Tohoh

"Kui sa ikka töölepingu ära teed, siis niisama sa ka lihtsalt ära ei saa tulla," muigas Sayer kergelt, vaadates tüdrukule otsa. Ta tulin masina pealt maha ning sirutas ning venitas end kergelt. Üks masin oli veel jäänud ja selle juurde Say liikuski. "Me võime varsti liikuma hakata, kuigi ma hea meelega jookseks koju. Sa võid takso võtta ja me võime minu juures kokku saada," pakkus noormees.

"Aga ma saan asja nii sätestada, et ma näiteks olen kuu või paar niiöelda maaduurijana seal. Mitteametlikult tähendab. Ja siis kui mulle asi sobib, teen lepingu ära," rääkis Jessica. See oleks tüdrukule päris esimene töökoht. Esimese niivõrd-kuivõrd töökogemuse sai ta päeval, mil Sayeriga tuttavaks sai. Oli ilus lõpp koledal päeval. "Haa, naissss," muigas Jessie ja tiris tagi enda juurde, et selle taskust telefon võtta. Ta valis taksonumbri ja kutsus tuttavaks saanud juhi jõusaali ette.

"Jah, see ka võimalus. Oledki neile seal tasuta tööjõud," muigas Sayer ning hakkas siis viimaste harjutustega tegelema. "sa jõuad ilmselt enne kohale kui mina. Seega ma hoiatan ette, et mu tuba on suhteliselt segamini, sest ma kinda üritan seal mingit suuremat koristust teha," lausus noormees. Pealegi on tal vaja vaadat, mida ta ühikasse kaasa võtab. Mingit suurt pagasit küll mitte ilmselt.

Jessica raputas pead. "Ei, mitte tasuta, vaid mustalt. Maksud maha ei lähe," lausus Jessie. Tüdruk pani tagi selga ja ketsid jalga ning kõndis Sayeri juurde. Ta vajutas noormehe huultele musi. "Ära mind kauaks ootama jäta," lausus Jessica ja kõndis siis jõusaalist välja. Takso juba ootas. Tüdruk lasi end Sayeri majani sõidutada. Ukse peale tuli Say isa, kes küsimusi esitamata neiu kohe tuppa lasi. Jessica pani tagi nagisse rippuma ning võttis jalanõud jalast. Ka Claire oli kodus. Naine küsis kohe, et kuhu Jes siis tema pojakese jättis. Ta rõõmustas, kui kuulis, et Sayer tuleb natukese aja pärast, sest toit pidi kohekohe valmis saama. Jessica uuris, et kas ta saaks kuidagi kasulik olla. Tegutsedes läheb aeg ikka kiiremini. Üksinda Sayeri toas konutamine ei kõlanud põnevalt. Claire'il oli Jessicale vaid kurgihakkimist anda, millega Jes koheselt nõustus. Hakkimine on tore, vähemalt pole võimalust, et Jes toidu ära rikub.

Sayer naeratas tüdrukule ja lubas, et ei jäta teda kauaks ootama. Kui Jessica ära läks, tõmbas tüüp endale dressika selga ja võttis joogipudeli kätte. Ta tühjendas seda pisut enne kui kodu poole jooksma hakkas. Kohale jõudis ta pool tundi või natuke rohkem hiljem kui Jessie. Maja ees venitas ta veel natuke enda jalgu ning ajas enda papsiga juttu, kes muru oli niitnud ja nüüd niidukit puhastas. Kuna nad said samal ajal enda asjadega ühele poole, siis sisenesid nad majja koos. Sayer tervitas põgusalt enda ema ja viipas enda tüdrukule, teavitades neid sellest, et ta läheb käib kiirelt pesus ära. Sellele kulus poisil kõige rohkem kakskümmend minutit ja siis tuli ta juba mööda treppi alla tagasi. Ta jäi köögi ukse juurde seisma. Mmm. Midagi lõhnas hästi. Ei tea miks, aga noormehele tuli alati näole see soe naeratus, kui ta Jessicat ja enda ema koos midagi tegemas nägi.

Claire ja Jessica otsustasid šokolaadikoogi magustoiduks küpsetada ja see neil parajast ahjus küpses, kui Sayer koju tuli. Soolane toit oli juba valmis - kartulid hakklihakastme ja kurgisalatiga. Eilsest oli veel kotlette järgi ja Claire soojendas needki üles. Pesust tagasi jõudis Say täpselt selleks ajaks, kui oli vaja lauda katma hakata. Niisiis rakendas Claire poja kohe tööle. Jessica ülesandeks jäi kook ahjust välja võtta ja valgest šokolaadist valmistatud glasuuriga ära katta ning nonparellidega kaunistada.

"Midagi lõhnab siin eriti hästi," lausus Sayer ja astus kööki sisse ning hakkas siis lauda katma. Hea, et neid ainult neli tükki oli, sest ega Tremblay'de maja köök eriti rohkem inimesi korraga ära ei mahutanudki. See oli siiski üsna tilluke. "Mida me täpselt tähistame, et te lausa koogi tegite?" küsis noormees, avades külmiku, et piim lauale tõsta ja tassidesse ära valada. Tema töö sai üsna kiiresti tehtud ja seega jäi ta Jessica kõrvale seisma, silmitsedes kooki ja seda, mida Jessica sellega tegi. Say asetas enda käe näitsiku alaseljale ning vajutas tema põsele kiire musi.

