Memento mori

OT: Sayer

Laupäeva keskpäev oli parim aeg järjekordseks hüsteeriahooks, leidis Williami ema, kui poja arvamused kassi võtmise osas temakese omadest lahku läksid. Jälle tegi ta selle vea, et ärritas oma kallist emakest, kellele iga pisemgi torge süütenööri süütamisena mõjuda võis. Ainus variant - las märatseb üksinda, lõhkugu nõusid ja keeraku asju pahupidi, aga sellega asi piirdugugi, ta teeb minekut. Tegigi. Hetkemeeleoluga sobisid suurepäraselt kokku kõle kirik ja selle ümber laiuv surnuaed täis tontlikke ja samblaseid hauakive - puudu polnud ka väike mausoleum, kuhu keegi tähtis nina sisse maetud oli. Kiriku uksed olid valla nagu iga teinegi päev, aga hoone oli tühi. Mitte ühtegi lootusrikast usklikku, kes käed kokku paneksid ja Kõigevägevamat paluksid, et see midagi teeks. Sittagi. Ta teadis - ta on proovinud. Kas Kõigevägevamat pole olemas või on ta lihtsalt üks ignorantne värdjas, sest vaatamata kõigile palvetele ema - ja tema enda - olukorda leevendada jätkus kodune tsirkus samas vaimus.

Mitte kedagi ei paistnud ka kirikuaias hauakivide vahel, kui tavaliselt seal mõned vanemad inimesed kõndisid, et haudu korrastada või lilli ja küünlaid tuua. Tühjus. Päikesekiired tungisid puude võradest läbi, heites talle ja porist teerajale veidra kujuga valguslaike, mis edasi-tagasi tantsisklesid, kui ta mausoleumi poole lonkis, eesmärgiks ukse kallal natuke jõudu rakendada ja proovida, kas saab selle lahti. Kui kunagi pidi tulema päev, mil ta midagi üdini idiootset teeb, siis oli see täna. Olgem nüüd, see kettide küljes kõlkuv roostes tabalukk nägi nii nõrk välja...

Sayer oli hommikul koos enda papsiga Noortekeskuses maalimas käinud ja pärast seda Karen's Cafes ühe mõnusa lõuna söönud. Möödudes ühest juhuslikult lillepoest, jäi noormees hetkeks seisma ning silmitses enda parema käe ümber olevat kella - jõuaks ilusti surnuaial ära käia. Viimasest korrast on ju tublisti aega möödas. Seega ostis ta kaks tavalist tumelilla õiega lille ning võttis suuna surnuaiale. Rufus ei jalutanud seda teed just kuigi tihti, kuid aeg-ajalt võis teda siiski kirikust leida. Nooruk ei olnud küll mingi Jumala kummardaja, aga mõnikord oli kirikus lihtsalt mõnus istuda ja mõelda või pastoriga juttu ajada, kes oli tegelikult väga tore inimene. Astunud väravast sisse, võttis poiss esmalt suuna enda vanaise haua juurde, kus ta mõnda aega kükitas ja mõttes kerge vestluse maha pidas. Pärast seda jalutas ta surnuaia uuemasse ossa ning asetas teise õie hauakivile, mis tähistas kohta, kuhu on maetud tema sõber, kes kunagi ammu ühes gängitulevahetuses süütukõrvalseisjana maha lasti. Selle sõbra auks on Sayeri rinnale tätoveeritud ka kaks teineteisele suunatud relva.

Surunud viimaks enda käed otsustavalt taskusse, jalutas Rufus mööda surnuaeda tagasi värava poole, kuid korraga märkas ta kerget liikumist mausoleumi juures, mis oli imelik, sest seal ei käinud just eriti palju inimesi. Vaadanud korraks paremale ja vasakule, võttis Say enda suuna sinna. Ja mida lähemale ta jõudis, seda tuttavamaks see inimkogu muutus. Siiski ei saanud nooruk öelda, et teaks seda tüüpi väga hästi. See poiss oli ju eelmine aasta freshman, kes kuskil tunnis vist laamendas või midagi sellist. "Hei, Sina, mis sa siit poolt surnuaeda otsid?" küsis Sayer justkui tavalise uudishimuliku inimesena, üritades mitte just tunduda väga pealetükkiv või uuriv. Noored olid siiski ettearvamatud.

