Memento mori

Kuulnud just sellist vastust nagu ta oodanud oli, lubas Nathan enda huultele ühe muheda naeratuse. Veel parem oli vaadata seda, kuidas poiss üritas käituda võimalikult ükskõiksena nagu ei tähendaks see talle suurt midagi, kui samal ajal oli võimalik praktiliselt näha ja ette kujutada, mida poiss tegelikult mõtles. Ravensitesse kuulumine oli siiski Tree Hillis ka mingis mõttes auasi. Ja otseloomulikult oli see priipilet poplaarsuse juures. Siinkohal oli aga juba iga inimese enda valik, kas jääda meeskonnas iseendaks või kasutada ära seda kuulsust, mis ta tiimis mängides saab. "Eks ma siis arvestan sellega. Aga ma hoiatan sind, et trennid ei ole sama, mis kehalise tunnid - tuled kuna tahad. Kui sa kohal ei käi, siis ma olen kindel, et kooli peal on piisavalt poisse, kes tahaksi Ravensi dresse kanda. Ja lisaks sellele tähendab meeskonda kuulumine ka seda, et sa ei tohi mitte üheski aines Arvestamata saada," seletas Nathan, et William teaks, millega ta ennast seob. Seda ei olnud vast vaja mainida, et trennid on E-R iga päev pärast tunde vähemalt poolteist tundi, kui just poisid eriti viletsalt ei mänginud ja Nate neid kauem kinni hoidis. Seda juhtus harva. "Eks Sayer võib sulle kõik vajaliku ära rääkida," lisas Nate, vaadates endisele Ravenile otsa.

Challenge accepted! William teadis küll, mida mõnda nii tähtsasse tiimi kuulumine tähendas - ta oli küll ja küll kuulnud, kuidas Ravenid omavahel rääkinud olid. Kisakooriga oli sama lugu - õpid halvasti, head teed. Nüüd vähemalt oli tal midagi, mille nimel vaeva näha, ja ta oli kindel, et ema toetab tema tiigrihüpet kahel käel. Miks ei peaks? Isa seda ei teinud ja Will tahtis vähemalt uskuda, et ema läbi kõige selle, mida nad üle elama pidid, tahtis oma pojukest innustada. "Ma arvestan sellega," lubas noormees noogutuse saatel. "Aitäh selle võimaluse eest."

Nathan noogutas poisile nüüd natuke tõsisemalt. Sellisel juhul kui William meeskonnaga ühineb, on Ravensite meeskond jälle koos. Muidugi on natuke naiivne arvata, et nad kohe uue tiimina kuskile väga kõrgele kohale tulevad, aga ega Nate ei kaota kunagi poistesse usku. On varemgi imesid juhtunud. "Palun. Ja ära pane mind seda otsust kahetsema," naeratas mees nüüd lahkemalt, "aga eks ma lähen nüüd edasi - kodus naine ja lapsed ootavad," muigas Nate ning patsutas Sayerile isalikult õlale. Tegelikult oligi ta noormehele pikka aega ainuke isafiguur tema elus. Praegugi tunneb ta nooruki elu vastu huvi. "Aga kohtumiseni siis," viipas ta mõlemale noorele ning liikus siis rahulikult joostes mööda jõeäärt edasi.

William saatis kehaliseõpetajat-korvpallitreenerit pilguga, kui see nende seltskonnast lahkus. Vau. Näpistage teda keegi, sest see ei saa muud olla kui uni... Noormees heitis pilgu Sayerile. "Ma pean sind tänama," lausus ta. "Et sa tegid ettepaneku siia tulla." Ja et asjad niimoodi kokku langesid, et treener just sel hetkel mööduma juhtus. Sayer saab ilmselt aru, kui palju talle see tähendab, mis just aset leidis. "Eks ma pean nüüd tervislikumalt elama hakkama," tegi Will mõningase vaikuse järel taas katse nalja visata, kuigi ta oli ka tõsi taga.

"Mis seal ikka tänada," lõi noormees käega õhku, "eks sa said selle koha ikka enda oskustega. Varem või hiljem oleks võinud ta sind kuskil mängimas näha." Loodetavasti toob see võimalus Williami ellu palju positiivseid muutusi. Igastahes on Sayeril küll kerge rahulolu tunne, et oli poisi saanud Ravensitega liituma. Ta ei teagi väga täpselt, miks see talle nii oluline oli, aga näed - oli. "Noh, seda küll. Kusjuures sa pead nüüd hakkama vähemalt korra nädalas jõusaalis käima," muigas Sayer ning patsutas poisile käega õla peale justkui tunneks ta talle kaasa.

Jah, kui suur võimalus oli, et ta niisama kuskil mängiks? Sayer võis ju teha näo, et tema osa selles oli väga väike, aga William oli talle ikkagi tänulik. Endine koolivend oli olnud õigel ajal õiges kohas ja see oli suurepärane. Sayeri märkuse peale lasi nooruk kuuldavale turtsatuse. "Hirmus, hirmus," ütles ta napi muige saatel. "Nüüd ma ei saagi enam oma aega niisama vahtimisele raisata, vaid pean seda otstarbekalt kasutama."

"Jamh," lausus Sayer, "loodame, et see sul nüüd tükki küljest ära ei võta, et sa natuke sotsiaalsem olema pead." Sayer viskas palli tünni suunas ning see lendas sinna kenasti sisse. Täpsust tal veel jagus. Libistanud enda iPhone'i taskust välja, viskas noormees kellale pilgu peale. "Mitte, et mul midagi sinu seltskonna vastu oleks, aga ma pean minema. See on see, et tuled üheks nädalavahetuseks linna ja kõik tahavad kohe kokku saada," muigas Rufus, "aga tore oli sinuga tutvuda ja ma hoian sulle meeskonnas pöialt. Ehk saan millalgi isegi mõnele mängule kohale tulla." Mobiil libises ühe kiire liigutusega tagasi tüübi taskusse.

William muigas Sayeri jutu peale kergelt. Sayer oli tõesti äge inimene. Äge juba ses mõttes, et ei vaadanud talle viltu nagu teised temaealised või vanemad, vaid pigem julgustas seda ja toda tegema. "Likewise," vastas noormees endisele koolivennale otsa vaadates. "Ehk näeme jälle kunagi kuskil." Siis, venitamata hüvastijättu pikemaks, pöördus ta ja pistis jooksu, innustatuna uudisest, mis vägisi välja kippus. Mida rutem ta koju jõuab, seda rutem saab ta emale headmeelt valmistada.

Sayer noogutas ja vaatas veel Williamile järgi, kui too kibekiirelt minema lippas. Ilmselt oli see hea uudis teda tagant kannustamas. Noormees naeris kergelt endamisi ja raputas enda pead, pöörates end siis ringi, et rahulikul sammul Eastside'ile minna. Ta pidi varsti Alexiga kokku saama, aga enne oli tal võimalus veel natuke Jessicat kiusata. Igastahes oli tänane päeva vägagi mõnusa alguse saanud. Loodame, et lõppeb ka sama hästi.

OT: Lõpp