Hommikused uudised

Jill oli hommikul ärgates otsustanud üle pika aja jälle jooksma minna. Suvega oli ta nii mugavaks läinud, et oli need lõõgastavad jooksud ära unustanud, aga nüüd kavatses ta uuesti alustada, sest koolipäevade hommikutel end ühe tervisejooksuga ülesse äratada on lihtsalt super tunne. Michelle' rohelised silmad olid avatud juba kell seitse hommikul, mis suve kohta oli päris vara. Ta tõmbas endale jalga lühikesed tumesinised Adidase püksid ja selga lihtsa musta maika. Tema blondid juuksed olid sätitud kõrgesse hobusesabasse ning tema ühes käes oli näitsiku õunaroheline iPod. Näitsik jooksis läbi metsa kuni Wrightsville rannani välja, kus ta mõned venitused tegi ja ujumas käis. Pärast seda tõmbas ta endale riided jälle selga ning jalutas ühe tuttava putka juurde Eastside'i tänavatel, kus ta endale suureks üllatuseks järjekorda seisma pidi jääma. Tundus, et peale tema oli Tree Hillis veel varajasi ärkajaid. Enamus nendest olid muidugi mingid ülikondadega tüübid, kes töötasid ilmselt linnavalitsuses ja siis muud poepidajad, kellel juba tööpäev pihta hakkas.

OT: Jace
Outfit

Jace ärkas täna hommikul vara, kuigi tööpäeva tal täna polnud. Ta oli eile õhtul kodus istudes mingit filmi vaadanud, mis aga igavaks osutus ja mehe magama uinutas. Und jätkus Jace'il ainult poole kuueni hommikul. Mees jõudis vahepeal veel taldrikutäie kiirnuudleid ära süüa ja piima peale rüübata, kuni uuesti magama minna otsustas. Magamisest loomulikult midagi välja enam ei tulnud. Nii varajasel ajal ning pealegi veel puhkepäeval polnud kodus ega ka mujal eriti midagi teha. Seetõttu otsustas Jace ühe väikese jalutuskäigu linnas ette võtta. Kui tal olnuks koer, oleks mees temaga jalutama läinud, aga lemmikloom tal praegusel hetkel puudus, kuid plaan endale üks võtta oli täiesti olemas. Jalutanud maha suhteliselt pika tee oma kodust Westside'il Eastside'ini, peatus Zero alles ühe putka juures, kui tal tekkis tahtmine endale tänane ajaleht muretseda. Sättides ennastki järjekorda, märkas Jace enda eest üht blondide juustega tütarlast seismas, kes talle kahtlaselt tuttav tundus. Kuna aga Jace polnud päris kindel, kas tema arvamus ka paika peab, otsustas ta oodata, kuni neidis enda ostu sooritatud saab ja ümber pöördub.

Kui järjekord lõpuks Jillini jõudis, soovis ta müüjale tervituseks ilusat hommikut ja tellis endale siis ühe sooja piparmündikakao, mõned saiakesed ja hommikuse lehe, mille ta kavatses koju viia. Muu läheb ilmselt tee peal söömiseks. Saigi juba kõvasti joostud ja kaloreid kulutatud. Nüüd tuleb energia tagasi süüa. Saanud enda ostud mõne minuti pärast kätte, tänas ta naist ning soovis talle ilusat päeva. Ja siis keeras ta end ringi, jäädes enda tagasi seisvale noormehele otsa vaatama. Tema pea vajus kergelt ühele küljele ning tema silmis oli kerge äratundmissära, kuid tema suust ei tulnud ühtegi heli. Selle asemel maigutas ta paar korda enda suud. Viimaks suutis ta enda suust paar sõna välja pigistada. "Jace? Kuidas...?" ja pärast neid sõnu ilmus näitsiku näole lai-lai särav naeratus. Tüüp oli päris kõvasti muutunud. Ja tüdruku arvates oli ta nüüd veel pikem kui ta mäletas.

