I didn't leave you cause I was all through

"Tequila shots," hüüdis Brooklyn üle laval esineva kohaliku bändi, letitagusele töökaaslane kolme sõrme üles tõstes. Tänasel õhtul oli ta pigem ettekandja kui baaridaami osas, vedades jooke lauda selle asemel et neid leti taga segada. Samas andis see talle võimaluse tantsida ja suvaliste klientidega koos mõni kokteil võtta. Selleks puhuks kandis Lynn lühi-lühikest päikesekollast minikleiti, mis ühe õla paljaks jättis ja vallatute siidikihtidena alla langes. Lisaks mustad kõrge kontsaga kinnised kingad ja juustesse torgatud erkkollane liilia. Taaskord oli ta väikeses Tree Hillis täielik võõrkeha, aga nautis saadud tähelepanu totaalselt. Kolm tekiilashoti kätte saanud, tõstis ta need kandikule ja liikus tantsiskledes ja naerdes läbi ruumi ühte tagumistest laudadest, et tellimus kohale viia.

Léon oli mõned päevad Tree Hillis veetnud. Ta küll ei teadnud, kus neiu olla võib, kuid lähtus sellest, mida ta Brooky kohta teadis. Ilmselgelt oli tal raha vaja, raha sai tööd tehes, aga tüdruk töötas põhiliselt kahes kohas - baarid ja toidukohad. Léon sai teada, et linna kõige kuumem koht on TRIC ja seal on ka baar. Sinna sammud seadnud, jäi ta ringi vaatama, et kas näeb tuttavat blondiini. Mehel olid jalas heledad kulunud teksad, seljas valge T-särk ja nahktagi.

Brooklyn lõi klaasi tagasi lauale, tõmbas keelega üle soolarea ning lõi hambad seejärel laimiviilu, viies silmad naerdes kahele vanemale mehele, kelle lauda ta just need kolm tekiilat toonud oli, ainult selleks et üks neist ise alla kummutada. No kui pakuti, siis miks ka mitte. "Andke märku kui midagi veel vaja," tegi ta tühja kandikuga lahkudes meestele silma, ignoreerides neid kui nad talle järele "ainult sind, kullake" ja mida kõike veel hüüdsid. Nendega koos ignoreeris ta ka paari mõistlikuma ja kainema kohaliku hukkamõistvat pilku. Inglismaa pubides ja klubides olid sellised peoõhtud igati normaalsed, Lynnile polnud siiani kohale jõudnud miks siin kõik palju konservatiivsemad olid. Veel paari laua juurest läbi käinud ja paar tellimust korjanud, suundus ta tagasi baari poole, et kõik need baaridaamile ette kanda. Jooke oodates libises blondiini pilk üle baari, jäädes hetkeks pidama ühel nahktagis heledapäisel mehel, enne kui edasi liikus. Hetk hiljem liikus see õrna kulmukortsutusega tagasi mehele. "Ei saa olla," pobises Lynn vaikselt, ilma et keegi teine teda kuulda oleks saanud. Kui mees ringi pööras veendus Brooklyn selles, mida kahtlustanud oli. Leon.. siin... Tree fucking Hillis. Automaatselt pöörast tšikk selja kuti poole, lootes et too polnud teda märganud. Mida kuradit? Miks ta siin oli? Ta oli n i m m e tulnud mingisugusesse väikesesse urkasse ja ikkagi oli minevik tal jälil. [/color]

Léon mõtles, et ilmselt siin tüdrukut ei olnud. Ühtegi lokkidega blondiini ei jäänud silma, kes oleks pisutki neiut meenutanud. Pilgu veel hetkeks üle baariosa viinud, märkas ta kollast kleiti. Brooklyn, you can try to hide...Mees läks naise selja taha ja pani käed ta pihale. "Brooklyn, räägi mulle, miks sa sõnakestki mainimata kadusid ära? Polnud ma piisavalt hea sinu jaoks?" küsis mees, sosistades kõik tüdruku kõrva. Ta ei tahtnud, et ükski silp kaduma läheks, korrates ei oleks see nii ootamatu.

