Hommikused uudised

"Räägi," lausus tüdruk ning kuulas siis noormehe pakkumist. Pole paha. "Okei, aga mida mina nii kaua teen. Imetlen sind," muigas Michelle, liikudes juba laua poole tagasi, et noormehele mõni paber leida. Sellega ei esinenud erilisi raskusi. Joonistamiseks võttis ta lihtsalt laua pealt enda pliiatsitopsi. Seal oli kõike - vildikaid, pliiatseid ja isegi pastakaid. Küll Jace leiab endale sobiva. Ta ulatas nii paberi kui ka topsi poisile. "Kus sa joonistada tahad?" uuris näitsik, vaadates toas ringi.

"Sina võiksid ju ka midagi joonistada," pakkus Jace. Ta oli kindel, et Jill oskab seda. Ega see imetlemine samuti just kõige halvem mõte ei olnud. Mees sättis ennast mugavalt laua taha istuma ja vajus korraks mõttesse. Midagi eriti keerulist polnud aega välja mõtlema hakata. "Siinsamas sobib ideaalselt. Toolil pole viga midagi ja laua peal on liigutamiseks piisavalt ruumi," vastas Jace näitsiku küsimusele. Võtnud paberi endale ette, silmitses mees seda mõnda aega ainsatki kriipsu tegemata, kuni topsist lõpuks hariliku pliiatsi võttis ning piirjooni tegema hakkas. Sel korral kavatses ta teha ühe tavalise pildi loodusest.

"Võibolla joonistangi," mõtles tüdruk ning otsis siis veel ühe paberi. Raamaturiiulist võttis ta ühe paksema kõvade kaantega raamatu ning otsis pliiatsitopsist ühe musta pastaka. Noogutanud mehe sõnade peale, mis ütlesid, et laud on sobiv, sättis Michelle end aknaorvale istuma, kuhu oligi tehtud üks pehme istumiskoht. Toetanud enda selja vastu aknapõske, kõverdas tüdruk enda jalad ning toetas raamatu sinna, hakates vaikselt joonistama. Aeg-ajalt peatusid tema rohelised silmad noormehel. Jace oli nii keskendunud ja tõsine, kui ta joonistas.

Jace püsis ilusasti vait, kui Jill samuti joonistama hakkas. Ei tahtnud ta ju ometi teist oma jutustamisega segama hakata. Mitte et tal tekikski eriline jututuju, kui parajasti millelegi keskenduda üritab. Joonistada proovis ta seda metsa ning järve, mille ääres nad enne istusid. Mälu järgi joonistamine polnud just mehe tugevaim külg, aga midagi enam-vähem sarnast üritas ta valmis teha. Eks vaadanud temagi vahepeal neidise poole, kuna vaid loetud hetkede eest tekkis tal üks uus mõte, kuigi Jace'il polnud õrna aimugi, mida Jill sellest arvas. Nimelt tahtis ta näitsikust kunagi samuti pildi teha, aga selleks peaks Jill talle poseerima. Ning selliste piltide jaoks läheb kindlasti kauem aega kui üks tund, kui tahta, et midagi head välja tuleks.

Kuna Jilli joonistus oli rohkem nagu kiire kritseldus, siis sai see üsna pea valmis. Tegelikult koosnes tema joonistus ainult paarist multikategelasest, aga tulemus oli armas. Tüdrukule meeldis. Ta ei olnud mingi eriti tugev joonistaja, aga ei saanud ka öelda, et ta päris andetu oleks. "Minu Mona Lisa on nüüd valmis," muigas tüdruk ning asetas pildi lauale, lükates selle Jace'i juurde, "võid endale mälestuseks võtta." Siis teab alati, et vähemalt Jillist joonistab ta paremini. Pildil oli tegelikult kaks head sõpra täpselt nad nemad. Sobis küll väikeseks kingituseks.

pilt

Kui Jill Mona Lisast rääkima hakkas, jõudis Jace juba mõelda, et pildil ongi mingi versioon Mona Lisast. Kui aga hoopis Käsna-Kalle ja Patrick talle vastu vaatasid, kostis üle toa vali turtsatus. Joonistus polnud üldse mitte paha, vaid hoopis väga omapärane. "Selle võiks isegi ära raamida ja seinale riputada," arvas Jace. Ja loomulikult kavatses ta pildi endale jätta. "Minu omaga läheb veel natuke aega, aga kui sa oodata viitsid, siis varsti näed seda," lubas mees. Järv tema paberil hakkas juba vaikselt kuju võtma ning õige pea saab ka valmis.

"Aww,nüüd sa küll liialdad," muigas Jill, "aga see on sinu oma nii et eks sa ise vaata, mis sa sellega teed." Leida enda joonistatud pilt kellegi seinalt oleks kindlasti tore. Aga tegu oli siiski lihtsa joonistusega. "Küll ma ootan," lausus näitsik ning ajas end aknaorvalt püsti, sirutades end pisut. Ta jalutas Jace'i selja taha ning piilus üle tema õla, mida noormees joonistab. Tundus, et sellest tuleb midagi ilusat.

"Miks ma peaksin liialdama?" küsis Jace. Ise jäi ta küll enda arvates täiesti ausaks. Ja mis probleem oleks tal see pilt seinale riputada? Nagunii on need seinad praegu tema uues kodus kuidagi tühjad ja ilmetud. Jälle ei öelnud noormees mõnda aega midagi, kuna nii oli suurem tõenäosus, et pilt kiiremini valmis saab. Koomiline tunne küll tekkis, kui Jill tema selja taha hiilis, aga mees püsis endiselt vaikselt. Kui ta aga joonistuse valmis sai, ulatas Jace selle kohe neidisele. "Tunned ära, mis see on?" küsis ta.

