Memento mori

"Sama meetodit kasutavad ju õpetajad," mainis William ilmselget. "Kordamine on tarkuse ema ja mida kõike veel." Ja kellegi enesekindluse õõnestamiseks väga tõhus meetod ka õpilaste kätes. Miks muidu massiga kellegi kallale mindi - üks tilk ei suutnud kivi kiirelt kulutada, kui aga terve juga sellele kivile peale kallata, kahanes see üsna pea. Psühholoogi regulaarne külastamine leevendas seda küll, lisaks ka vahele tulnud suvevaheaeg, kuid täiesti ära ei kadunud miski. Kas üldse kunagi kaob. "Vähemalt jäetakse need meelierutavad juhtumid mõne aja pärast sinnapaika, kuni keegi need jälle mõne juhusliku sõnakõlksuga päevavalgele toob."

Sayer muigas ja noogutas. Õpetajad tõesti ehitasid tihti tunde nii ülesse, et korrata ka varem õpitut. Nii ei läinud eelnev õppetükk meelest ära. Või noh, lõpuks ikkagi hakkavad asjad ununema, aga see on loomulik. Ega siis pea ei ole prügikast, kuhu kõik lihtsalt sisse visata ja loota, et see ka meelde jääb. "Seda küll. Meie vead jäävad alati meiega. Aga sa saad neist kas õppida ja edasi liikuda või siis iga jumala päev mõelda, et miks sa seda või toda tegid ja kuidas sa oleks pidanud käituma. See viimane on aga üsna väsitav ja mõtetu tegevus. Vähemalt nii kaua kuni keegi ajamasinat välja ei mõtle," lausus Rufus. Milleks põdeda millega üle, mida enam muuta ei saa?

"Ajamasin oleks üks tore vidin küll." Siis saaks ta olulisi hetki oma elust muuta, näiteks isale selgeks teha püüda, et joomine pole lahendus ja tema poeg on täiesti võimeline elus läbi lööma, ema toetada ja talle vähem probleeme tekitada, ise end muuta... Unistada on tore. "Aga oma vigu peaks teoreetiliselt ju saama parandada," arvas William. Teoorias oli kõik tore. Praktikas oli teretulnud tahtejõud ja ka vähemalt mõningane väline toetus, aga kui väline toetus oli null, nullis see ka tahtejõu ära.

"Saabki," lausus Sayer, "õpid enda vigadest ja ei korda neid enam. Käitud enda veale edaspidi vastupidiselt," sõnas noormees. Tema isa oli põhja käinud joodik, kes tõstis käe enda perekonna vastu, ta võttis end kokku, läks ravile ja on nüüd enda perekonna juures tagasi, olles suurepärane inimene. Muidugi on Rufusel vahepeal kahtlused ja hirmud, et isa võib taas viinakuradi küüsi langeda, aga ta üritab sellele mitte mõelda. Seega võib öelda, et Sayeri isa on enda viga parandanud. "Aga mul tekib tõsiselt küsimus, et mida sa siis enda vaba ajaga teed. Käid sa tööl vähemalt? Või veedadki sa niisma aega üksinda?" tundis poiss huvi, kui nad nüüd mööda jõeäärt Rivercourtile lähemale jõudsid. Juba oli näha kahte korviposti ja väljakut, mis nende õnneks ilusti tühi oli. Oh, old times...

William kehitas õlgu. "Ei käi tööl. Jõlgun ringi või istun kuskil ja passin ümbruskonda," vastas ta. Nüüd, kus ta pidi oma tegevusi ette lugema, oli väga raske millegagi lagedale tulla - kõik päevad olid ühte sulanud, kuna ta mitte midagi eriliselt meeldejäävat ette ei võtnud. Raisatud aeg. "See kõlab nii mõttetuna," tunnistas noormees. "Ma olen peaaegu seitse aastat oma elust mitte midagi teinud ja siis imestan, miks kõik nii sitasti on. Kah üllatus."

"Noh, vähemalt on see ümbruskonnas passimine sulle ka midagi andnud ehk," kehitas Sayer õlgu. See tavaliselt aitab paremini inimesi lugeda. Tihti ongi ju just nii, et need, kes on kõige vaiksemad, märkavad kõige rohkem. Ilmselt on see Williami puhul samamoodi. "Siis ongi viimane aeg midagi ette võtta, sest ega keegi sinu eest su elu elada ei saa," lausus Rufus ning astus platsile. Ta jalutas ühe korviposti juures oleva tünni juurde ning võttis sealt seest palli. See oli justkui kirjutamata reegel, et platsi kasutajad panevad palli pärast mängu sinna tünni. Siis ei lähe pall kaduma. Kusjuures tavaliselt kehtis ka see reegel, et kes palli katki tegi, tõi ka uue. Või noh, mõnikord tõi lihtsalt keegi suvaline uue kui pall kaduma läks. Seda kutsutakse jagamiseks. "Tahad niisama korve visata ja chillida või tahad mängida?" küsis Sayer, põrgatades palli paar korda maas ning visates selle siis sujuva kaarega Williamile.