Kui näitsik end lõpuks Jace'i rõõmuks ümber pööras, sai mees aru, et ta polnud varem oma arvamusega eksinud. See oli tõesti Jill. Silmitsenud mõne sekundi tütarlast, ilmus tüübi näole naeratus, täpselt nagu näitsikulgi. "Kena hommik, mis?" lausus ta lõbusalt. "Sa oled kasvanud," märkis Jace. Viimati nägid nad teineteist ligi neli aastat tagasi, kui Jace linnast lahkus. "Ma elan nüüd siin," vastas ta Jilli oletatavale küsimusele. Kui ta muidugi üldse tahtis küsida, kuidas mees siia sai. See võis vabalt ka midagi muud olla. Kuna mees nüüd nagunii enam ostude tegemisele pühenduda ei saa, astus Jace järjekorrast eemale, et enda taga olevad paar inimest mööda lasta. "Sa käid nüüd viimast aastat koolis?" küsis Jace üle, kuna sellest oli tõesti möödunud terve igavik, mil ta Jilli viimati nägi. Ei saanud öelda, et ta selle taaskohtumise üle rõõmus poleks olnud. Lõpuks ometi hakkab ta end Tree Hillis kodusemalt tundma.

"Mhm, never better," muigas tüdruk, "noh....kaua see siis nüüd olnud on? Kolm? Neli aastat teevad ju imesi," lisas Jill ning astus noormehe järel putkast eemale, et sinna mite troppi tekitada. Jill vaatas noormeest korraks pealaest jalatallani. Tüüp oli muutunud, aga mitte nii palju nagu tüdruk arvanud oleks. "Ajutiselt või kavatsed nüüd siia paiksemaks jääda?" tahtis tüdruk kohe teada. Ta kohendas natuke ajalehte enda käes ning võttis siis kakaost ühe lonksu. "Sa ei taha osta?" viipas ta peaga putka poole, "võiks kuskile maha istuda ja natuke juttu ajada. Ma tahaks teada, mis sa nende nelja aastaga siis ära oled teinud," seletas tüdruk jutukalt. Tema näol oli endiselt sõbralik naeratus, sest vanu sõpru on ikka tore näha. "Jah, paar päeva veel suve jäänud ja siis tagas kooli," kinnitas Michelle poisi sõnu lihtsa noogutusega.

"Ma mäletan, et olin lahkudes kahekümne kolmene, mis tähendab, et juba neli aastat. Aeg läheb nii kiiresti," sõnas Jace, meenutades hetkeks päeva, mil ta otsustas, et Tree Hilli tagasi enam ei tule. See oli siis, kui ta avastas, et vanaisa maja olid jälle mingeid purjus tüüpe täis. Nagu ta omal ajal kodus neid vähe oleks näinud. "Nüüd jään ma siia pikemaks ajaks," vastas ta näitsiku küsimusele. Oli ka viimane aeg endale püsiv elukoht muretseda, mitte pidevalt ühest kohast teise kolida. "Mul oli plaanis kõigest üks ajaleht osta, sest ma alles hiljuti sõin. Aga ma ei usu, et hakkaksin lehe peale aega raiskama, kui endale seltsilise sain," rääkis mees, näol kerge naeratus. Tal oli tõesti hea meel neidist üle pika aja jälle näha. Pealegi tundus ta Jilli seltskonnas alati palju jutukam kui tegelikult oli. "Ma võin sulle kõigest rääkida, mis sind vähegi huvitab," pakkus Jace. Tal ei olnud Jilli ees nagunii mingeid saladusi, aga aastate jooksul juhtus nii mõndagi, millest tüdrukul aimugi pole. "Kas sul on plaane ka, mida edasi õppima minna?" tundis Jace huvi. Ta ju ei teadnud neidise praegustest eelistustest midagi.