"Loodetavasti maitseb samahästi," muigas Jessie. Claire tahtis algul, et Jes iseseisvalt koogi valmis küpsetaks, aga Jessica ei tahtnud riskida sellega, et ta midagi nässu keerab. Seega Jessica ainult segas taigna ja nüüd kaunistab. Koostisosade lisamine jäi Sayeri ema teha. "Ma olen ennegi niisama kooki teinud," vastas Claire,"ega koogisöömine ainult pidupäeval lubatud ole." Jessica vaatas kooki ja leidnud, et see näeb täitsa söödav välja, tõstis ta selle külmkappi. Üks vähestest kookidest, mis külmana on parem kui ahjusoojalt.

"Tõsi," lausus Sayer, vaadates enda emale otsa. Ega tal midagi selle vastu ei ole, et ta niisama kooki saab. Mõni inimene ei saa võibolla kunagi kodus tehtud kooki. Sellistele inimestele tunneb Sayer küll südamest kaasa. "Nüüd võib vist siis sööma hakata. Rufus, ole hea mine kutsu isa ka ta on elutoas," lausus Claire enda pojale, hakates ise samal ajal taldrikusse süüa tõstma. Nagu ikka olid selles peres potid-pannid pliidil ning igaüks tõstis endale ise. Sayer väljus hetkeks köögist, kuid ilmus sinna peagi koos enda papsiga tagasi. Nad mõlemad tõstsid endale süüa ning istusid siis laua taha.

OT: My head is full of nothing. *Skipping*

Pärast sööki läksid Jessie ja Sayer viimase tuppa, mis, nagu Say enne hoiatas, oli päris segamini. Jessica sättis end voodile istuma. "Kavandid," tuletas Jes meelde. Ta nii kibeles neid näha. Teades Sayerit, võis Jes kindel olla, et need on ilusad. Seda, kas need Jessicale nii väga meeldivad, et üks neist oma nahale torkida lasta, seda Jessica ei teadnud. Eks siis Sayer teeb uue ja parema, kui Jessiel vingumist on.

"Right, kui ma vaid teaks kuhu ma need panin," lausus Sayer ning vaatas toas mõnda aega ringi. Viimati olid need vist öökapis. Ta jalutas selle juurde ja tegi sahtli lahti. Ja täpselt seal nad olidki. Ta tõmbas need välja ning ulatas siis tüdrukule. "Kui ei meeldi, siis ütle, eks ma mõtlen midagi muud välja," sõnas Say ja istus siis tüdruku kõrvale voodile.

Jessica võttis kavandid enda kätte ja hakkas neid vaatama. Talle meeldisid need kõik, aga üks tõmbas eriti tähelepanu, kuigi selles oli üks asi, mis teda vägaväga häiris. "Kas sa tegid meelega tagurpidi s-i või peab su esimesse klassi tagasi saatma?" küsis Jessica. Oleks see S seal õigetpidi, Jessica valiks selle kavandi. See oli selline lihtne ja ilus - nagu Jessica. Ilus, aga peast natuke lihtne.

"Ma arvan, et seda teist varianti," lausus tüüp alguses üsna tõsisel ilmel, "okey, tegelikult see sobib niipidi paremini ja teiseks ma tegin selle juba valmis ja siis vaatasin, et midagi on nihu. True story," seletas noormees muiates ning lasi ka ise silmadega üle kavandite. "Noh, millise sa siis võtad. Ära ütle, et sulle just see meeldibki kõige rohkem," turtstas Sayer.

"Hästi, Sayer, hästi," muigas Jessica. Et see kavand on siis natuke praak. Aga see on nii ilus ja..nii vale. "Palunpalunpalun keera see S õigetpidi," vuristas Jessica. Ei ole ju raske? Ei ole, eks? Sest mida Jessie joonistamisest teab. Ta pole seda kunagi osanud ja on alati arvanud, et kunstikuks sünnitakse, mitte ei õpita. Vähemalt oskab ta kritseldada, niivõrd-kuivõrd. Õpikud saab edukalt soditud.

"Midaaa?!" naeris poiss, "ma tegin neid kavandeid enamasti õhtul...seega on see täitsa vabandatav," lausus Sayer ning vaatas tüdrukule otsa. Ja ta valiski selle, mis tal valesti läks. Miks? Oh, miks küll. Noormees raputas enda pead, kuid võttis siis paberilehe tüdruku käest ära. Ta tegi laua peal natuke ruumi ja otsis teise puhta paberi, kuhu kandis alguses kõik muud tähed üle ja hakkas siis S'i ümber pöörama. "Sa pidid ikka selle valima, mis mul nihu läks, jah?" muigas Say, samal ajal kui ta joonistas.