Ei saa neh. Ehk suudab ta selleks ajaks, kui täisiga kätte jõuab, normaalse inimese kombel elada. William tunnistas korvpalliplatsi, kui nad sellele jõudsid. Jah, see oli tuttav küll, kuigi ta alati varjudest vaadanud oli, mis siin toimus. Talle visatud palli püüdis noormees kinni, pall tundus tema käte vahel nii võõras - äramängitud küll, aga ikkagi teistsugune kui tema enda oma, mis tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud oli. "Ei tea, kas ma julgen sinutaolise ässa vastu one-on-one'i mängida," tegi Will katse nalja heita. Millal ta viimati mängis, vastaseks keegi peale tema enda, kes seda enam mäletab. Siiski hakkas nooruk palli põrgatama, püüdes meenutada, kuidas liikusid need mängijad, keda ta jälginud oli. One-on-one it is.

"Pole ma nii äss midagi," muigas Sayer, sest ta oli just neljapäeva õhtul ju otse mängult Tree Hilli tulnud. Ja selles mängus oli ta ikka ka mõned punktid visanud ja ka häid sööte andnud. Võib öelda, et tal läks ülikoolis päris hästi korvpalli mängimine. Seda tõendas ka see mäng, kust nad võidu koju viisid. Rufus jälgis poisi keskendumist ning kui ta vaikselt juba liikuma hakkas, siis läks Say lihtsalt mänguga kaasa. Ta mõtles hetkeks, et ehk peaks laskma poisil võita, kuid otsustas siis, et ei kavatse Williamile niisama võitu kinkida. Vaevalt see talle endale meeldiks, kui ta poisi asemel oleks. Aus mäng tuleb siiski teha.

Haletsusloobumisvõit oleks ju täiega nõme. Mõlema suhtes - võidu andja mängiks alla oma võimete ja võidu saajal tekiks petlik jee-ma-olen-supermän-tunne. "Teeme kümne korvi peale," ütles William, pannes paika ka mängu lõpp-punkti. Ta ei saa elu sees neid kümmet korvi täis, aga proovida ju võib. Palliga liikudes meenutas ta kõike, mida oli korvpalli kohta näinud ja kuulnud - kuidas liikuda, kuidas petekaid teha, kõike sellist -, ja püüdis neid teadmisi rakendada, olgugi et ta vaid väheseid tehnikaid reaalselt proovinud oli. Mitte just kõige tublim treenitus andis üsna pea tunda, mille tõttu noormees peas vaimse märkuse tegi - tänasest peale teeb ta vähemalt katseid end rohkem füüsiliselt liigutada.

Kümme korvi tundus täiesti mõistlik. Mäng ei veni liiga pikaks ega jää ka liiga lühikeseks. Sayer pidi tunnistama, et Williamil olid head mõtted, aga tema tehnika vedas teda kohati alt, jättes tema liigutused hapraks. Aga kohe kindlasti ei olnud ta halb mängija, sest ta suutis siiski Rufusele parjalt konkurentsi pakkuda. Oskusi tal oli. Ta peaks end natuke rohkem vormi ajama, kindlustunde saavutama ja poisist võiks päris hea mängija saada. Selline niisama mängimine üle pika aja oli Sayerile vägagi meelepärane. Ja veel parem oli see, et ta ei olnud Williamiga varem mänginud, mis tähendas seda, et ta ei teadnud tema tehnikat. Kui sa mängid kogu aeg ühtede ja samade inimestega, siis lõpuks suudad sa nende käike väga hästi ette näha. Eks sellepärast kauem koos mänginud meeskonnad edukamad ongi. Nende mäng lõppes ilusa kümme-kaheksaga. See ei olnud ilmselt neile kummalegi eriliseks uudiseks, et Sayer sai kümme korvi enne täis, aga siiski oli Williami kaheksa korvi täitsa arvestatav ja konkurentsivõimeline tulemus. "Väga hea mäng," lausus Rufus, jalutades pall käes poisi juurde ning surudes viisakalt tema kätt, "sul on oskusi."

"On tõesti," kostus väljaku äärest korraga kõlav ja selge hääl, mis kuulus ei kellegile muule kui Ravensite treenerile isiklikult. Nimelt oli ta täna otsustanud üle pika aja jooksma minna. Tema tavaline rada oli ta jõeäärde jooksma toonud. Märganud Rivercourtil liikumist, jäi ta millegi pärast seisma ja silmitses tükk aega kahte noort, kes palli mängisid. Ühe tundis ta neist kohe ära. Ta oli ju alles eile Sayeriga koolis juttu puhunud ja uurinud, kuidas tal ülikoolis läheb. Aga see teine noormees oli talle võõras. Ta tundus Sayerist noorem ja üsna tuttav. Seega oli Nate vaiksel sammul väljakuni jalutanud ja selle ääres oleva puu vastu nõjatunud ja poiste mängu vaadanud. Talle jäi seal nii mõndagi silma. "Tore näha, et sa isegi enda vabad päevad palliplatsil veedad, Sayer," muigas mees, lükates end puu vastast lahti ning jalutades poiste juurde. Alles nüüd tundis ta selles nooremas poisi ära õpilase, kellega tal eelmisel aastal natuke jamamist oli, sest tüüp ei tahtnud absoluutselt korvpalli või jalgpalli kaasa teha. Noh, tundides käis ta ka nagu jumal juhatas. Kuid praegu tema mängu vaadates, ei suutnu Nate kokku panna, miks oli see nii, kui ta mängis väga hästi. "Sa peaksid....Hamilton olema - on mul õigus? Mitte, et sa väga tihti mu tundi eelmine aasta ära oleksid eksinud," muigas Nathan, "aga see selleks. Ma nägin siin praegu päris head mängu sinu poolt. Miks sa kunagi koolis ei mängi?" tundis mees siirast huvi, "sinusugust mängijat meil vaja olekski - sa ei karga tühja ja mõtled enda liigutused läbi. Need on küll natuke haprad ja vajavad veel kohendamist, aga ma näen siin potentsiaali," lisas ta juurde, asetades käed rinnale risti ning silmitsedes seda Sophomore'i enda ees.

