Tohoh

Õhtul või mitte, ei vabanda välja. Oma nime kirjapilt peaks ikka une pealt ka meeles olema. Jessica võttis maast korvpalli, mis tavaliselt Sayeri kapi otsas on, ja hakkas seda niisama ajaviiteks sõrmede vahel keerutama. "Muidugi," muigas Jes. Ta ajas end voodi pealt maha ja astus Sayeri kõrvale laua juurde. Palli käes hoides jäi ta joonistavat Sayerit vaatama. "Milline sulle endale kõige rohkem meeldib?" uuris Jessica. Teiseks huvitab tüdrukut ka see, et kas Say aimas, millise Jessie valida võiks.

"Mulle....," poiss mõtles hetke ennem kui jätkas, "mulle meeldib see, kus nool on tõesti noolena välja joonistatud ja see ei ole osa sellest sõnast," lausus Sayer. Kui tüdruk neid jooniseid vaatab, küll ta siis aru saab, millist Sayer mõtles. Noormees keskendus veel mõneks ajaks joonistusele ning kohendas seda siit ja sealt. Viimaks tõstis ta selle ülesse ning vaatas natuke kaugemalt. "Noh...sobib?" vaatas Rufus tüdruku poole. Tema oli siiski see, kes selle endale naha peale saab.

"Mulle sellepärast see ei meeldinudki, et see ei ole osa sõnast. See on minu tähtkuju sümbol siiski. Põhipoint on sinu nimel ja mina tahan osa sinust olla," rääkis Jes, miks talle Sayeri lemmik ei meeldinud. Jessica vaatas seda nüüd õigepidi S'iga kavandit. Nüüd sai tema tähelepanu järgmine häiriv tegur. "Aa, ee ja err võiksid kirjatähed olla," lausus Jessie,"aga ära neid maalima hakka, ma tahan neid varesejalgu, mida ma su mata teooriavihikust kokku veerida olen üritanud."

"Nagu nii oled sina see, kes selle enda naha peale saab nii et põhiline on, et sulle meeldiks," lausus Sayer ning vaatas siis juba tüdruku käes olevat kavandit, mis pidi taaskord uue kuue saama. Nüüd siis tähed. Ja kuidas ta peaks oskama sinna teha täpselt enda käekirja? "Okey," turtsatas ja naeris noormees ning asetas paberi taas lauale. Alguses kirjutas ta selle nurgale enda vabas käekirjas oma nime ning hakkas sealt siis tähti suuremana ümber joonistama kavandisse. Vot sellega läks nüüd küll rohkem aega. "Muideks...rääkides koolist, siis seal kuskil ühes valges kastis on mu keskkooli asjad, kui tahad sealt midagi siis võid võtta. Nagu õppimiseks või nii," lausus Rufus.

Jessica naeratas. "Mis sa naerad?" tõmbusid ta suunurgad koheselt alla. Mis nüüd siis naljakas oli? Kastijutu peale kergitas tütarlaps kulme. "Muidugi ma tahan," lausus Jessie. Ta viskas palli voodile ja otsis siis õige valge kasti üles ning võttis sealt kogu sisu välja. "Mata, kirjandus, keemia ja kunst," lausus Jessie omaette, tuletades meelde, mis ained tal sel aastal on. "Kuuuuuuuule," pöördus Jeanette äkitselt Sayeri poole,"hoia see tavaar alles. Ma võtan praegu need, mida ma tean, et mul kindlalt vaja on, aga hiljem, kui ma olen otsustanud, mis eksamid ma võtan, tulen kolan jälle."

"Ma lihtsalt naersin seda, kui hästi sa mu käekirjast arvad," muigas Sayer. Naljakas tegelikult, et tal on kätt joonistamiseks, aga tema käekiri oli üsna lohakas ja kohati isegi kohutav. Aga ega harva leidus poisse, kelle käekiri oleks ilusti loetav. Sellel ajal kui Jessie seal kastidega tegeles, lasi noormees enda käel kavandile aina uusi jutte tuua kuni see pidi välja nägema selline nagu tüdruk tahtis. "Okey, ma paigutan selle siis ilmselt kuskile kapi otse või lihtsalt kappi," sõnas noormees, sest kes teab, kas ta just sellel ajal ise Tree Hillis on, et Jessicale õige suund kätte näidata. "Kuule, tule vaata nüüd ja anna oma arvamus," kutsus Say näitsiku jälle enda juurde.

