My feet are burning

"Sounds good to me," vastas Noah naeratuse ja tugeva inglise-šotiaktsendiga, mis oli tema filmamärk siin Ameerikas. Erinevalt enda emast pole Leon tahtnud seda varjata ja asendanud selle ameeriklaste hääldusega, kuigi vajadusel suudab ta hästi muunduda inglasest ameeriklaseks, rääkides ilma enda firmamärgita. "Eks need erakoolid on oma tööd hästi teinud," turtsatas noormees lõbusalt Annabeli väite peale, et tüüp ajab tarka juttu.

Annabeli näol püsis naeratus ja ta jälgis oma suurte säravate silmadega Noah'd. ,,Siis...teeme nii, et ole umbes seitse teatri fuajees ja ma tulen ise sulle vastu, toon piletid," ütles tüdruk. ,,Noh, juhuks, kui sa tahad kedagi veel endaga kaasa võtta." Tüdruk paistis Noah'st vägagi huvitatud olevat. ,,Sa siis õppisid mõnes erakoolis?" uuris tüdruk jutu jätkuks, kui poiss erakoole mainis. Ta jalad ei tundunudki enam nii valusad ja varsti võib linnatuurile ka minna.

Noah noogutas kergelt. Kell seitse teatri fuajees, eks ta püüab meeles pidada ja enda õe selleks ajaks üles leida ning esinduslikult üles lüüa, nagu nad ikka omavahel naljatavad. "Ma oleks enda õe võtnud ... ta on vägagi suur teatri fänn ja balletti suhtes veelgi suurem, kui ma nüüd õigesti olen tast aru saanud," lausus Noah õrnal naeratusel. Noormees lamaskles endiselt mugavalt pingil, pruunid silmad Annabelil. Näitsik meenutas talle natukene enda nooremat õde mingis mõttes. Seega peaksid nad omavahel hästi läbi saama. "Nii Šotimaal kui ka Ameerikas. Loomulikult on nende kahe riigi erakoolidel päris märgatav vahe, aga ma olin sellega ise nõus, seega tuleb leppida. Sügisest on kohalik keskkool esimene kool minu elujooksul, kus ma käin, kus on tüdrukud poistega koos," noogutas Leon kergelt. Kõik need aastad käis ta poistele mõeldud erakoolis. Sellel olid omad eelised, aga samas ka päris palju puudusi.

Annabel asetas ühe jala oma põlve ja kallutas end Noah'le lähemale. ,,Ma tahaks su õega kohtuda," lausus näitsik siiralt. Noah jutust järeldas Annabel, et tema õde on sama tore kui poiss ise. Tüdruku pilgust võis välja lugeda üllatust, kui Noah poistekooli mainis. ,,Ma sain aru, et seal koolis olid kõik poisid. See võis päris raske olla. Kaklusi oli palju?" küsis neidis.

"Ega päris ilma nendeta ei saanud küll, aga samas neid polnud seal nii palju kui tavakoolides. Need erakoolid, kus ma käisin, olid ülesse ehitatud eliitkoolidena, seega päris igaüks sinna sisse ei saanud ja seega oli ka korda lihtsam hoida. Intelligendid koos nagu mu õele meeldib öelda," turtsatas Noah lõbusalt, sättides ennast mugavamalt istuma, et tal oleks parem Annabeli jälgida ja temaga juttu rääkida. Näitsik tundus vägagi meeldiva isiksusena ja seda veel nii kiirelt.

Ka Annabelil oli väga meeldiv Noah'ga vestelda. ,,Tarkpead jah," lausus tüdruk muiates. ,,Ma oma koolis olen tuutor, mingil määral," lausus tüdruk. Hinded olid tal head ja temagi oli üsna helge peaga. ,,Ma arvan, et mu jalad on nüüd piisavalt taastunud, et sulle nüüd ka linna näidata," lausus näitsik viimaks.

"Kind of," turtsatas Noah, vaadates neid koole nüüdseks hoopis teise pilguga. Helge peal oli ka noormehele antud, küllap sellepärast ta just eliitkoolides käiski, et enda intellektuaalset mõistust hoida õigel lainel ja tasemel, kuigi peale vanemate lahutust kippus kõik alla mäge minema, aga mingi hetk jõudis ta uuesti õigele järjele. Tänama peab ta enda pisiõde. "Kuhu poole me siis algul läheme?" tundis noormees huvi, tõustes pingelt püsti. Enda asjad ilusti kotti pannud, viskas ta selle üle enda rindkere ja jäi Annabelile otsa vaatama.

Annabel ajas end samuti püsti ja nüüd oli nendevaheline pikkusevahe tuntav. ,,Kuna ma olen Eastside'ikas...ja ilmselt olin sinnapoole ka teel, näitakski ma sulle kõigepealt Eastside'i ära," vastas Annabel. Ta saab seda tuuri muidugi pärast etendust ka jätkata, kui poisil aega on. ,,Ma ei tea, kas sul pärast etendust on aega, aga kui tuur poolelil jääb, ma näitaks siis sulle ülejäänud linna ka. Kui täna aega ei ole, siis ehk homme?" arvas näitsik. Ta oli Noah'st tõesti huvitatud ja tahtis samas noormeest rohkem tundma õppida. Need jalutuskäigud näisid selleks olevat hea võimalus.