Kakskümmend kolm. Seega kiire arvutus. Tüüp on hetkel siis kakskümmend seitse juba. Aeg läheb tõesti ruttu. Kuigi tüüp näeb noorem välja. "Seda on küll hea kuulda," lausus Michelle, kui oli kuulnud, et Jace jääb siia pikemaks ajaks. Tore, kui endale sõpru juurde saad. Jälle üks inimene, kellega välja minna kui tuju tuleb. Tüdruk muigas mehe sõnade peale, kui too ütles, et ei hakka ajalehe peale aega raiskama. "Kõige pealt tahaks ma teada, miks sa üldse lahkusid. Vähemalt sa ütlesid mulle ilusti 'head aega', aga sul oli toona nii kiire, et eriti muust sa rääkida ei jõdnud. Ja siis tahan ma lihtsalt teada, mis sa terve see aeg tegid. Kus sa olid, millega tegelesid ja kõik selline. Nii, et hakka rääkima," naeris tüdruk sõbralikult. Ta lihtsalt tahtis selle nelja aastase augu nende vahel ilusti ära täita. Siis saab ilusti edasi minna. Aga kui see auk jääb täitmata, siis ei oskagi võibolla ilusti edasi minna. "Mõningad," noogutas Jill ning võttis ühe lonksu enda kakaost, "ma tahaks õppida draamat või ajakirjandust või rõivaste disaini. Viimasel ajal olen ma mõlenud ka hambaarsti peale, sest mu vanemad tahava, et ma meditsiini õppima läheks ja kirurgiks hakkaks. Aga mind see eriti ei tõmba. Seega oleks hambaarst ju ka siiski meditsiin, aga lihtsalt natuke teise nurga alt," rääkis Michelle mehele täiesti vabalt enda plaanidest. Ta teadis, et Jace ei hakka teda kritiseerima või hindama. Temaga sai vabalt rääkida. "Ülikoolide valikuni ma veel jõudnud ei ole," lisas tüdruk, "kuigi Duke tundub täitsa okey," arvas Michelle. See asub ka ilusti North Carolinas, mis tähendab, et ta ei pea teisse osariiki lendama ega midagi.

Kuna Jace oli Tree Hillis viibinud natuke üle nädala, polnud ta selle ajal jooksul jõudnud veel kõiki oma kunagisi sõpru üles otsida. Võib ka juhtuda, et mõnda ei tunneks ta enam äragi. Samas ei olnud neid inimesi just eriti palju, kuid tal vedas, et täna Jilliga juhuslikult kokku sattus. "Äkki jalutaks kuskile?" pakkus Jace. Siin putka juures oma elulugu rääkima hakata ei tundunud just hea mõttena. Pealegi tundus linnarahvas ka äärmiselt uudishimulik. Mees hakkas juba aeglases tempos edasi kõndima, hoides oma pilku näitsikul. "Ma pole siin ju kunagi püsivalt elanud, vaid käisin aeg-ajalt vanaisa vaatamas. Kui ta aga kodus joominguid korraldama hakkas, ei näinud ma enam mingit mõtet Tree Hilli jäämises. Pealegi pidin ma venna tegemistel Miamis silma peal hoida, sest temale pole kunagi meeldinud väikelinnas elada, mistõttu oleks poisi siia vedamine lootusetu. Mu elu seal oli ikka selline, nagu enne sinuga tutvumist. Elasime Reubeniga kahekesi, sest mu isa pole siiani vanglast välja saanud. Ega ma ei tahakski temast enam midagi teada. Olude sunnil pidin töötama korraga mitmes kohas korraga, kuid vähemalt sain kooli lõpetatud. Ma ei kujuta ettegi, kus Reuben praegu on, sest tal tekkisid politseiga probleemid. Nüüd on ta jooksus ning keeldub ka mulle teatamast, kus ennast peidab. Hiljuti suri mu vanaisa ning jättis oma maja pärandina mulle, mistõttu ma siia tagasi tulingi," üritas Jace teha lühikese kokkuvõtte oma senisest elust. Parajalt masendav oli see küll, aga ta ei üritanudki midagi ilustama hakata. "Minul sinu asemel oleks samuti otsustamisega raskusi. Sul olid ju alati nii head hinded... Aga ma usun, et sinust võiks saada suurepärane hambaarst. Siis ma äkki ei kardaks ka enam hambaarste," lausus Jace, näol muie. "Ära jah kaugele mine. Muidu ei näe ma sind jälle mitu aastat," sõnas mees selle ülikoolijutu peale, kuigi tegelikult võiks neidis valida ikka sellise koha, mis talle endale kõige rohkem meele järele on, mitte liialt teisi kuulama.

