Lucky one

Matthew oli Dani käest peale jalutuskäiku saanud numbri, millele helistada, kui mehel igav hakkab. Yeah, right. Nagu ta ainult igavusest neiule helistaks. Matt võttis paar päeva tagasi mobiili kätte ja valis tüdruku numbri, kuna mees teadis, et maja on tühi, kutsus ta tüdruku filmi vaatama ja lõunat sööma. See tundus sobilik žest, õhtusöök mõnes uhkes restoranis oleks liiga ametlik olnud ja pealegi oskas mees päris arvestataval tasemel süüa teha. Thank you, momma Sommers!
OT:Dani

Daniela oli suhteliselt üllatunud olnud, kui Matthew Sommers teda enda juurde filmikale ja lõunat sööma kutsus. Ei juhtu just iga päev, et kohalik superstaar sind enda juurde kutsub. Saanud esimesest ehmatusest üle, andis tüdruk viimaks enda nõusoleku. Kuid mida lähemale see aeg jõudis, seda enam hakkas ta kartma ja arvama, et see pole just kõige parem idee. Aga siiski. Siin ta oli. Jalutas Sommeriste maja poole. Ta kandis tavalisi siniseid kitsaid teksasi, põlveni säärega madalaid musti saapaid, musta mantlit ja tumedamat kaabut. Neidise käed oli surutud mantli taskusse. Peatunud õige ukse juures, hingas ta sügavalt välja ning lasi kella. Süda samal ajal tagumas nii, et vähe pole.

Matt oli just peegli ees, kui ta kuulis uksekella. Kiirelt veel kätega läbi juuste sasinud, avas mees neiule naeratusega ukse. "Hey, sa näed väga hea välja," ei saanud Matthew jätta mainimata. Ta lasi silmadel üle neiu joosta ja ausalt öeldes oleks Daniela enda lihtsa ja loomuliku iluga sobinud Hollywoodi. Mees kandis ise helesiniseid teksaseid ja selle peal küünarnukkideni üles kääritud musta triiksärki, mille ülemised nööbid olid lahti, et need kaela ei kägistaks. Jalas olid mehel Millie kingitud triibulised sokid, mis panid alati mehe turtsatama. Geilipp tehti sokkideks.

"Hey," vastas tüdruk enda vaiksel ja mahedal häälel, vaadates mehele põgusalt otsa. Saanud koheselt ühe komplimendi osaliseks, viis tüdruk enda silmad korraks maha, tõstes need siis hetk hiljem juba tagasi mehele. "Aitäh, sina ka," ei jäänud tüdruk ometi komplimenti võlgu. Ja noh...Matthew Sommers nägi alati hea välja. Ükskõik, mis tal seljas ka ei olnud. Või jalas. Need triibulised sokid panid näitsiku vaid hetkeks muigama. See oli vaid märk sellest, et me kõik oleme inimesed. Ja siin ukse avas seistes oli nägi mees rohkem välja tavalise linnakodanikuna kui mõne Hollywoodi näitlejana.

"Astu edasi, tunne end nagu kodus," tegi mees ukse veel rohkem lahti ja oli valmis võtma vastu neiu mantlit ja kaabut, et need varna riputada. Köögist tulid juba mõnusad lõhnad, kanaroog oli valmis, salat ka. Tegelikult pidi Matt täna õhtul NYsse põrutama, aga tuli välja, et üks intervjuu lükkus edasi nädalakese.

Eks ta püüab. Ei ole just väga lihtne tunda ennast koduselt majas, kus sa viibid esimest korda. Eriti kui sa oled selline vaikne ja tagasihoidlik tüdruk nagu seda on Daniela. Eemaldanud enda mantli, salli ja kaabu, ulatas ta need mehele. Dany musta mantli alt tuli välja veinipunane tuunika ja must kardigan. Võttes viimasena jalast ka enda saapad, mis ta ilusti esikusse jättis, jäi tüdruk mehe juurde seisma. Köögist lenduv aroom oli tõsiselt hea, pannes koheselt näitsiku neelud tööle. "Ma peaks mainima, et söögi lõhnad on küll head. Aga ma loodan, et sa midagi väga suurt ei vaaritanud," suutis tüdruk ka natuke pikemate lausetega lagedale tulla, vaadates siis mehele otsa.

Thomas naeratas ja liikus köögi poole edasi. "Ega ma mingit viiekäigulist lõunat ei teinud," naeratas Matt ja talle meenus, et peaks vist pisikese kingituse ka üle andma, mis ta oli peale jalutuskäiku soetanud. "Ma olen kohe tagasi," lubas Matt ja käis kiirelt enda toas ja naases pisikese tumesinise karbiga, milles oli käekett, mida oli Dany vaateaknal jälginud. Matthewle oli see meelde jäänud.

Daniela suule ilmus muie, mis muutus peagi õrnaks naeruks, "ega ma seda arvanudki." Tüdruk jalutas Matti järel kööki, uurides kergelt ka enda ümbrust. Ta oli siiski selles majas esimest korda ja seega oli kõik uus ja huvitav. Vaevalt olid nad kööki jõudnud, kui mees toast lahkus. Dany hingas sügavalt välja ning vaatas lihtsalt vaikides ruumis ringi. Kogu maja oli kuidagi vaikne. Ei tea, kas siin oli alati nii? Kui Matt tagasi jõudis ja tüdruk tema käes tumesinist karpi märkas, tõstis ta enda pruunid silmad näitlejale, vaadates talle vägagi küsivalt otsa. "Mis see on?" küsis näitsik pisut ebalevalt.