Brooklyn polnud selliseks lähenemiseks ilmselgelt valmis. Tõtt-öelda polnud ta siiani kindel, kas tegu oli olnud Leoniga. Ta oli joonud ja ruum oli suitsune ja heli oli kõva ja ta võis igasugu jama ette kujutada. Ta oli siiski ainult naine ja aeg-ajalt ta igatses Leoni. Mees oli ta esimene armastus ja naised ei saanud niisama lihtsalt oma esimesest armastusest üle. Vahel Lynn mõtles, miks ta lahkunud oli. See oli olnud ainult mingi lollakas kuulujutt. Vähemasti seda oli ta alati ettekäändeks toonud. Tegelikult oli põhjuseid rohkem. Ta tundis, et hakkas langema rutiini ja ei teadnud, kas selline elu oligi see mida ta tahtnud oli või polnud ta kunagi lihtsalt teistmoodi elanud. Talle ei meeldinud enam suur osa inimestest, kes teda ümbritsenud olid ja see kui keegi lihtsalt tema korterisse sisse sadas ja väitis, et ta ootab Leoni last ja vehkis mingisuguse ultrahelipildiga ja demostreeris mingisugust sõrmust ja kui ta päev hiljem kuskilt kummutisahtlist tühja sõrmusekarbi leidis, siis tundus see kõik kuidagi lämmatav ja talumatu ja.. ja nüüd jooksis värin üle blondiini selja kui tuttavad käed ta piha ümber libisesid ja soe hingeõhk ta kõrva kõditas. See oli Leon, enam polnud kahtlustki. Kellelgi teisel ei olnud sellist häält. "Ma olen tööl," pobises Lynn eemale tõmbudes, letile laotud asju kandikule tõstes ja üle ruumi liikudes, olles juba unustanud mida ta kuhu ja kellele viima pidi. [/color]

"Hé Brook! Oota!" hõikas mees järgi ja oli mõne sammuga jälle naise juures, seekord aga tüdruku tee peal ees. "Ma olen kindel, et su boss suudab 15 minutit vaba aega leida," lausus Léon. Hääletoon polnud enam nii pehme, nüüd ta rohkem kehtestas end. "Sa annad kas praegu 15 minutit mulle või ma ootan siin vahetuse lõpuni, sa ju tead, et ma olen selleks suuteline," rääkis Theo. Ta ei kavatsenudki lahkuda siit täna vastuseta, kui mees juba kord nii pika sõidu oli ette võtnud, ei plaaninud ta lihtsalt Inglismaale tagasi sõita. No way!

Ja siit tulid tunded, mis ta arvas ennast unustanud olevat. "Ma olen kindel, et ei suuda, sest kui sa veel märganud pole on siin shitloads of people ja nende ainus soov on ennast täis juua ja õnnelik olla," vastas Brooklyn peaaegu nähvates. Viimasel paaril kuul, mis ta Inglismaal oli veetnud, oli Lynn tundnud, et ta on olnud praktiliselt viis aastat suhtes, kus tema annab ja teine pool võtab, suhtes kus tema armastab rohkem ja ta ei teadnud siiani täpselt, miks ta niimoodi tundis. Võib olla oli see mingisugune veider ebakindel faas, mis iga noore naise elus ette tuli. Faas, kus sa hakkad teismeeast täiskasvanuikka jõudma ja mõtled, kas sa sellist elu tahadki? Ja ühel hetkel sa lihtsalt ei tea, mida sa tulevikus teha tahad. "Mu vahetus lõppeb kahe tunni pärast," lisas ta õrnalt pead raputades, "Vabanda mind nüüd, I have drinks to drunks," astus ta Leonist mööda, et laudadeni liikuda ja tellitud joogid kohale viia. [/color]

Léon raputas pead. Mérde. "Olgu, kahe tunni pärast," sõnas mees ja istus ühele baaripukile. Ta tellis endale õlle ja jäi kella silmitsema. Ta oli valmis kasvõi 4 tundi ootama, aga vastust tahtis mees saada. Varem või hiljem. Theo ei saanud aru, miks tüdruk oli USA-sse põrutanud, ta sõbranna ka midagi rohkemat ei öelnud, kui Léon ise oli sita kokku keeranud. See aitas ju tohutult.

