Mexican Night

Daniela vaid naeris kogu selle jutu peale. Tal lihtsalt ei jagunud sõnu. "Võib vist nii öelda küll," kehitas tüdruk enda õlgu ning naeris kergelt. Natuke raske oli enda kodu erapooletult hinnata. Aga kena kant oli see küll. "Ookean ja rand on muidugi selle juures kõige parem," arvas tüdruk, liikudes mööda plaaditeed edasi. Mõnus, kuidas lainete kohin aina valjemaks muutus. Sellega tõusis muidugi ka tuul, mis kandis kopsudesse soolast ookeaniõhku, aga see käis kõik asja juurde.

Matthew hoidis silmi Danielal, kuid aeg-ajalt pidi ikka ette ka vaatama, et pikali ei lendaks. "Ma ei kujuta ette, kuidas ma nelja päeva pärast Tree Hillist lahkun," ohkas Matt. Ta oli just hakanud siin jälle suhtlema ja sai perega aega veeta ning nüüd pidi NYC-sse põrutama. Murphy seadus.

"Oled alati hakkama saanud, saad ka edaspidi," lausus Daniela, üritades olla optimistlik ja positiivne. Muidugi on tegelikult raske kahes kohas elada. Just siis kui ühes kohas sisse suudad elada, pead jälle teisse kohta lendama. Nii ei teagi sa lõpuks, et kus see kodus siis ikkagi on. "Kui ma Mehhikos enda sõpradel külas käin, siis on ka pärast nii raske ära tulla, aga mis ei tapa teeb tugevaks," muigas tüdruk ja vaatas mehele otsa. Teda ootavad kindlasti NY's huvitavad tegevused. Ja kui sa teed midagi huvitavat, siis ikka aeg kipub lendama ja tagasi Tree Hilli lendamine tuleb varem kui arvatagi oskad.

Matthew noogutas, peab saama hakkama. "Kas sa käid seal tihti?" küsis mees. Ta ei mõletanud enam täpselt, kui pikad vaheajad ka olid, seega ei osanud ta pakkuda. Matt pakkus ise 2-3 korda aastas, aga väga võimalik, et Daniela tegi seda palju tihemini. Oeh, ainult 4 päeva. Kohutav, kui kiirelt aeg liikus.

"Kaks kolm korda aastas tavaliselt. Suvel ja sügisel enamasti. Mõnikord kevadel ka," lausus näitsik, "aga me suhtleme pidevalt." Mõnikord on täitsa uskumatu mõelda, et näitsik on ikka veel sõber inimestega, kes elavad temast nii kaugel ja kellega ta saab kokku mõned korrad aastas. Seda vist kutsutakse tõeliseks sõpruseks. Tegelikult tunneb Daniela ennast Mehhikos palju rohkem vastuvõetuna kui siin. "Kuule, ära nüüd nii tõsiseks muutu," sõnas tüdruk, vaadates mehele otsa, "sind ootavad kindlasti New Yorgis igasugused lahedad tegevused. Vaevalt see sulle väga vastumeelne seal on...või ma eksin?" Daniela tõmbas kampsuni endale tihedamalt ümber ning astus siis liivasele rannale. "Ja pealegi - sul on veel neli päev," oli tüdruk hetkel ilmselt see positiivsem pool.

Matthew naeratas, ei tohtinud jah tõsiseks muutuda. "Nojah, ega need intervjuud on toredad ja kõike veel, aga see on muutunud rutiiniks. Ma tahaks millalgi pooleks aastaks justkui maakera pealt kaduda," rääkis mees. "4 päeva," kordas Matthew ja viis enda silmad ranna ja vee kohtumise piirile, kus oli õrn vahukiht.

"Sinu elu ja rutiin?" turtsatas Daniela ja hakkas isegi naerma, "sa püüa üks minu nädal läbi elada ja siis seda sama terve kooliaasta teha. Vot see on rutiin." Vaikselt pead raputades, jalutas näitsik veepiirile lähemale, jäädes parajal kohal seisma, et varbad kuivaks jääksid, kui lained liivale löövad. "Mina arvan, et sa ei tohiks enda elu üle eriti vinguda. Sa peaksid tänulik olema. Maailmas on sadu kui mitte miljoneid inimesi, kes on võibolla sama talendikad või isegi talendikamad, kes teab, kui sina. Aga nad ei pruugi mitte kunagi jõuda sinna, kus sina oled. Seega peaksid sa elama seda elu võibolla justkui nende kõigi nimel," lausus tüdruk, silmitsedes kaugust.

"Ma olen seda läbi elanud," meenutas Matt. Ta oli samamoodi mõned aastad tagasi koolis käinud. "Ma ei vingugi, ma lihtsalt...Terve suvi olin põhimõtteliselt perekonnast eemal, siis tulin tagasi ja keerasin jama kokku, nüüd nägin, kui tihti vanemad siis kodus on ja...Mõtlesin, et peaks ise kõigel silma peal hoidma," lausus Matthew. Kõige rohkem valmistasid talle muret Lucas ja Logan.