Kaheksa kümnele. Öelda, et ta on roostes, oleks vale, sest ta pole kunagi töökorras olnudki, aga praegu polnud Williamil küll tunnet, nagu ta oleks midagi hirmus valesti teinud, kui oma lapsepõlve"õpetustele" vastu hakkas. Hea tunne oli hoopis, mis lausa naeratuse näole tõi, kui ta normaalset hingamist taastada püüdis ja Sayeri pakutud käe vastu võttis. Hoopis teine ilme ilmus aga tema näole, kui ta kolmandat häält kuulis, mis kiire pilguheidu järgselt kehaliseõpetaja omaks sai. Mida tema siin teeb? Vahet pole - miks ta siia tuleb? Vastused sai nooruk üsna kiirelt, kui õpetaja rääkima hakkas, meenutades talle tema popitamist kehalisetundidest... ja kiites teda selle one-on-one'i eest. Will tundis end veidralt. Teda kiidetakse. Just kiitust ta kuulda tahtis, aga isa ei kiitnud teda kunagi ja emal polnud, mille eest kiita. Õpetaja küsimus, miks ta koolis ei mängi, jäi õhku helisema ning ta püüdis sellele taaskord normaalse vastuse anda. "Ma ei oska meeskonnas mängida," sõnas noormees vastuseks. Õpitav värk, aga ei osanud, vot. "Aga... Aitäh nende heade sõnade eest." Täiesti siiralt.

"Mis teha, kui eemale ei saa," naeris Sayer, kui Nate nende juurde jalutas. Erinevalt Williamist tundis tema ennast vägagi vabalt ja tegelikult oli tal hea meel, et Nate poissi mängimas nägi, sest ilmselt kui ta oleks ise talle öelnud, et mingu proovigu tiimi saada, siis oleks Will ta lihtsalt pikalt saatnud. Seistes nende kahe kõrval, kuulas Rufus hoolega nende vahelist vestlust. "Muidugi sa ei oska meeskonnas mängida, kui sa kunagi seda ei proovi. Üksi on jah raske meeskonna mängu ette kujutada," lausus Sayer enne kui keegi midagi öelda jõudis.

Nathan noogutas Sayer sõnade peale, mis nende vestlusesse sisse lõikasid. Kuna Say oli tiimi peaaegu samamoodi tulnud, siis ta ilmselt teadis, millest rääkis. "Võta heaks. Aga sa siis ei soovi meeskonnas mängida?" tundis treener huvi, vaadates küsivalt Williamile otsa. "Katsed said küll juba ammu läbi, aga kui võtta seda teie kahe mängu katsena, siis oled sa meeskonda vastu võetud. Tule lihtsalt järgmisse trenni kohale ja sa oled Raven. Ja kui sa ei tule, siis ma võtan seda kui 'eid'. Nii et sul on aega mõelda kuni esmaspäeva õhtuni. Trenn on pärast tunde," sõnas Nate. Tegelikult oli ta üsna kindel, et kui William end näole ei näita, siis püüab ta poisi teisipäeva hommikul koolis kinni ja peab talle ilusa loengu.

Milline võimalus... William ei tahtnud osaliselt uskuda, et talle selline võimalus sülle kukkus. Tema ja Raven! Kehaliseõpetaja - hell, korvpallitreener on nõus ta aasta alguse katsete väliselt meeskonda võtma! Ta võis praegusel hetkel oma jõllitama kippuva pilgu ja üleüldse uskumatu näoilmega üsna tobe välja näha, aga kurat! Ja täna pole esimene aprill... Nooruki silmad vilksatasid Sayerile ja siis tagasi kehaliseõpetajale. "Tulen!" lubas ta, hääles selgelt kuuldav elevus, mis teda ennast üllatas. Mõelda vaid, mida tema ema ütleb! Oleks ta pisut teise iseloomuga, hakkaks ta ringi karglema, aga kuna polnud, piirdus vaid taas Sayeri poole vaatamisega. See on kohe kindlasti murdepunkt ja kui ta oma kaardid õigesti mängib, läheb kõik vaid tõusvas joones.