"Ma panin tähele, et sa jälgisid seda vaateaknal," lausus mees ja ulatas karbi neiule, naeratus näol säramas. Matthewle meeldis Danielaga rääkida ja koos olla, olgugi, et nad olid alles kohtunud. "Aga mis me siin ikka, ma loodan, et sul on kõht tühi," ütles Matt ja pani köögilauale savinõu, milles oli kanapastaroog. 2 taldrikut olid juba nugade-kahvlite ja klaasidega laual. "Mida sa juua eelistaksid?" küsis mees. Pakkuda oli veini, mahla, cocat, soovi korral isegi kohvi.

Daniela jäi mehele väga üllatunud pilgul otsa vaatama. Tema silmad olid kõvasti suuremad ning kulmud pisut kergitatud. Siiski liikus tema käsi justkui automaatselt ja võttis karbi vastu, kuid ta ei avanud seda veel. "Miks sa mulle helistasid? Miks sa mu siia kutsusid? Ja miks sa mulle selle kingituse tegid? Kas sa ostad kõikidele enda sõpradele kingitusi....tähendab tuttavatele, keda sa korra tänava peal kohanud oled. Me käisime korra kunstinäitusel ja...ja....nüüd sa kingid mulle selle kalli ehte....tähendab minu jaoks kalli....ma...tähendab....mul on muidugi hea meel selle üle ja suur aitäh....aga....," kostus korraga tüdruku hääl, mis oli segaduses ja kohmakas. Astunud pisikese sammukese taha poole, vaatas tüdruk mehele otsa. Ta ei olnud isegi kuulnud, et too juba söömsest ja joomisest rääkis. Need sõnad olid tema kõrvust mööda libisenud.

Matthew raputas pead. Ta oli harjunud sellega, et kutsus NY-s peale esimest kohtumist tüdruku kuhugi välja, tegi talle kingituse. Nüüd kartis mees, et oli absoluutselt kõik võimalused tuulde lasknud. "Vabandust, ma olen sellise...Kiire eluga harjunud. Ma ei tahtnud sind hirmutada või sulle kuidagi pealetükkiv olla või," jättis mees lause pooleli. Ta tundis end nüüd ülimalt halvasti, Hollywoodis oli tavaline teisel kohtumisel juba otsekohesem olla, mitte aina tiirutada ja tiirutada teema ümber.

Daniela raputas kergelt enda pead ning tema üks käsi libises tema tumedatesse juustesse, kui ta hetkeks enda silmad sulges ja sügavalt sisse hingas ja siis enda silmad taas avas. Selle asemel, et midagi öelda, tegi ta karbi lahti ning tõstis käeketi sealt välja. See oli täpselt see sama, mida ta nii kaua vaadanud oli, aga mitte kunagi polnud ostma läinud. "Ma lihtsalt ei saa aru," lausus näitsik vaikselt, lubades enda näole ühe naeratuse, "sa oled...linnapea poeg....Hollywoodi näitleja. Sul on kindlasti palju lahedaid sõpru, aga ometi veedad sa ühe enda vähestest kodus veedetud päevadest minuga....ma olen....lihtsalt üks kohalik teismeline, kes käib veel keskkoolis ja hellitab unistusi, mis nagu nii mitte kunagi ei täitu. Ma olen lihtsalt üks tavaline väikelinna tüdruk," kehitas tüdruk enda õlgu, hammustades õrnalt alahuulde. Ta oli üsna nõutu. Pööranud enda pea Matthew'st eemale, asetas ta sinise karbi ühele kapile ning püüdis selle käeketi siis enda randme ümber saada, aga kuna see tal ise ei õnnestunud, siis jalutas ta mehe juurde ning ulatas enda käe tema poole, hoides teisega ketti kinni.

"Olen jah linnapea poeg ja näitleja," noogutas mees. "New Yorgis ja Hollywoodis on mul päris palju tutvusi, sõpru küll lademetes ei ole. NY-s pisut rohkem," rääkis Matthew edasi. "Mis unistusi sa siis hellitad?" uuris mees ja aitas käeketti neiu peenele randmele seada. Olgugi, et kett oli juba Dany käe peal, hoidis Matt ikka veel tüdruku kätt. Kas Daniela vajas veel selgitusi? Ehk sai ta juba aru Matthew "plaanidest".

Matthew rääkis seda kõike nagu see oleks igapäevane ja nii tavaline, aga see ei olnud. Vähemalt mitte Daniela jaoks. Tal oli endiselt raske uskuda, et ta seisab hetkel Sommeriste köögis, rääkimata sellest, et tema käsi oli endiselt mehe käes kuigi käekett oli juba mõned minutid tagasi paika saadud. "Ma rääkisin sulle juba, et mulle meeldib muusika. Seega ma laen YouTube'i laulmisvideosi ülesse ja loodan, et ühel heal päeval ehk veab ja keegi mõnest stuudiost sattub neid kuulama," lausus tüdruk. Ei olnud vist vaja otse välja öelda, et ta muusiku karjäärist unistab....või siis ehk heal juhul näitleja? Lõpetanud enda jutu, libistas Dany enda käe vaikselt mehe käest välja, hoides enda pruune silmi temal. "Aga me vist pidime sööma hakkama," lausus näitsik kiirelt, et teema mujale viia.

"Äkki keegi annab mõnele mänedžerile väikse vihje su videote kohta," muigas mees. Ta võis ju mõnele tuttavale neid saata, enne vaatas muidugi ise ka. "Jah, söömine," noogutas Matthew. "Niisiis, mida sa juua soovid, veini, mahla, vett, cocat?" uuris mees ja oli valmis veinipokaalid välja otsima. Dany oli ju 18.