Need kaks tundi venisid, kuid lõpuks jõudis see aeg kätte, kus kella lühike seier oli täpselt kaks kohta edasi liikunud. Mees maksis enda paari õlle eest, mis ta joonud oli ja hoidis nüüd silmi Brooklynil, kes tuli just ühe laua juurest tühjade klaasidega.

Üks põhjustest, miks Brooklyn oli selle jutuajamise edasi lükanud oli fakt, et ta ei teadnud, mida öelda. Ta oli probleemide lahendamises k o h u t a v, seepärast ta pidevalt põgeneski. Ta võis vastu astuda ükskõik missugusele ohule, aga probleemidele vastu astumine oli hirmuäratav. Ta oli need kaks tundi hajameelselt ja vähem-naeratavalt mõelnud, mida kuradit ta ütlema peaks ja ta ei olnud siiani midagi välja mõelnud. Tühjad klaasid letile toetanud libisesid neidise silmad kellale. Vahetus oli lõppenud, she was free to go või ka mitte. Leoni pilku vältides liikus tšikk taharuumi, et sealt oma asjad võtta. Väikesesse ruumi jõudes vajus neidis ühele sealsetest mustadest nahkdiivanitest istuma. "Mis sa arvad, kas ma suudaks tagauksest välja hiilida?" küsis Lynn sunnitud lõbustatud naeratusega ühelt kolleegilt, kes samuti taha oli tulnud. Saanud vastuseks, et seda ust polnud keegi a a s t a i d kasutanud, aga kui see kinni pole kiilunud, siis saab ta sealt ilma mingi probleemita põgeneda olgugi et kuhugi vastikusse ummiktänavasse jõuab. Võtnud kapist oma väikese musta koti, liikusid ta silmad uuesti samale kolleegile, "Cover me," lausus ta muigega enne kui tagaukse poole tippis. Selle kallal natukene märatsenud ja ukselingi ning lukuga lõgistanud, taipas ta et s e d a ta lahti ei saa. See-eest oli kohe ukse kõrval aken. Pilgu üle õla viinud, avas ta akna, võttis kingad jalast ning puges sealt hetk hiljem välja. Kui blondiini paljad jalad niisket asfalti puutusid, grimassitas ta hetkeks kuid tõmbas seejärel kontsad uuesti jalga. Akna enese järel kinni tõmmanud - vähemasti nii palju kui see väljas võimalik oli - liikus Brooklyn mööda vastikut kõrvalist ja pimedat ummiktänavat edasi tehes seda, mida ta kõige paremini oskas - põgenes probleemide eest. [/color]

Mees nägi, kuidas Brook kuhugi taha kadus. Kui naist juba viie minuti jooksul ei olnud välja ilmunud, läks Léon asja uurima. Ta küsis ühe noormehe käest, kellel oli rinnasilt, et kas ta nägi kuhu Brooklyn läks. Noormees vastas naerdes, et viimati ukerdas aknast välja. Theo oli kiirelt klubist väljas ja käis ümber maja, kuni nägi ühest aknast oletatavat töötajate ruumi. Ilmselt läks ta siis sama tänavat pidi edasi. Pisut sörkinud, nägi Theo juba ühte tuttavat erkkollast kleiti. Kiirelt jooksnud neiu selja taha, tõstis ta Brooki endale sülle. "Mis mängu sa mängid?" küsis mees tõsiselt.

