Memento mori

Sayer kuulas poissi ning ta pidi tunnistama, et jagab täielikult tema arvamust. Aga selle vastu ei saanud tõesti midagi teha, sest otseselt ei teinud GC midagi ebaseaduslikku. Pealegi on inimesed nüüdseks juba harjunud selle GC'ga ega ilmselt tahagi teada, kes selle kõige taga on. Say isiklikult usub, et selle taga on mitu inimest, sest üks inimene ei suudaks elu sees silma peal hoida mitme erineva inimese elul. See on võimatu. Isegi kui Tree Hill on väike linn. Kuulnud Williami viimast märkust, tõi Rufus kuuldavale turtsatuse, hakates kergelt naerma, "noh, ma ütleks, et mul ei ole väga palju probleeme sellega. Aga jamh....mingis mõttes on sellest noortele kasu küll," kinnitas nooruk. "Sulle meeldib siis nii väga juua? Suitsetad ka? Ja jätame siin kohal välja selle, et sa oled alaealine ja ei tohiks alkoholi absoluutselt puutuda," muigas Sayer.

"Ma loodan, et sa mulle nüüd epistlit lugema ei hakka, kogu seda "sa oled alaealine, kas vanemad kodus pole sulle õpetanud, et alkohol ja tubakas on paha-paha" jura." Naerukoht. Tema isal, kes ise viinakuradi küüsis, polnud küll mingit vajadust oma poega valelt teelt kõrvale juhtida. Ema püüdis kord, aga mis sest tolku, kui päev hiljem isa jälle joogisena koju vaarub ja kogu tehtud töö üheainsa "naine! Tee mulle süüa!" mörinaga nullib. "Ma vihkan alkoholi." Ainuüksi isa pärast... aga vahel ei saanud ta muudmoodi hakkama. Mitte et joomine oleks mingi lahendus. "Suitsetan jah. Rahustab närve." Westside'il oli üks alkoholipood, kahtlane koht, kus talt dokumenti ei tahetud - peaasi et poodi raha tõi. Aga seda ei pidanud keegi teadma.

"Mina olen küll viimane inimene, kes peaks hakkama sulle alkoholi ja tubaka alast peapesu tegema. Pealegi on elu mulle näidanud, et inimene peab ise aru saama, kas joomine ja suitsetamine on talle vajalik või siis kui kahjulik see on. Pealegi isegi kui ma sulle räägiks seda kõike, siis mitte miski ei peatakas sind siit surnuaiast lahkudes endale suitsu ette panemast või lähimast poest alkoholi ostmast. Alkoholist ja tubakast loobumise otsused tuleb ise teha. Mitte keegi ei saa sind siin kohal aidata," lausus Sayer. "Ega minagi alkoholi salli. Joon üsna harva. Enamasti pidudel ja ka siis hoian ma teatud piiri. Sellist mällariga olekut juhtub mul harva," sõnas Rufus, "mis suitsetamisesse puutub, siis on nii kanep kui ka klassikaline suits ära proovitud. Ja mõlemad ka maha jäetud. Nõudis kõvasti tahtejõuda, aga siiani olen puhas olnud. Noh, eks mul oli see keegi ka, kelle nimel seda teha," muigas Rufus. Nagu nii terve Tree Hill teadis, et ta käib Jessicaga.

William kuulas vaikides. Valesti polnud ta kohe kindlasti teinud, kui Sayerit austas, ja see austus kasvas järjekindlalt. Oleks tõepoolest tagumine aeg end kätte võtta - ta saab varsti täisealiseks, käitugu ka siis nagu täisealine, mitte mingi tiinekas, kes end kontrollida ei suuda. Või ei taha, embakumba. "Aga mida siis eesmärgiks võtta, kui pole kedagi peale iseenda, iseendast on aga suva?" küsis noormees, kui oli Sayeri sõnu seedinud. Temal polnud seda kedagi, isegi mitte ema pärast poleks ta oma ebatervislikku eluviisi kõrvale jätnud.