"Sest see joonistus on nii tavaline...kritseldus. Selle koht ei ole seinal," arvas Michelle, "samas on asi võibolla pigem selles, et see on minu tehtud. Kui sa mulle sellise pildi annaksid, siis ma paneksin selle küll seinale." Tüdruk turtsatas ning vaatas huviga, kuidas poisi pilt aina uut ilmet võttis. "Mmm.....eip," sõnas näitsik alguses täiesti tõsise näoga nagu ta tõesti üritaks pilti millegagi kokku panna aga ei suuda. "Okei-okei ega ma nii lühikese mäluga ka ei ole. Me ju just tulime sealt ja see on väga hästi joonistatud," leidis Serah ja võttis pildi vastu, jäädes seda silmitsema.

"Sa oled endaga liiga karm. Paljud inimesed ei oskaks sellist 'kritseldust' järgi teha, nagu sa seda pilti nimetad," ütles Jace. Leidus selliseidki, kes isegi kriipsujukuga normaalselt hakkama ei saanud. "Ja loomulikult on oluline, et see pilt on sinu tehtud," nõustus Jace sellega, mida Jill rääkis. Darrell muigas, kui neidis väitis, et ei tunne pilti ära. Korraks jäi ta isegi arvama, et nii tõepoolest ka oli. Kes teab, äkki ei osanudki ta nii hästi joonistada, kui oli arvanud? Kõik on võimalik. "Aitäh," sõnas mees naeratades, kui näitsik tema tööd kiitis. "Muide, sa võid selle endale jätta," lisas ta. Kui ta ise juba Jilli töö endale sai, siis miks ei võiks neidis saada tema tööd?

"Võibolla.Või siis on asi lihtsalt selles, et sina joonistad liiga hästi ja tekitad teistes alaväärsus komplekse," muigas tüdruk ning jalutas siis, Jace'i töö näpuvahel, ühe toas oleva vana kapi juurde. Kui ta selle uksed lahti tegi, siis tuli uste sisemiselt küljelt nähtavale justkui väike teadetetahvel, kus olid erinevad pildid ja joonistused ja laulusõnad ja muid häid ütlusi. Ka Jace'i pilt sai endale seal koha. Ta silmitses seda veel hetke ning lükkas siis ukse kinni tagasi.

"Ega ma nii hea kah pole. Tean inimesi, kes on paremad. Ja nii peabki tegelikult olema. Miski ei ole täiuslik," rääkis Jace, mõeldes iga oma sõna täiesti tõsiselt. Kui Jill kapi juurde läks ja selle lahti tegi, heitis ka Jace sinna korraks ühe uudishimuliku pilgu, aga ei hakanud väga vahtima. Ikkagi teise isiklikud asjad ja puha. Ei ole viisakas niimoodi jõllitada. "Aga tead... ma arvan, et peaksin nüüd minema hakkama. Sul ju ka omad toimetused. Ma olen kindel, et me saame kunagi veel kokku. Või noh... ma helistan sulle," arvas mees. Kohe kindlasti kavatses ta enda lubadust pidada.

Jill oli noormehega nõus ja seega ei vastanud ta midagi. Pööranud end näoga Jace'i poole, muigas ta kergelt, "sa jääd sellest imemaitsvats koogist niimoodi ilma, kui sa just ei taha, et ma seda sulle kuskile karpi ei pane." Mees oli ju seda ise ka teinud. Kena oleks, kui ta saaks seda ka maitsta. Või siis teeb tüdruk lihtsalt kunagi uue ja annab tüübile. "Aga ma jään siis su kõne ootama," kehitas tüdruk õlgu.

Kui Jill järsku toda õunakooki mainis, tuli Jace'ile meelde, et nad polnudki seda veel maitsnud. Õigemini oli ta koogi sootuks unustanud. Kus too üldse praegu oli? Ikka veel ahjus? "Õige jah. Ma suutsin juba täielikult unustada," muigas noormees. "Aga ma usun, et karp sobiks," lisas ta, kui oli natuke aega mõelnud. Tahtis ju temagi nende kätetöö tulemust maitsta. "Eem... tore. See siis tähendab, et ma ei tohi sul kaua oodata lasta," eeldas Jace. Kuidagi kahtlane tundus nüüd nii järsku minema jalutada, aga samas oli ta juba piisavalt palju ka teise aega kulutanud. Selline kahe otsaga asi.

See noormehe lahkumine tuli tõesti natuke äkiliselt, aga samas olid nad tõesti juba päris pikalt koos olnud ja pealegi äkki olid Jace'il mingid kohustused või tegevused, mida ta tegema pidi. Igastahes ei tähenda tüübi lahkumine kohe seda, et nad enam ei kohtuks. Loodetavasti. "Sa oled ikka vanamees mul," muigas Jill ning patsutas lohutavalt mehele käega vastu õlga, "aga lähme siis alla. Ega see peaks valmis kah olema." Ta jalutas enda toast välja alumisele korrusele. "Mnjah....ega ma igavesti ka seda kõnet oodata ei viitsi. Aga see ei tähenda, et sa mulle kohe homme helistama pead. Siis kui aega saad ja kokku tahad saada. Kui ma sul juba närvidele just käima ei hakanud," muheles näitsik ning astus siis kööki sisse. Ruumis oli mõnus koogilõhn. Michelle keeras ahju kinni ning tõstis pirukad välja. Ta asetas need kapile jahtuma. Kuskilt õnnestus tal leida üks karp ja sinna sisse panigi ta Jace'ile ühe priske tüki. Las mees kosub. "Kui sul kodus vanillijäätist on, siis soovitan sellega süüa," sõnas näitsik, asetades karbile kaane peale ning ulatades selle mehele.