Annabel oli tõesti väga lühikene, võrreldes Noah'ga. "Minugi poolest. Westside'ga olen ma natukene rohkem sinapeal, kui Eastside'ga," naeratas noormees õrnalt. Käed teksade taskutesse surunud, hakkas ta neidisega koos tüdruku valitud suunas liikuma. "Ma arvan, et õhtul olen ma kinni, aga homme kõlab hästi.. sa nimetad aja ja koha ning ma püüan selle ülesse leida õigeks ajaks," sõnas ta kergelt naerma hakates. Uue linnaga tutvumine on poisi jaoks just kui orienteerumismäng, kus tal on kaart ees, aga vihjed tulevad hoopis teekonna pealt temani.

Annabel naeratas laialt ja vaatas Noah'le silma. ,,Siis homme it is," lubas ta. ,,Ma helistan sulle ilmselt õhtul, kui koju jõuan." Järgmiseks hakkas tüdruk naerma, sest lubas küll Noah'le helistada, kuid endal pole poisis numbritki. Vähemalt oli tal lootust poissi õhtusel etendusel näha. Nad jalutasid juttu rääkides edasi, kuni jõudsid keskväljakuni. ,,Noh, põhimõtteliselt oleme kesklinnas praegu," lausus Annabel. ,,Siin lepitakse kohtumisi kokku, aga samas on see ka hea paik õhtul väljas niisama olemiseks."

Kui Annabel naerma hakkas, kulus Noah'l moment, et mõista, mis neidise sõnades või üldse nii naljakat oli. Peagi kostus taaskord noormehe naer. Pikad juhtmed mõnel täna, või mis. "Selleks on sul arvatavasti minu numbrit ka vaja või on teil siin selline vanaaegne ühendus, et kui toru vastu võtad, ratast natukene ketrad, võtad ühendust keskserveriga, ütled nime ja tema ühendab sind soovitud isikuga?" muigas noormees lõbusalt, kergitades lõbusalt kulme ja vaadates Annabelile otsa. Eks ta siis püüab meeles pidada ja mingi hetk tüdrukule enda number anda. Kui neidis hakkas vaikselt talle linna tutvustama, hoidis Leon enda pruune silmi põhiliselt neidisel ja hoonetel, püüdes meelde ka jätta tüdruku sõnu.

Annabel naeris samuti. ,,Ma lootsin juba telepaatiliste signaalide usaldusväärsusele," lausus ta muiates. ,,Aga su numbrist ei ütleks ma ka ära." Annabel jõudis talle päris palju kohti tutvustada kuni noored jõudsid lõpuks sillale. ,,See on mu kõige lemmikum koht Tree Hilli juures," mainis tüdruk nagu muuseas ja imetles päikese käes kaunilt sillerdavat jõge, mis läheb silla alt läbi.

"See oleks ka olnud võimalus, aga kahjuks mul selline võime puudub. Seega peame leppima sellise elektroonilise vidinaga nagu telefon," muigas Noah lõbusalt, viies enda pruunid silmad Annabelilt sillale. Siit avanes mõnus vaade mõlemale linnaosale, merele, mis oli kaugemal, ja üldse tundus see mõnus koht olevat. Ja üldse mitte kaugel Leon'i korterist. "Kena on see tõesti," noogutas ta kergelt, just kui enda mõtteid ja Annabeli sõnu kinnitada.

,,Ma ei oska vist ka väga telepaatilisi signaale saata," lausus Annabel kergelt naerdes ja ulatas oma telefoni siis Noah'le. ,,Aga palun, toksi oma number siis sisse," ütles ta noormehele. Tüdruk heitis samuti pilgu hetkeks kaugustesse, et seda vaadet imetleda. ,,Päikeseloojangu ajal on siin veel ilusam," lausus ta nagu muuseas.

"Kahju.. see oleks täitsa huvitav olnud," muigas Noah kergelt, peatudes järgmine hetk, kui neidis oma telefoni noormehele ulatas. Võtnud selle enda sõrmede vahele, toksis noormees kiirelt sisse telefoninumbri, millelt saab teda Ameerikas kätte. Suurbritannias kasutas ta hoopis teist numbrit, mis on küll kasutuses, aga noormeest on sealt peaaegu võimatu kätte saada. "Seda ma usun.. peaks ka õhtu õhtu siia selleks ajaks kohale ilmuma, kuigi mere ääres on see veelgi kenam. Eriti veel sügisest kevadeni, mil öö ja päeva vahel on temperatuuri vahe suurem. Palju värvirikkam on see siis. Vähemalt Euroopa põhjaosas ja saartel on see nii," lausus noormees vaikselt, ulatades telefoni tagasi Annabelile, pöörates enda silmad samuti neidisele.