"Ja ometi ma leian, et need on piisavalt ilusad, et need jäädavalt oma nahale torkida lasta," lausus Jessie muiates. Tütarlaps lappas Sayeri vihikuid läbi. Nende sisu asjalik pool teda ei huvitanud, aga nii mõnegi vihiku kaante vahelt leidis ta põnevaid kritseldusi. Ühe vihiku vahelt leidis ta joonistuse, mis oleks justkui koomiksiraamatust väljalõigatud kaader. Jessie tähelepanu võitis see sellega, et joonistuse alla oli kuupäev kirjutatud ja selleks oli eelmise aasta kolmas november ehk siis natuke vähem kui nädal enne seda, kui Sayeri Lizandraga käima hakkas. Pildil oli üks pikajuukseline neiu, kelle seljataga seisis noormees ja hoidis tema ümbert kinni. Taustaks oli palju rahvast. Jessica võis vanduda, et Sayer on sellel pildil kujutanud seda hetke, kui nad koos Averyt kuulamas käisid. Jessica tõmbas vihikust selle lehe välja ja siis kutsus Sayer ta enda juurde. Jessica tõusis püsti, hoides pilti sõrmede vahel, ja läks laua juurde. Ta toetas oma pea Sayeri õlale ja vaatas kavandit. "Ohh, nii jätagi," oli Jessie kavandiga rahul. Rohkem polnud millegi kallal nuriseda.

"Sellest ma väga aru ei saa," muigas Sayer, "mina küll enda käekirja enda nahale ei taha. See on ju kohutav," lausus noormees, aga ju siis oli Jessical selle jaoks mingi muu tähendus või siis peitus ilu lihtsalt vaataja silmades. Igastahes ei hakanud Say selle kohta midagi muud ütlema. Kui Jessicale meeldis, siis oli kõik korras. "Lõpuks ometi ja sa võlgned mulle selle eest nüüd ühe korraliku suudluse," sõnas Rufus, võttes kavandi enda sõrmede vahele ning hoides seda näitsiku ees, kuid andmata seda otseselt temale. Vahel võis ju kiusata ka.

"Sa ei peagi aru saama," arvas Jeanette. Korraliku suudluse? Millist suudlust nimetatakse korralikuks? Jessica pani Sayeri vihikust rebitud joonistuse noormehe lauale ja sättis end siis Say sülle istuma. Ta hoidis kuti kaela ümbert kinni ja vaatas talle otsa. Tüdruk muigas hetke ja tõmbas siis keelega üle Sayeri põse, jättes sinna ühe märja triibu. "See on Cecilia arvates korralik suudlus, aga mida sina silmas pead?" küsis Jessie. Tema oskab ka kiusata.

Kui Jessica pildi lauale asetas, siis heitis poiss sellele kiire pilgu, millele järgnes soe muie. Et siis seda oli tüdruk sealt vihikutest leidnud. Aga ta ei jõunud enam sellele kuigi kaua mõelda, sest Jessica istus talle sülle. Seega viis poiss enda silmad tüdrukule ning vaatas talla ootavalt otsa. Noh, sellist suudlust ta nagu silmas ei olnud pidanud, aga Jessica oli Jessica. Sellele järgnenud lause pani poisi korralikult naerma, "kui ma suudlust Cecilia moodi tahaks, siis ma küsiks seda temalt otse," lausus Sayer ja kiusas tüdrukut sellega, et kõditas teda kergelt, "küll sa oled mul alles väike ja rumal," muigas Rufus ning asetas enda käed ümber tüdruku, et ta poisi sülest maha ei libiseks ega midagi. "Ma mõtlesin ikka midagi sellist...," sõnas Sayer tasasel häälel tüdrukule kõrva. Kõige pealt puudutas ta enda ninaga paar korda tüdruku oma ning puudutas siis enda huultega õrnalt Jessica huuli. Ja alles siis vajutas ta neidise huultele ühe sellise suudluse, mida tema silms pidas.