Kellegi häält kuuldes võpatas William silmnähtavalt ja lasi lahti tabaluku, mida oli lahti murda üritanud. Ärarikutud närvid etendasid siin oma osa suurepäraselt, tehes temast tõesti kergesti ehmuva närilise - või kärplase, mis passis tema nõmeda hüüdnimega paremini kokku. Piisas vaid hetkest, et noormehe pruunid silmad tuvastaksid, kellega tegu - Sayer. Korvpallurite nimed olid tal eriti säravalt meeles ja Sayer oli korvpallur. Olnud. Üks Ravenitest, kellele ta oli oma varjatud moel alt üles vaadanud. Samas, ei - ära mine rääkima, ära näita üles mingisugustki huvi korvpalli vastu, kui treener mängijaid värbab. Kogu aeg käib peas nagu katkisest grammofonist: sa oled saamatu, sa ei kõlba koera saba alla, sa õnnetu raisk, ära mitte üritagi. Härra Hartingu meetodid muidugi aitavad seda häält vaigistada, aga sedagi alles nüüd, mitte aasta tagasi. "Üksindust," vastas noormees ausalt, püüdmata isegi teeselda, et on teolt tabatud. Vaevalt Sayer temaga pahandama hakkab. Miks peakski? Ta polnud endise upperclassmani puhul mingisugust karmi õpetajalikku käitumismaneeri täheldanud. Lisaks kõikidele muudele keerdkäikudele oli tal endiselt üsna savi, kui tegigi midagi, mis karistust vääris. Viimane kord, kui ta laamendas, saadeti ta vaid psühholoogi juurde, ja nüüd võis selle käitumise siin psüühilise häire tulemusena kirja panna. Eks ole. "Aga siin," noormees osutas pöidlaga mausoleumi, mille kiviseina vastu ta endalegi märkamatult toetunud oli, poole, "paistab seda rohkem olevat kui ümberringi." Sestap vabandus marodööritsemise selgitamiseks. "Aitad?"

"Üksindust võid sa ka mujalt otsida ja seda saada ilma, et sa endale pahandusi kaela tõmbaksid," lausus Sayer vägagi rahulikul hääle. See ei olnud sundiv ega ka õpetav, sest Sayer teadis omast käest, kuidas vanemad inimesed tihti just enda õpetamisega nooremaid närvi ajavad. Ja noh, tegelikult Rufus isegi ei teadnud seda poissi siin nii hästi, et võiks teda siin õpetama hakata või siis pahandama. Ta ei ole selline. "Pealegi ma väga kahtlen, kas sa tegelikult ka üksindust otsid või on see lihtsalt hale vabandus, et varjata ennast ühe ükskõiksuse ja üksinduse maski taha," muigas noormees, kuigi tema sõnades ei olnud midagi naljakat. Poiss lihtsalt meenutas talle iseennast enne seda, kui ta Alexi ja teistega tutvus ning viimaks korvpalliga liitus, sest ega temagi olnud see, kes kohe esimesel keskkooli aastal Ravensite ridadesse astus. Tema astus sinna alles enda teise aasta lõpus, kui üks tüüp tiimist välja visati. Ja ta ei läinud sinna täitsa omal vabal tahtel, vaid Nathan praktiliselt vedas ta sinna kohale. Ja nüüd on Rufus talle igavesti selle eest tänuvõlgu.

Kui vastukarva see ka Williami jaoks polnud, pidi ta tunnistama, et Sayeril oli tegelikult õigus. Ta oleks vabalt võinud minna kuhugi mujale, kus vähem inimesi oli, ja end seal mõtteis tümitada, selleks kõlbaks ka tema oma tuba. "Ja kust sa järsku nii hästi tead?" küsis noormees hoopis vaiksemal häälel kui enne, silmade pilk teravaks muutunud ning endisele koolikaaslasele suunatud. Sayeril oli õigus, aga ta tahtis teada, miks mees just seda ütles. Läbi surnuaia pühkis tuuleiil, mis pani valguslaigukesed ringi tantsisklema ja keerutas üles mõned koltunud puulehed. Mausoleum ja tabalukk olid unustatud - need olidki see hale vabandus, mida Sayer mainis, et endale pahandusi kaela tõmmata. Tõsi ta oli, igaüks oleks võinud siit surnuaiast läbi kõndida ja ta ära tunda - pärast seda eelmisel aastal aset leidnud vaimset kokkuvarisemist paistis kogu kool teadvat, et vot, see nirginäoga tüüp, see Hamilton pööras tunnis ära ja ründas oma klassivenda, hoidke eemale. Poleks kahtlustki, et keegi tema sihverplaadi ära tunneb. Mingis mõttes oli Will Sayerile isegi tänulik, omal vaikival moel.