Jill noogutas noormehe ettepaneku peale ning hakkas siis tema kõrval edasi jalutama. Ta tegi enda saiakeste kilekoti lahti ja võttis sealt ühe viineripiruka välja, hakates seda vaikselt sööma, kuulates samal ajal Jace'. Näitsik ei hakanud mehele süüa pakkuma, sest tüüp vast teadis ise ka, et kui ta tahab, siis ainult küsigu. Aga ta vist mainis, et oli juba söönud. "Oh, Reuben, mida sa küll teed," pomises tüdruk rohkem endamisi, hoides pilku mõni minut enda ees, kuid vaatas siis mehele otsa. "Kus sa siis töötasid ja mida sa õppisid?" tundis tüdruk huvi. Tegelikult oli tal küsimusi veel hulgi, aga ta ei tahtnud neid kõiki kohe välja laduda, sest äkki ta tundub liiga pealetükkiv ja uudishimulik. Seega kõik omal ajal. "Mul on kahju su vanaisa pärast, aga mul on hea meel, et ta selle maja just sulle pärandas, sest ole nüüd aus - sa ei oleks muidu siia tagasi tulnud? Või oleksid?" uuris tüdruk, juues vahelduseks jälle mõned lonksud enda kakaost. "On siiani," turtsatas tüdruk ning naeris kergelt, kuid hakkas siis valjemini naerma, kui Jace ütles, et siis ta ei kardaks hambaarste. "Kas sa päriselt kardad hambaarste või oli see lihtsalt nali?" küsis Michelle, sest tüüp nägi nii kapp välja ja see oleks lihtsalt liiga koomiline, kui ta hambaarste kardaks. "Isegi kui lähen, siis käiksin ma suviti ja igal muul võimalusel kodus. Kuigi Duke on tõesti hea ülikool," kinnitas tüdruk. Muidugi näitlemise poole pealt oleks super valik ACT San Franciscos ja The Actors Studio, Pace University New Yorgis. Aga sinna sisse saamine on tõsine katsumus.

"On sul mingi mõte, kuhu me lõpuks välja võiksime jõuda?" küsis Jace, näol miskit muige taolist. Suund oli igatahes praegu Westside'i poole. Kuigi Jilli hääl oli vaikne, kuulis mees siiski, mida ta ütles. "Jääb üle vaid loota, et ta samamoodi trellide taga ei lõpeta nagu isa," ohkas mees. Ta oli tõesti üritanud kõik need aastad oma nooremale vennale aru pähe panna, aga tüüp ei võtnud lihtsalt kuulda. Järgmised kaks küsimust ei üllatanud Jace'i, kuid neile vastama hakates tundis ta isegi korraks piinlikkust. "Kõigest õhtukool, mille ka vaevu lõpetatud sain. Probleem polnud otseselt hinnetes, vaid selles, et ma seal liiga harva kohal käisin. Kõike korraga ei jõua ju," seletas noormees. "Nende aastate jooksul olen ma väga paljudel ametikohtadel töötanud nagu näiteks kelner, hot dogi müüja, supermarketi turvamees, riidehoidja, koristaja, autopesija ja mõned muud juhutööd. Praegu töötan CD Alley's," rääkis Jace oma töökogemustest. Mehe jaoks poleks mingi probleem kõikidele küsimustele vastata, mis iganes näitsikul pähe tuleks. Ta usaldas Jilli ja teadis, et tüdruk hoiaks kuuldu enda teada. "Ma ei usu, et oleksin muidu tagasi tulnud. Vähemalt mitte lähiaastate jooksul, aga selles ei saa kunagi kindel olla, mida tulevik toob," lausus ta korraks õlgu kehitades. "Ei, ma ei mõelnud seda tõsiselt. Hambaarstid peaksid pigem mind kartma," vastas Jace samuti naerdes. Ilmselt ei leidunudki isikut, keda Jace kardaks. Ehk ainult sellises olukorras, kui keegi hoiaks püstolit tema meelekohal, kuid ka siis annaks midagi välja mõelda. "Mul oli kunagi unistus kunsti õppima minna, aga vaevalt mind kuskile vastu võetakse. Pealegi olen ma selleks juba liiga vana," sõnas Jace, pilk teele kinnitunud.