"Tõsi, aga see oli ju mitu aastat tagasi," lausus tüdruk. Matt oli tõesti selle kõik läbi teinud, aga seda viis-kuus aastat tagasi. Nüüd on ju koolis juba palju asju muutunud. Selle jama kohta ei hakanud Dany midagi küsima, sest ta oli ühtteist selle kohta lugenud ja kuulnud. Pealegi vaevalt nad praegu sellest rääkida tahavad. "See on armas, et sa enda vendadel ja õdedel silma peal tahad hoida. Sa oled siiski kõige vanem, aga ma leian, et sa oled neile niigi heaks eeskujuks," lausus tüdruk, "pealegi ei jõua me keegi kõike teha." Peab lihtsalt mõnest asjast lahti laskma. Peab valikuid tegema.

"Seda küll," muheles Matthew. "Noh, mul on neid päris palju ka, on kellel silma peal hoida. Lausa 6 tükki, aga 2 nendest saavad endaga väga hästi hakkama - Chad ja Hunter," lausus mees. Ta teadis, et peab ilmselt varsti lahkuma, kuna poleks õige külalislahkust kuritarvitada ja jääda hilisööni Daniela juurde ning seetõttu otsustas Matt ühe asja ära teha. "Tead," alustas mees ja suudles siis õrnalt Danielat.

Ja see, et mees käis koolis mitmeid aastaid tagasi, tuletas tüdrukule meelde, et nende vanusevahe on päris korralik. Kui ta Matthew vanust õigesti mäletab siis seitse aastat. "Ma ei tea teist eriti kedagi. Hunterit tean mingil määral ja nüüd sind. Lucas ja Logan...noh ütleme, et me liigume erinevates ringkondades," lausus näitsik. Chad ja Milena olid talle vaid nimed. Muidugi on ta kuulnud nende tegemistest, aga ta ei ole nendega kunagi rääkinud. "Mh?" pööras Daniela enda pea mehe poole, kui too justkui midagi otsustavat või kokkuvõtvat hakkaks ütlema. Selle asemel aga tundis tüdruk mehe huuli enda omadel. See oli tüdrukule tõsiselt ootamatu ja seega seisis ta alguses niisama paigal, oskamata midagi sellise käigu peale teha. See suudlus oli nii õrn ja tekitas näitsikule kõditava tunde sisse. Kas see tähendabki, et liblikad on kõhus? Isegi Sandee jalad muutusid piltlikult öeldes nõrgaks. Lasnud end ülekeha lõdvaks ja sulgenud silmad, tõusis näitsik varvastele ning asetas enda käed ümber mehe kaela. Ja ta vastas Matthew suudlusele.

Matthew oli vanusevahe täiesti unustanud, kuna 7 aastat ei olnud nii palju, eriti veel nende eas. Asi oleks veider, kui 12-aastane ja 19-aastane käivad, aga 18 ja 25 ei olnud mehe meelest üldse hullud numbrid. Mees põimis käed ümber neiu piha ja lasi huultel vabalt tüdruku omadega liikuda. Daniela lõhnas mingite puuviljade järgi, äkki oli tegu virsikutega. Matt oli õnnelik, et ta Sandee käest ühte kõrvakiilu vastuseks ei saanud.

Tundes mehe käsi enda pihal, tundis tüdruk ennast natuke kindlamalt, aga siiski peksis tema süda tohutult. Ta ei osanud ega julgenud ka seda suudlust lõpetada, sest ta kartis mehele pärast seda otsa vaadata. Ta kartis seda, et ei oska siis enam käituda ja olukord muutub piinlikuks. Ükskord pidi see aga ikka juhtuma. Nad ei saa ju siia igavesti niimoodi seisma jääda. Libistanud enda käed otsusekindlalt mehe kaela ümbert tema rinnale, lasi näitsik enda taas täistallaga maha ning lõpetas suudluse. Kuna mehe käed olid tema pihal, siis ei saanud ta Mattist eemale astuda ja seega lõi ta lihtsalt hetkeks enda silmad maha. Ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Täpselt nagu ta kartnud oli. Daniela tõstis aeglaselt enda pruunid silmad tagasi mehele ning naeratas talle õhkõrnalt.

Matthew tundis, kuidas pehmed huuled peale üürikest hetke eemaldusid ja mees avas silmad. "Ma arvan, et nüüd on päris kindel, millised tunded mul sinu vastu on," lausus Matthew õrna muigega. Talle paistis, et ka Daniela tundis sama, mis oli ainult positiivne.

Daniela noogutas aeglaselt ja vaevu märgatavalt. Matt oli enda sammu teinud ja tüdruk oli sellele vastanud, aga see ei tähenda, et ta teaks, mida ta teeb. See kõik tundus talle endiselt muinasjutuna. Millegi uskumatuna. Muidugi seal oli midagi nende vahel, seda ei saanud näitsik eitada. Ainuke asi oli selles, et Dany kartis, et äkki ei ole ta sissevõetud mitte mehest endast, vaid asjaolust, et tegu on kuulsa näitlejaga, kes korraga tema vastu huvi tunneb. "Ma ei hakka valetama ja ütlema, et seal ei ole midagi meie vahel," lausus tüdruk, "aga ma arvan, et me võiksime asja rahulikult võtta. Mul oleks vaja mõne asja üle järele mõelda." Ta vaatas mehele otsa ning julges isegi enda ühe käe tema põsele tõsta.