Sayer vaatas poisile tõsiselt otsa, "ma kahtlen, kas sul ikka on endast täiesti ükskõik, aga mõtle siis kas või tuleviku peale. Ma ei tea...mõtle selle peale, kelleks sa saada tahaksid või võta mõni iidol või.... mõtle kas või sellele, et kui sina oleksid isa, siis kas sa tahaksid, et su tütar kellegi sinusugusega käiks," lausus noormees. Ta ei olnud mingi eriline nõuandja. Sellisteks asjadeks mingu William psühholoogi juurde, "kui sa igal hommikul ärgates peeglisse vaatad ja oled rahul selle inimesega, kes sulle vastu vaatab, siis sul ei olegi vajadust ennast muuta," sõnas Rufus pärast hetkelist pausi. Kas William saab seda enda kohta öelda? Kas ta on rahul enda senise eluga? Kas ta tahabki olla üks inimene, kes laseb elul endast lihtsalt mööda libiseda? Kes ei näe vaeva, et endale sõpru leida? Vaevalt. "Sulle sport meeldib? Üks põhjus kindlasti, miks ma veel suitsetamise maha jätsin oli see, et see võtab su kopsud kenasti läbi ja igasugune pingutamine paneb su õudsalt hingeldama. Ja keskkooli korvpall keskkooli korvpalliks, aga ülikooli liigas visatakse sind ilmselt lihtsalt meeskonnast välja, kui sa suitsetad. Vähemalt sellised sõnad loeti meile peale," rääkis Sayer. Seda, kas tema jutust noorukile kasu ka oli, ta ei teadnud, aga vähemalt ta üritas.

Kelleks ta saada tahaks? Kurat seda teab. Iidol? Seisab siinsamas, korvpallur. Kas tema isana tahaks oma tütrele sellist südamekest? Oh hell to the no. Mis tegelikult seletaks ka selle, miks ta endiselt vaba ja vallaline on, aga see polnud tema suurim mure. Ja peegel? Ta ei vaata enam peeglisse, sest tekib tahtmine see katki lüüa. Väga lihtne. Ja siis ei tee ta ise mitte midagi selle heaks, et peegelpilt paraneks. Kui Sayer aga spordi kohta küsis, noogutas William õige napilt. Ta teadis suitsetamise mõjust füüsisele - siiani polnud õiget põhjust mahajätmiseks, sest mingit sporti ta ju ei teinud ja end lähitulevikus tegevat ei näinud. "Mulle meeldib korvpall," vastas noormees. "Korvpall ja jalgpall." Aga kuna ta polnud tiimis töötamise oskust kunagi lihvima pidanud, arvas ta, et ei saaks meeskonnas hakkama.

"Ooo, selle peale ütleks ma high five," muigas Sayer, kuid ta ei pannud enda viimast kahte sõna liigutusse, mis tavaliseks sellega kaasas käib, "ja ma oletan, et sa ei kuulu Ravensite tiimi....ja selle põhjuseks on....?" kergitas noormees küsivalt enda kulme. Damn, see poiss siin oli nagu Rufuse teisik ja noormehel oli tunne nagu ta peaks Williamit õigele teele juhatama justkui õpetaks ta iseennast uuesti. Elaks kõike ise uuesti läbi. "Mul on vist mõtetu küsida, kas sa oled ka hea, sest sa ütleksid mulle kohe, et ei," lausus Sayer, "seega soovid ehk hoopis Rivercourtile minna ja natuke palli mängida," pakkus noormees. Mis tal ikka kaotada on. Kui William eitavalt vastab, siis vastab. Ega siis midagi teha ei ole.

William lubas endale tahtmatu pisikese naeratuse. Küsimuse peale raputas ta pead. "Sest..." püüdis ta vastust sõnastada nii, et endast väga persekukkunud hinge muljet ei jätaks... kuigi ta oli seda vist juba üsna edukalt teinud. Järgnev info oleks liiga isiklik, et seda välja öelda, kuigi nad siin juba üksteisele südant puistanud olid. Ta oli vaid härra Hartingule rääkinud, kuidas tema isa purjuspäi tema enesekindlust õõnestas ja ta just osaliselt selle tõttu sporti ei teinud, Sayerit aga ei usaldanud ta piisavalt, et seda detaili ka endise koolivennaga jagada. Kas ta oli korvpallis hea? tekkis küsimus. Defineeri "hea"... Ilmselt ei olnud, aga tema polnud selle ütleja, kuna ei näinud end kõrvalt. "Minugipoolest," vastas nooruk pakkumise peale.

"Okey, lähme siis," lausus Sayer viibates peaga surnuaia väljapääsu poole, "või et sina otsisid üksindust," muigas noormees pead vangutades, sest see oli paratamatult praegu väga vastuoluline. Noormees surus enda käed taskusse. See oli lihtsalt väljakujunenud harjumus. "Kus sa siis mängimas käid tavaliselt - Rivercourtil käidki?" uuris Rufus. See oli suht ainuke koht. Muidugi sai õhtuti ka saalis mängida, aga siis pidi arvestama sellega, et treener võib sind ülevalt enda kabinetist vaadata.

