnud naerda hetke koomilisuse üle, aga ta ei saanud, kuna see oleks jooksmist tublisti seganud. Selle asemel püsis tema näol täiesti tavaline peaaegu emotsioonitu ilme. Kui keegi juhuslikult jälgima peaks, kuidas nad jooksevad, kari koeri kaasas, pisikeste laste kombel puuviljaaia poole, suudaks too vaevalt tõsiseks jääda. Jace märkas, et nende sihtpunkt oli juba lähenemas ja näitsik enda hoogu pisut aeglustas, mis tähendas, et nüüd oli tema kord 'ennast näidata'. Sööstnud täiel kiirusel Jillile järele, jõudis ta lõpuks mõne sammu võrra ettepoole ning jäi siis liikumatult seisma, tõkestades sellega Michelle'i teekonna. Nii palju siis tagaajamisest ja kinnipüüdmisest...

Ainult mõned meetrid olid veel aiaväravani jäänud, kui Jace korraga tüdrukust mööda kihutas ja siis nii äkitselt seisma jäi, et tüdruk talle kenasti otsa jooksis ja siis sellili kukkus. Nimelt oli ta tahtnud seisma jääda, aga muru oli tema baleriinade jaoks liialt libe ning ta kukkus lihtsalt sellili. Michelle oli nüüd pikali maas ja lihtsalt naeris, sest kõik koerad olid ümber tema ja nuusutasid ja lakkusid teda. Ja kõik oli lihtsalt liiga koomiline, et tõsine olla ja poisi peale kisada, et too sellist alatut võtet oli kasutanud. Kõverdanud enda jalad, tõusis näitsik istuli, toetades end kätele, mis ta seljataha murule asetas. "Tead...," hakkas tüdruk rääkima, kuid kuna ta hingeldas ja naeris samal ajal, siis ei saanud ta sõnu korralikult suust.

Seda kukkumist ei osanud Jace oodata. Vastasel juhul poleks ta eelnevat sammu üldse ette võtnudki. Nende mõlema õnneks polnud aga murule kukkumise näol tegemist kuigi valusa protseduuriga. Asfalt olnuks hoopis teine teema. Ja kuna midagi tõsist ei juhtunud, hakkas ka Jace naerma. Kes suudakski taolist vaatepilti nähes tõsiseks jääda? Ilmselt mitte keegi, mistõttu ei saa Jill talle ehk seda väikest naeruhoogu ka pahaks panna. Kui tüdruk rääkima hakkas, unustas Darrell kiiresti, et vaid loetud hetked varem oli tal raskusi enese tõsiseks sundimisega. Kuna aga sellele ühele sõnale mingit järge ei tulnudki, jäi mees küsivalt neidisele otsa vaatama. "Mida ma tean?" päris ta, ulatades samal ajal Jillile käe, et näitsik püsti aidata.

Jill raputas pead ja sättis enda hingamise korda. Kui naermine ka natuke vaiksemaks sundida, siis peaks saama juba rääkida. Võtnud Jace'i käest kinni, tõusis näitsik püsti. Ta lasi noormehe käest lahti ning kloppis natuke enda pükse. Tagumiku peal kindlasti ilusad rohuplekid nüüd. "Seda, et see oli sinust praegu väga alatu," sõnas Michelle nimetissõrme viibutades, kuigi see ei paistnud üldse kuri, sest ta suutis endiselt aeg-ajalt mõne naeruturtsatuse kuuldavale tuua. "Ja kuna ma enda sabakondi praegu ära lõin, siis oled sina süüdi, kui mul saba kasvama hakkab," lisas näitsik naerdes, vihjates sellele, et väikestele lastele öeldakse ikka, et kui sabakondi ära lööd, siis hakkab saba kasvama.

Jace ei saanud küll aru, mis seal nii kohutavalt naljakat oli, aga see ei tähendanud, et ta nüüd tobedate küsimustega teist tüütama hakkaks. Ju siis midagi ikka oli. Vähemalt ei potsatanud ta ise pikali, sest muidu oleks Jill end ilmselt segaseks naernud. Tema ise ka muidugi. "Alles nüüd said aru, kui alatu inimesega minu näol tegemist on?" küsis Jace muiates. Nagu näha, hakkas varasem naerutuju tallegi uuesti enda mõju avaldama. Tänane päev oligi neil nii ebanormaalselt naerurohke, et Jace ise ka enne neidisega üle pika aja taas kohtumist poleks midagi sellist uskunud. "Siis tee mulle tagasi. Oleme mõlemad sabaga," pakkus Jace naljaga. Ei ole ta nüüd nii võimas midagi, et teda poleks võimalik pikali lükata.

"Mhm," noogutas Jill, "varem ma arvasin, nüüd ma tean," muigas neidis. Muidugi ei vastanud need sõnad tõele. Jace ei olnud alatu inimene. Talle lihtsalt meeldis liiga palju tüdrukut kiusata. Ja tundub, et ükskõik kui palju aastaid ka mööda ei läheks - Jace teeks seda ikka. "Mina sind küll pikali ei hakka lükkama," raputas Michelle pead, "aga aitab jutust. Me pidime õunu korjama, kui sa ikka mäletad." Avanud aiavärava, jalutas tüdruk mõnda aega õunapuude vahel ringi enne, kui leidis selle sordi, mida tahtis. "Otsi nüüd siit palun neli kuni viis i l u s a t õuna," andis ta mehele juhised kätte, hakates ise seda sama tegema.

"Nii hästi sa minust siis arvadki. Aitäh," hakkas tüüp naerma. Loomulikult teadis temagi, et Jill ei mõtle neid sõnu tõsiselt, aga see tegigi asja veel lõbusamaks. Neidise kiusamine oli üks tegevustest, millest Jace'il ilmselt kunagi kõrini ei saa. "Ära parem ürita jah. Nagunii ei saaks hakkama," õrritas Jace neidist. Kui neidis õunte korjamist mainis, jõudis ka mehele kohale, et nad peaks lapsiku käitumise asemel hoopis midagi kasulikku tegema. "Ei, loomulikult otsin ma just sellised õunad, millel on uss sees," lubas Darrell, näol kaval naeratus. Tegelikult polnud tal muidugi kavaski mingeid plekilisi või muidu kahtlaseid õunu otsida ning Jill teadis seda.

"Tead sellise jutu peale tuleb küll soov seda üritada. Aga ega ma seda siis kohe praegu ei teeks. Sa oled ju selleks ettevalmistunud. Ma teen seda kunagi siis, kui sa ei ole selleks valmis," seletas tüdruk enda geniaalset plaani. Tal on hea mälu. Nii et meelest ei peaks tal see minema. Kunagi teeb ehk ära. "Kuule, ma ei imestaks," turtsatas neidis, korjates maast ilusamad õunad endale kätte. Viie õuna leidmine ei olnud just eriti keeruline. "Valmis?" ajas tüdruk end sirgu ning vaatas Jace'i poole.