"Me võime Westside'i parki minna või Rivercourtile," pakkus Jill alguses, "või siis käime minu juurest läbi ja lähme metsa järve äärde. Ma olen kindel, et mu viis karvakera tunnevad sinust puudust," muigas näitsik, pidades silmas viite armast kolli koera, kes ei olnud samuti tüüpi mitu-mitu aastat näinud. Igastahes jääb lõppvalik noormehele. Tema otsustab, kuhu nad lähevad. "Ma ei usu, et ta nii kaugele läheb. Ma vähemalt loodan," lausus Michelle mõtlikult ja hetkeks isegi kurvaks muutudes. Ta ei tundnud küll Reubenit nii hästi kui Jace'i, aga siiski ta hoolis temast, sest tegu oli tema sõbra perekonnaga. Tegelikult Jill vist hoolis igast hingest siin maa peal. "Mina olen igastahes uhke, et sa õhtukooli lõpetatud said," lausus tüdruk siiralt ja kinkis mehele ühe sooja ja toetava naeratuse. Tüübi elu oli kõike muud kui lihtne, aga ometi ta hindas haridust ja oli sellega vaeva näinud. "Okey, siis ma tean, kust sind edaspidi ülesse leida," muigas Michelle, saades teada, et Jace töötab CD Alleys. Lõpetanud enda esimese viineripirukaga, jõi tüdruk mõnda aega lihtsalt enda kakaod, mis oli lõpuks parajalt soe, et seda korralike lonksudega juua. "Mnjah, seda ma arvasin," noogutas näitsik, aga vähemalt on Jace praegu siin. "Tõesti? Miks siis nii?" kergitas tüdruk lustakalt enda kulme ja vaatas mehele otsa. Miks peaksid hambaarstid teda kartma? "Kui sa ei proovi, siis ei saa sa kunagi teada," lausus Serah koheselt, "ja sa ei ole selleks liiga vana. Kas sa siis ei ole lugenud jutte inimestest, kes lõpetavad ülikooli kaheksakümne aastaselt?" küsis Michelle. Noh, teine asi on muiduig raha, sest ülikoolis käimine ei ole just eriti odav.

"Head pakkumised on need kõik, aga ma eelistaks sinu juurde tulla. Ma kahtlen, kas su koerad mu enam äragi tunnevad," sõnas Jace lõbusal toonil, olles enne kõiki neid variante natuke aega kaalunud. Kuna ta aga pikemaks ajaks Tree Hillis tagasi on, jõuavad nad kindlasti kunagi ka Westside'i parki, Rivercourtile ja veel paljudesse teistessegi kohtadesse linnas. "Sa võid ju tema eest palvetada. Erinevalt minust võiks keegi ülalpool sind küll kuulda võtta," pakkus Jace, kuigi ta ennast just mingiks kirglikuks usklikuks ei pidanud. "Ma loeksin ennast tõenäoliselt veel suuremaks luuseriks, kui poleks mingisugusest õhtukoolist läbi saanud," muigas Jace näitsiku kiituse peale, kuid sisimas oli tal selle üle loomulikult hea meel. "Muidugi võid sa tulla ning mu üles otsida, aga ma pean lisaks sinuga lobisemisele ka töö jaoks aega leidma ja arvatavasti vajad ka sina nüüd õppimisele keskendumiseks rohkem aega kui enne. Ikkagi lõpuklass," rääkis Jace, vaadates kordamööda teed ja näitsikut. Vastu posti ju parema meelega küll kõndida ei tahaks. "Sest ma olen suur ja hirmuäratav. Kes mind ei kardaks? Ei ole ka hambaarstid mingi erand," leidis Jace oma eelnevale jutule päris hea selgituse. "Ikkagi läheks mul päris mitu aastat, et oma kraad kätte saada. Parema meelega teeksin kogu see aeg korralikult tööd ja jääks lootma, et ehk mind kunagi edutatakse," sõnas mees, avaldas ühe enda naiivsena tunduva mõtte. Karjääriredelil tõusmine ilma ülikoolita ei tundu just kerge väljakutsena.