Sayer surus enda käed teksade taskusse ning kehitas siis enda õlgu, silmitsedes poissi, "ütleme nii, et sa tuletasid mulle mind ennast meelde nii mõned aastad tagasi ja ilmselt ütleksin ma neid samu sõnu iseenda mineviku-minale," sõnas noormees. Ta ei olnud täitsa kindel, kas poiss sai aru, mida ta silmas pidas, aga loota võis. Samas võis ka Rufus kõigest valesti aru saada ja ta tõesti otsis üksindust, kuid tema oleku muutusest võis siiski vist midagi muud välja lugeda. "Ma eelistasin muidugi majade katuseid selleks üksinduse kohaks....mis on üsna veider....," lausus Sayer kergelt iseenda üle naerdes. Aga jah, ta tõesti istus tavaliselt kas enda kodu katusel või Westside'i pargis asuva mängumaja katusel või kus iganes. Talvel muidugi selleks eriti võimalusi ei olnud, siis viibis ta kas Alexi või Lizardi juures enamasti.

Seega... William silmitses Sayerit. Kui ta sai kõigest õigesti aru... Raske oli uskuda, et selline mees nagu Sayer Tremblay oli olnud sarnases olukorras nagu tema ja seda vaid "nii mõned aastad tagasi", mis ei saanud just milleeniumivahetuse paiku olla. Tegemist oli siiski aktiivse ja eeskujuliku inimesega, mitte mingisuguse sitahädaga nagu tema. "Ma leian, et surnuaias on teistsugune õhk," lausus nooruk lõpuks peale mõningast vaikust. Miskipärast tundis ta nüüd, et pidi ka omalt poolt midagi ütlema, midagi isiklikumat, sest see katuseteemaline mõtteavaldus oli tema jaoks üsnagi intiimne detail. "Kuigi surnute lähedased käivad neid mõne aja meeles pidamas, unustatakse nad lõpuks ikkagi ja maha jääb hüljatus. Sestap." Ja tema arvas end mõningal määral üheks neist - oleks ju emal lihtsam, kui teda, pidevat ärritavat tegurit, poleks. Isal poleks vaja juukseid halliks näägutada. Vähem suid toita, mida iganes.

"Eks siin ole jah natuke teistsugune õhk või peaks lausa ütlema, et õhkkond," lausus Sayer. Miks muidu osad inimesed surnuaedu pelgavad? Eks ikka sellepärast, et nad tunnevad ennast siin ebakindlalt või on lihtsalt kuidagi hirmul. "Ja sa käid siin sellepärast, et sa tunned nagu sa oleksid üks neist hüljatutest surnutest või sellepärast, et sa ei taha, et surnud end hüljatuna tunneksid?!" küsis Sayer, hoides siinkohal enda muige enesele. Kurb, kui nii noor inimene arvab, et teistel elavatel hingedel on temast ükskõik ja parem oleks, kui teda üldse maailmas ringi ei jalutaks. Ükskõik, kui raske ka Sayeri olukord vahepeale ei olnud, sellised mõtted hoidis ta endast eemale.

Surnuaedade ainus viga oli see, et neile olid lollakad legendid sappa pistetud. Neil polnud mitte kui midagi häda. William kaalus Sayeri sõnu mõne hetke. "Mõlemat," vastas ta lõpuks tõsiselt. Iga vahetatud lausega sai ta üha enam kinnitust, et Sayer on ikka üks imelik inimene küll, kohe kindlasti seda väärt, et talle alt üles vaadata. Samas, kui täiesti üks-ühele uskuda seda, mida mees enne öelnud oli - ta meenutas mõne aasta tagust Sayerit -, oli arusaadav, miks sai öeldud just nii ja mitte naa. "Surnutel on ka seltsi vaja," möönis Will lõpuks. Omaksed surid ju ka järk-järgult, vähendades nende ridasid, kes lahkunuid mälestama käivad, nii et igasugune vabatahtlikkus oli tema arvates üsna teretulnud.

"Seda muidugi, miks muidu pastor Swanson aeg-ajalt ka vanema surnuaiaosa poolseid haudu korda teeb. See ei ole tema kohustus, aga ta siiski teeb seda," lausus Sayer. Enamasti aitasid sellele kaasa ka mõned kohalikud inimesed. See oli tegelikult noormehe arvates väga kena tegevus, sest ka need inimesed kuulusid kunagi siia linna ja tegid ka võibolla nii mõndagi selle väikese Tree Hilli heaks. "Sul puhkab endal ka keegi lähedane siin? Sa ei pea vastama, kui see liiga isiklik küsimus on," lisas Rufus kiirelt juurde ning astus siis sammu poisile lähemale, ulatades talle enda käe, "Sayer." Ta ei tunneks isegi piinilikkust või ei saaks pahaseks, kui poiss tema kätt vastu ei võtaks.