Kui Sayer astuma hakkas, lükkas William end mausoleumi najalt püsti ja järgnes mehele, surudes samuti pigem harjumusest kui endise koolivenna eeskujust käed teksade taskutesse. "Mu kodu lähedal on üks mänguplats, mõeldud ümberkaudsetele lastele ja noortele," vastas ta, "seal käin. Rivercourtil pole kordagi mängimas käinud." Kuigi takistusi selle jaoks polnud muid kui neid, mis tal peas kinni. Vaatamas ikka, kuidas teised mängivad, aga ise palli põrgatamas teps mitte.

"Tõesti? Sa elad Westside'il ja ei ole seal kordagi mänginud?" imestas Sayer ja isegi ei varjanud seda, "siis ongi viimane aeg sind sinna mängima viia." Noormehe lapsepõlv suht seal mööduski. Olgu siis üksi või koos sõpradega. Alati ei pidanudki seal korvi mängima. Vahest sai ka niisama istutud ja juttu aetud. "Kus sa siis näiteks enda sõpradega kokku saad ja aega mööda saadad?" uuris Rufus, leides, et see ei peaks väga isiklik küsimus vast olema.

William äsas jalaga kivikesele, mis tema ette jäi, ja kivi lendas mööda teed hüpeldes eemale. Sayeri küsimuste peale lubas ta endale rõõmutu turtsatuse. "Mis sõpradega? Mul ei ole sõpru. Keegi ei taha ju vaimselt ebastabiilse inimesega, kes võib neile iga kell virutada, sõbrustada, tühipaljast vestlusest rääkimata," lausus noormees kivikest silmadega saates. "Liiga ohtlik, palju ohtlikum kui ostukeskuses tšillimine." Ja oma aega veetis ta mahajäetud laohoones või linnaservas või surnuaias või kus iganes, eelistatavalt seal, kus ta oma koolikaaslastega kokku joosta ei saa.

"Oled sa proovinud ka kellegiga sõbruneda siis? Ma küll ei ütleks, et sa väga vaimselt ebastabiilne oleksid või kohe kaklema kukuksid," lausus Sayer, sest kui William oleks selline, siis oleks ta ilmselt juba sellepärast pahaseks saanud, et Sayer julges teda kõnetada ja veel keelata ja õpetada. "Võibolla oled sa lihtsalt valest kohast endale sõpru otsinud," kehitas tüüp enda õlgu. Rufus ausalt öeldes ei kujutaks enda elu ilma enda sõpradeta ettegi, sest nemad olid need, kes teda tihti nendest tumedamatest hetkedest välja tõmbasid. Selliseid inimesi oli ellu vaja. "Noh, eks sa siis võta mind kui enda esimest sõpra," muigas poiss, viies enda silmad poisile.

Sayer suutis temas iga oma sõnaga süütunde tekitada - samased mõtted olid tema enda peast läbi käinud, aga nüüd, kus endine koolivend neid sõnastas, tekkis küsimus, miks kuradi pärast polnud ta nii toiminudki? No isa mõjutus jah, aga isa ei elanud enam nendega koos ja tal polnud mehest muud alles kui need kunagised solvangud, mida oleks tegelikult ülimalt lihtne maha raputada... eks? Sayeri viimaste sõnade peale vaatas William kuti poole, lubades endale napi naeratuselaadse ilme. "Mitmed koolikaaslased ütlesid mulle eelmisel aastal, et ma olen vaimselt ebastabiilne ja ei tohiks üldse lahti olla," lausus noormees taas pilku enda ette pöörates. "Kui midagi järjekindlalt korrutada, hakka või uskuma." Ta oli mitmeid kordi mõelnud, kas see ehk nende sisistajate plaan oligi - temast lahti saada. Sel aastal võeti küll vaiksemalt, ju aitas suvi unustada või vähemalt mälestusi mahendada, aga vaevalt see teistel täielikult meelest läinud oli.

"Ja mida nemad ka teavad? Ainult seda, mida nad näinud on," lausus Sayer kerge turtsatusega. Tema kohta arvasid ju kõik, et ta on tulevane kriminaal, kes ilmselt jätkab enda isa saatust ja hakkab viimaks joodikuks, aga ta tõestas neile vastupidist. Ta lõpetas kõik enda kriminaalsed tegevused, õppis headele hinnetele, olles ülimalt tugev nii kirjanduses kui ka kunstis. Nendes ainetes tõi ta isegi koolile mõningaid auhindu. Lisaks sellele ühines ta korvpalli meeskonnaga, kus oli samuti päris hea mängija. Ja kõigele lisaks hakkas ta käima Eastside'i tüdrukuga. Ja kirss tordi otsas on muidugi see, et hetkel õpib ta ühes väga tugevas ülikoolis. See kõik on muidugi saavutatud raske töö ja pingutamisega. "Selles suhtes on sul õigus, et kui midagi palju korrutada, siis võid seda lõpuks ka uskuma hakata," noogutas noormees.