"Küll tunnevad," oli tüdruk üsna kindel. Alguses võibolla paar haugatust tuleb, aga hääle peaks ikka ära tundma. See ju noormehel eriti muutunud ei ole. Ja noh, kui ei tunnegi, siis on alati võimalus neil üksteist tundma õppida. "Muidugi ma teen seda, aga ma leian, et see ei jookseks sul endalgi mööda külge alla, kui sa natuke enda venna eest palvetad," lausus Jill, "ja miks sa arvad, et see keegi seal ülalpool sind kuulda ei võta?" esitas tüdruk noormehele küsimuse ning vaatas talle küsivalt otsa. Teda siiralt huvitas see vastus. Kas Jace arvas, et ta ei ole piisavalt hea selleks, et Jumala poole pöörduda? "Sina ei ole kohe kindlasti luuser," oli Jill enam kui kindel. Ta noogutas noormehe jutule kaasa, mis puudutas töötamist ja õppimist. Eks ta läheb samaoodi edasi nagu siiani ja loodab parimat. "Mina sind küll ei karda. Okey....võibolla kui ma ei tunneks sind siis....mnjah...sa näed küll üsna suur ja tugev välja, aga ma ei tea, miks peaks keegi sind sellepärast kartma," muigas Michelle ning asus enda järgmise viineripiruka kallale. Kotikesse jäi ainult üks karamelli glasuuriga sõõrik. "Noh, eks sa ise tead, mis sulle parem on," arvas näitsik. Samas kas on parem töötada lihtsalt iga päev ja loota ametikõrgendusele või õppida paar aastat ülikoolis ja minna siis sealt kohe kõrgemale ametikohale?

"Seda saame me varsti näha," sõnas Jace. Ega siit tüdruku juurde väga pikk maa ei olnudki. Kõigest natuke jalutamist, mille vastu mehel midagi pole. Pealegi pole ta sinnakanti juba pikka aega sattunud. "Kui sa mu pähe näeksid, siis võibolla isegi mõistaksid. Seda on raske seletada," alustas Jace, jäädes minutikeseks mõtlema. "Ehk on asi selles, et mul pole elus just palju vedanud ning ma olen harjunud üksi hakkama saama kelleltki abi palumata. Ja ausalt öeldes ei oska ma usust samuti midagi arvata. Ei oleks minulik nüüd järsku kirikus käima hakata, kui ma pole seda varem eriti teinud, sest mul puudub usuline määratlus," seletas mees nii hästi nagu oskas. Ta ei pidanud end ei usklikuks ega ka mitte ateistiks, kuna mõlemad olid Jace'i jaoks liiga äärmustesse langevad variandid. "Eks tõesta siis mulle kuidagi, et ma pole luuser," esitas Jace näitsikule väljakutse. Kui Jill seletamisega hästi hakkama saaks, võiks ta ehk midagi isegi uues valguses nägema hakata. "Mulle piisab ka sellest, kui sina mind ei karda," muigas Jace. "Aga tegelikult ma vist liialdasin pisut," jõudis mees otsusele. Päriselt polnud ta veel kunstiga tegelemise unistust maha matnud, aga eriti tõenäoliseks seda võimalust ei pidanud. Kui aga elus peaks tekkima mõni hetk, kui miskit käeulatusse satub, ei jätaks Jace seda kasutamata. "Aga tead, lõpetame nüüd minu masendavast elust rääkimise," pakkus Zero, jäädes korraks mõtlema, mida neidiselt küsida. "Kas sul poisssõber on?" küsis ta mõne hetke pärast, pilk kindlalt tüdrukule kinnitunud.

Jill muigas ning jalutas noormehe kõrval rahulikult edasi. "Ega siis usk ei tähenda tingimata seda, et sa pead kirikus käima ja Piiblit lugema," lausu tüdruk, vaadates mehele otsa. See on tüüpiline arvamus, aga mitte just kõige õigem. Piisab lihtsalt puhtast usust ja kõik on okey. Michelle otsustas selle teema sinnapaika jätta, sest tal ei olnud kavas Jace'ile midagi peale hakata suruma. "Vaata, mida elu sulle kõike teele ette on visanud, aga sa oled endiselt siin. Töötad, elad, suudad isegi naeratada. Sa ei ole luuser. Paljud inimesed oleksid juba amma alla andnud sellise elu peale," sõnas näitsik, vaadates mehele otsa. Jace oli tugev ja mitte ainult lihasmassi järgi, vaid hingelt. "Tore," muigas Jill kaasa ning noogutas mehe otsuse peale, et ta liialdab pisut. Lõpetanud enda pirukaga, jõi Serah enda kakaod, silmitsedes mõnda aega linnatänavaid. "Minul?" küsis Jill turtsatades ja naerma puhkedes, "eih, minul küll poisssõpra pole," vastas ta siis viisakalt mehe küsimusele, "ja sul?....tüdruksõpra ma mõtlen?" muigas Michelle, vaadates Jace'ile otsa.