Oo? See talle meeldiks, surnuaias töötada - surnute haudu korras hoida, lehti riisuda, küünlaid tuua, närtsinud lilli ära visata... Siis oleks tal võimalus olla ühtaegu kasulik ja mitte-eksisteeriv. Sayeri küsimuse peale raputas noormees pead. Tema vanemad ja ta ise olid siin nende perekonna ainsad esindajad ning vähemalt siiani polnud ravimid ema või alkohol isa elu võtnud. Kui endine koolivend end tutvustas, tahtis William juba öelda "ma tean", kuid sai sõnasabast kinni enne, kui midagi välja tuli, ning ütles hoopis: "Ma olen William." Pakutud käe võttis ta vastu, surus seda põgusalt ja tõmbas oma käe üsna kohe ka tagasi; füüsiline kontakt polnud just tema teema. Talle oli füüsilisest kontaktist rohkem kui kolmeks eluajaks küllalt.

Sayer surus noormehe kätt ning noogutas õhkõrnalt. Tema rohekas hallid silmad püsisid kindlalt poisil. "Sa peaksid nüüd siis...Sophomore olema? Lennutad endiselt laudu ja taod inimesi, kes sulle närvidele käivad?" küsis noormees õrnalt muiates, hammustades kergelt alahuulde. Rufus ausalt öeldes ei teadnudki isegi, miks ta selle poisiga siin juttu ajama oli tulnud. Polnud ju tema mure, milline on ühe suvalise noore elu siin Tree Hillis. Aga siiski seisis ta siin ja arendas mingisugust jututeemat. Ühtlasi andis Say teada nende küsimustega, et William ei ole talle täiesti võõras.

Ai. See kõlas öelduna sama nõmedalt, nagu oli tol konkreetsel hetkel tundunud. "Head uudised levivad kiirelt, oleksid sellest ilmselt hiljemalt nädala jooksul kuulnud," vastas William kibedal noodil. Ta polnud selle üle uhke ja ei suutnud selle üle nalja teha - mõne aasta möödudes ehk suudab, aga hetkel oli kõik liiga värske. "Selliseid mahlakaid sündmusi on ju hirmus raske endale hoida." Piisas ju eelmise aasta vahejuhtumi levitamiseks vaid päevast, sest kui ta kaks päeva pärast oma komejanti kooli läks, paistsid kõik õpilased ja õpetajad teda põlglikul või ettevaatlikul pilgul silmitsevat, justkui oodates, et ta jälle kellelegi kallale läheb.

"Jah, seda küll - väikese kooli ja linna mõnud," lausus Sayer irooniliselt. Tema ise õnneks koolis midagi hullu korda ei saatnud. Noh, tema ema töötas seal ju koristajana. Talle oleks kõik kohe ette kantud. Tema elas enda sisemisi emotsioone väljaspool kooli välja. Aga see saatis teda tihti politsei jaoskonda. Ja see ei ole üldse tore koht, kuhu sattuda. "ma arvan, et tänu GC'le ei ole kellelgi siin linnas enam erilisi saladusi mida hoida. Ega see just väga tore ei ole, lugeda sealt, kuidas iga kord kui ma mõne tüdrukuga kuskil käin, siis petan ma enda tüdrukut. Või kui ma temaga vaidlen või kaklen siis peavad seda kõik teadma. Ühesõnaga saadavad meie kõigi elusid siin üsna mahlakad kommentaarid," sõnas Rufus. Tegelikult ta ei saanud siiani aru, miks GC just näiteks tema välja oli valinud ja muidugi veel mõned inimesed, sest ta ei räägi ju igast inimesest selles linnas, vaid ainult teatud inimestest ja need võivad tõesõna tunda ennast selles väikeses linnas nagu mõned kuulsused, sest nende elu on kõikjal avalikult vaatamiseks.

"Seda on vaid rõõm kuulda, et enam hamba all ka turvalist kohta pole, sest kõigest kantakse veebiruumis ette." Williami sõnadel oli sapine kõla. "Ja veebiruumis on suurem osa koolirahvast, kes omakorda väljaspool paiknejatele kõik ette kannab." Vähemalt oli tal ja Sayeril midagigi ühist - mittesallivus Tree Hill High sotsiaalvõrgustiku suhtes. Kaitsva arvutiekraani taga ja veel mõningase anonüümsuse varju peitudes olid kõik vägevad ütlejad, julgemaks öelda seda, mida näkku ei söandanud. Siis tekkis nooruki näole kerge muie. "Vähemalt pole seda muret, et ei teaks, mida joogise peaga tehtud, kui mäluaugutäidet veebist lugeda saab." Eriline pluss missugune, eks.