My feet are burning

Käes oli järjekordne pärastlõuna pärast varahommikul alustatud etenduse proovi. Annabel pidi harjutama, et õhtuks perfektses vormis olla, veel enam selle pärast, et ta on praegu Tree Hillis vägagi menukaks saanud tantsuetenduse peaosatäitja. Proov läbi, käis neidis veel poest läbi ja võttis omale paar saiakest, kuigi jalad endiselt tulitasid. Ta kandis lühikesi pükse ja varrukateta toppi, jalas baleriinad ja pikad paksud helepruunid juuksed kinnitatud kuklale lohakasse krunni, millest paar salku välja turritas. Oma saiakesi süües jõudis Annabel lõpuks promenaadile ega suutnud enam vastu panna pingile, kuhu end puhkama poetada. Esimesel ettejuhtuval pingil nägi ta aga ühte pealtnäha mõtlikku, kuid siiski umbes omavanust noormeest. ,,Vabandust, kui segan, aga kas ma tohin su kõrvale istuda?" küsis näitsik võõra käest.

OT: Noah.

Kuna Noah saabus Tree Hilli alles augusti alguses, veetis ta esimesed päevad vägagi tiheda graafiku alusel. Tänavatel liikudes olid tema silmad pidevalt pisikesel linnakaardil enda käes, kodus veetis ta aega nii lugedes kui ka klaveri taga, mis tõi vaid tema emale ja nooremale õele rõõmu, sest vähemalt nüüd polnud korter nii vaikne. Kooli olid paberid küll väikese hilinemisega ära antud, aga ära antud need said.
Täna otsustas noormees enda vabad tunnid pühendada aga linna uurimisele. Lõunaks oli Noah enda retkega jõudnud jõe äärde Riverwalk'ile, mis oli kohe kindlalt üks selliseid kohti, kus käiakse palju mõtlemas. Esmapilgul paistis see küll sellisena.

Kuulnud vaikset häält, pöördusid Noah pruunid silmad käes olevalt kaustikult, kuhu ta oli midagi kirjutanud, maha tõmmanud, märkusena ääre peale kirjutanud ja uuesti maha tõmmanud, noorele brünetile tüdrukule. Hetkeks kergelt naeratanud, noogutas noormees kergelt, tõmmates enda asju koomale, milleks oli põhiliselt tema peaaegu tühi üleõlakott. "Muidugi," noogutas ta enda sõnade kinnituseks.

Annabel naeratas võõrale. ,,Aitäh," tänas ta noormeest ning istus siis tema kõrvale. Ta polnud varem seda kutti näinudki. ,,Oled sa uus?" uuris ta. ,,Ma näen sind vist küll esimest korda." Mis Annabelile veel eriti meelde jäid, olid kuti sügavad pruunid silmad. Tüdruk viis oma suurte selgete siniste silmade pilgu noormehe omadele.

Kui neidis Noah'd tänas, noogutas noormees kergelt. Tema pruunikas-rohelised silmad jälgisid hetkeks tüdrukut, pöördudes uuesti vihikule. Lasknud kiirelt pilgul üle ridade käia, tõmbas poiss kindla käeliselt pooled read maha. "Olen," noogutas Noah taaskord, tõstes enda silmad Annabelile. Inglise aktsent, mis sündis koos temaga Šotimaal, pole siiamaani kordagi teda jätnud ning sama pole ka poiss teinud. Ta on selle üle uhke. "Augusti esimesel nädalal kolisin siia," lisas ta.

Annabeli näole ilmus naeratus. ,,Ma olen siin täpselt aasta aega elanud," rääkis tüdruk. ,,Mulle meeldib su aktsent," lausus ta nagu muuseas, kui poissi rääkimas kuulis. Siis tuli alles näitsikule meelde, et ta ei tea kuti nime. ,,Ma olen Annabel, muide," tutvustas ta end.

Noah noogutas kergelt. Kuulnud kommentaari või koguni komplimenti enda aktsendi kohta, naeratas noormees kergelt. "Ma sündisin Whitburnis, Šotimaal ja elasin seal 15 aastat. Pole vist midagi imestada, miks ma sedasi räägin," pöördusid Noah' silmad jõelt tagasi tüdrukule, kes tutvustas ennast Annabelina. Nimi sobis hästi näolapiga. "Noah," tutvustas poiss ennast enda esinimega, mida ta eelistab iga kell Leon'ile. Tal pole mingit sarnastust lõviga, või on?

Annabel ei näinud Noah'd lõviga sarnanevat, aga tüdruk oli kindel, et nad hakkavad hästi läbi saama. ,,Šotimaa kõlab huvitavalt," lausus tüdruk siiralt, hoides oma suuri siniseid silmi Noah omadel. ,,Mina seevastu sündisin Kanadas, aga tulin siia isa ja noorema õega. Mu õde peaks nüüd Sophomore olema," rääkis tüdruk.