Jessica vihkas seda, et ta kõdi kardab. See nõme jõuetu tunne, mis vägisi naerma ajab, kuigi pole üldse naljakas. Väike ja rumal, jah, täpselt. Esimese vastu pole Jessiel midagi, hea kerge olla, aga rumal...seda asja peab parandama. Jessica oleks solvunud selle ütluse peale, et ta väike ja rumal on, aga ei, nüüd ta vähemalt nii rumal pole, et aru ei saa, millal Sayer oma öeldut naljaga mõtleb ja millal mitte. Jeanette sasis kergelt Sayeri kukalt ja suudles siis noormeest vastu, täpselt nii õrnalt nagu alati.

Kui suudluse juba piisavalt pikaks oli veninud, lõpetas noormees selle sama õrnalt, kui ta selle alustanud oli. Ta vaatas tüdrukule otsa ning ei suutnud uskuda, et ta selle tüdrukuga juba üle poole aasta kaas on püsinud. Ja tema tunded ei olnud mitte sugugi muutunud alates sellest hetkes, kui ta näitsikut seal baaris nägi. Kui siis ainult tugevamaks. Sayer ei ole kunagi olnud eriline armastusse uskuja, veel vähem tõelisse armastusse, aga Jessica oli üle pika aja see inimene, kes talle näitas, et armastus on olemas. "Okey, see kavand on nüüd sinu oma," lausus Sayer tasasel hääle ning muigas kergelt. "Muideks, miks sa just selle pildi mu vihikust välja rebisid?" küsis noormees muiates kui laua pealt selle pildi võttis ja seda vaatas. Ta tahtis teada, kas Jessica oli seda lihtsalt ilusaks joonistuseks pidanud või oli ta ka aru saanud, mida see kujutab.

Jessica poleks eales ette kujutanud, et ta armub noormehesse, kellel on nii kriminaalne taust ja kellel on enne olnud miljon suhet. Aga Sayeri puhul ei häiri teda kumbki. Pigem võib ta kindel olla, et kui tal kuskil rusikaid appi vaja on, siis Say ikka aitab ja need eelnevad suhted...noh, Jessica lihtsalt ei mõista, kuidas teised sellisest poisist nagu Sayer lahti lasid. Okei, Alexilt põhimõtteliselt rebis Jes ise Sayeri käest, aga nagu elu näidanud on, siis ilmselt oli ka see õige. Seda enam, et Sayer on kogu selle aja, kui ta Lizzie või Alexiga käinud, sisismas ikkagi Jessicat tahtnud. "Aitäh," lausus Jes. Nüüd tuleb välja mõelda, kuhu ta selle pildi endale teha laseb ja aeg kinni panna või midagi. "Ilus pilt ilusast hetkest," vastas Jessica,"selle kaadriga oleks pidanud meie suhe algama." Samas, ei tea ka, kui nad oma suhte kiiresti üles ehitanud oleksid, siis võib-olla polekski nad praegu koos. Võib-olla need Sayeri vahepealsed suhted olidki selleks head, et nad mõlemad aru saaksid, kus see tõeline armastus tegelikult on. Pool aastat pole küll mingi näitaja, aga see, et Jessie end ikka veel armununa tunneb, see on.

"Võibolla," lausus Sayer, "aga ma vist ajasin selle õhtu üsna nässu ja kui ma õigesti mäletan, siis nägin ma sind tollel õhtul esimest korda solvununa ja vihasena," muigas noormees. Kuigi tollel õhtul ei olnud see sugugi nii naljakas, sest Say oli justkui saanud laksu vastu nägu, et oli julgenud Eatside'i tüdrukuga midagi üritada. See õhtu oli talle kohe tõestanud seda, et nende elud ja maailmad on erinevad. "Ma arvan, et meie suhe algas väga õigel ajal hetkel mil ta algas," lausus poiss. Kõik läks nii nagu minema pidi. Vähemalt nii arvab Rufus nüüd.

"Taganjärgi mõeldes, oleks kogu see õhtu võinud veel halvemini lõppeda, kui sa poleks vahele läinud," arvas Jessica. Eks see ole nii, et iga käik on millelegi hea ja millelegi mitte. Iga valitud tee viib kuhugi ja see tee, mille Sayer valis, viis ta Jessie juurde. Küll ringiga, aga eks sel ringil oligi tähtis osa selles, mis on neist kahest nüüd saanud. Nende maailm on sama, võimalused on erinevad olnud. "Mina olen õnnelik, et see üldse algas," lausus Jeanette naeratades.