Brooklyn oli juba praktiliselt kindel, et ta oli pääsenud. Ta oli suutnud juba üsna korraliku maa maha käia ja polnud kohanud ühtainsamat inimest ka, rääkimata siis Leonist. Sügavalt sisse ja välja hingates otsis ta oma kotikesest välja ühe mentoolisuitsu, et see hetk hiljem huulte vahele pista ja süüdata. Üldjuhul suitsetas ta pigem kanepit kui mentoolikaid, tavalistest suitsudest rääkimata, aga TRIC oli üks nendes clean pleissidest, kuhu sa niisama lihtsalt kanepit kaasa ei vedanud. Mentoolisuitsu huulte vahelt võtnud, puhus ta närviliselt õhku paar suitsurõngast. Huvitav kui palju tal praegu raha oli? Tegelikult võis ta Scotilt laenata.. võib olla oli just praegu õige aeg edasi liikuda? Ta oleks võinud Hollywoodi minna, ta oli juba ammu tahtnud sinna minna. Võimalustelinn. Kaugemale blondiin oma mõtisklusega ei jõudnudki, sest hetk hiljem kadus pind ta jalge alt ja ta oleks ennast ja ka Leoni peaaegu suitsuga ära kõrvetanud ja kogu ta sisemus läks jälle pahempidi. "Pane mind maha, ma suudan omal jõul ka püsti seista," protestis ta rabeledes, nii et Leonil ei olnud lihtsalt muud valikut kui ta maha pinna. Ta ei saanud rohkem põgeneda.. ta oli oma kontsakesel ja kogu alkoholi ja tubakaga oma organismi suhteliselt ära rikkunud ja ta ei suudaks ealeski eest ära joosta ilma et mees ta kätte saaks. [/color]

"Okei, okei. Ma panen su maha. Aga sa tead, et minu eest sul pole võimalustki põgeneda," lausus mees rahulikult ja pani neiu maha. "Kas me räägime siin või lähme hotelli? Ma olen kindel, et meil läheb v ä h e m a l t tund kõige klaarimiseks," rääkis Léon. Mentoolisuits tekitas ka Theol soov taskust pakk sigarettidega taskust välja otsida ja üks endale ette panna, kuid mitte praegu. Hetkel polnud õige aeg. Mees nägi, kuidas Brooke pisut värises. Oli see külmast? Hirmust? Millest? Lynn ju teadis, et Theo ei tee talle midagi. Mees polnud iialgi naise vastu kätt tõstnud ja ei kavatsenud seda ka praegu teha.

Viimaks uuesti oma jalgadel, ohkas Brooklyn vaikselt, tõstes suitsu uuesti huulile ning hakates vaikselt mööda tänavat edasi kõndima, näitamata vähimatki märki soovist uttu tõmmata ja veel vähem märke soovist rääkida. "I have a rather nice home here, by the way," märkis ta suitsujuga välja puhudes, "Aga me ei lähe sinna.. ja me ei lähe hotelli, nii et lase aga käia," lisas ta silmi Leonile viies, lootes et kutt teeb lühidalt, lihtsalt selleks et nad saaksid sellega võimalikult kiiresti ühele poole. "Miks sa siia tulid"?" uuris ta samas, teadmata kas ta isegi tahtis vastust teada olgugi et see oli niigi ilmselge. Aga tulla ainult sellepärast Inglismaalt Ameerikasse, mingisugusesse väikesesse urkasse? "Mida sa minust tahad?"[/color]

Theo hakkas neiu kõrval kõndima. See tänav, kus nad kõndisid, oli pagana halvasti valgustatud. Mees ei tahtnud, et neiu sellistel kõrvaltänavatel käiks."Miks m i n a siia tulin? Kurat, mis sa arvad, kui mõnus on tulla koju ja näha, et kõik su asjad on läinud? Räägi, miks sa minema sõitsid? Sul polnud vist piisavalt julgust midagi öeldagi," rääkis mees, ärritudes pisut.

Oli ilmselge, et Leon oli ärritunud. Mida Brooklyn siis oodanud oli? Et too tuli siia et ta mahajäänud riidehilbud ära tuua, põsele väike musi teha ja seejärel laia naeratusega uttu tõmmata? "Sest ma ei teadnud, kas see ongi..." alustas Lynn silmi mehele viies, katkestades end seejärel praktiliselt koheselt. "Sest sa.." üritas ta teist korda alustada, kuid jättis ka selle lause lõpetamata. Mida ta oleks pidanud ütlema? "Ma.." tuli ka viimane katse, enne kui Brooklyn oma pooliku mentoolisuitsu maapinnale viskas ja selle asemel Leoni lihtsalt suudles. Osalt sellepärast, sest ta oli tõesti meest ja tema suudlusi ja temaga kaasnevat vabat olekut ja lõbusat eluviisi ja elupõletamist igatsenud ja osalt lihtsalt selleks, et ta ei peaks tolle küsimustele vastama - et tal polekski üldse võimalust rohkem küsimusi esitada. [/color]