Annabel oli hetkel ainukene kohalik Tree Hillis, kellega Noah on rääkinud, seega lootis ka noormees, et sügiseks oleks neidis vähemalt ainukene, keda ta teab. "Väga omapärane. Mitte nii üle läilatatud kui Inglismaa, aga samavääriline sellega," muigas noormees kergelt. Kui neidis mainis, et ta on pärit Kanadast, noogutas Leo kergelt. Ta oli korra sinna sattunud, veetes kuukene enda kaugete sugulaste juures. Onupoja lapsed olid vist.

,,Ja sa kandsid ka kilti mõnikord?" küsis Annabel muiates. Šotimaaga seondus tüdrukule alati kõige esimese asjana kilt. Ta silmitses noormeest. ,,Niisiis Noah, millega sa muidu tegeled?" uuris ta siiski, et noormehe kohta rohkem teada saada. Ta tõesti tahtis Noah'd tundma õppida.

Noah hakkas kergelt naerma, vangutades samaaegselt pead. "Paar üksikut korda.. olgu päris mitu korda aastas. Kuna ma käisin erakoolis, siis oli see kindlatel tähtpäevadel ja ürituste korral kohustuslik. Seega ei seisnud ta mul kunagi kapis tolmusena ega kiles," vastas noormees Annabeli küsimusele ausalt. Kuigi see kõlab imelikult - mees kandmas seelikut-, siis seal oli see vägagi au sees. "Hetkel mitte millegagi. Ma õpin alles linna tundma ... sügise kohta ei oska ma eriti midagi öelda ... ma laulan muidu, kogun koomikseid ja käin iga õhtu kolm tundi kodutute varjupaigas abiks," püüdis ta leida mingeid vastuseid, mis sobiksid neidise küsimusega.

,,Ma tantsin...täpsemalt olen lapsest peale balletiga tegelenud," rääkis Annabel. ,,Ja ma olen praegu väga populaarse tantsuetenduse peaosas. Kerge staaritunne tekib juba. Hetkel tulin harjutamast, jalad löövad tuld, aga kui ma olen natuke puhanud, siis kuidas oleks sellega, et näitan sulle linna?" uuris tüdruk Noah'lt. Tal oli küll ainult õhtuni aega, aga hea, kui ta nii paljugi saab noormehele linna näidatud. ,,Aga koomiksid on lahedad," ütles tüdruk naeratades. Noah tundus igati huvitav noormees.

Noah noogutas kergelt, kui Annabel mainis, et ta tantsib balletti ning on vägagi populaarse tantsuetenduse peaosas. Selle staaritunde koha peal turtsatas poiss lõbusalt. He know's that feeling. "Mulle meeldiks see," sõnas Leon õrnal naeratusel, pruunikas-rohelised silmad uuesti neidisele pöördumas. Päris sisustamata tal õhtu polnud, seega polnud ka noormehel väga palju aega üle, aga ühe linnatuuri mahutab küll sinna sisse ära. "Jahm.. väga nohiklikud," hakkas ta kergelt naerma.

,,Siis on meil kuni õhtuni aega," ütles Annabel. ,,Mul on siis etendus, aga...ma sebin sulle priipääsmed, kui sa ka vaatama tahad tulla." Selles mõttes oli hea, et tal teatris käpp sees oli. Vähemalt praegu. ,,Ja sa pead end nohikuks?" küsis ta särava naeratuse saatel, hoides oma selgeid siniseid silmi noormehe omadel.

"Oleneb, mis kell see on ... aga ma arvan, et leian selleks aega küll," noogutas Noah kergelt. Kohaliku eluga tuleb ennast siiski kurssi viia ning see tundub hea viis alustamiseks. Teatri vastu pole tal küll kunagi midagi olnud, kuigi ta pole kunagi neid väga palju külastanud. "Mingil määral oleme me kõik nohikud, aga see viib meid jälle selle sõna definitsioonini ja kasutamisele. Seega päris nohikuks ma ennast ei pea, kuigi ta on minus olemas. Seega mingi spordihärg ega korvpalliäss ma ka pole," turtsatas ta lõbusalt.

,,Kell kaheksa," ütles Annabel. ,,Aga sa võid umbes tunnike enne etendust kohale ajada, ma pean niigi juba kuueks teatris olema." Tema pidi muidugi vähemalt paar tundi varem teatris olema, et grimmis käia ja kostüümid valida ja veel mustmiljon asja teha, aga sinna oli piisavalt aega. ,,Sa ajad tarka juttu," nentis tüdruk.