I didn't leave you cause I was all through

Theo kuulas, mida siis Brooke vastab. Sqanud vastuseks ainult üksikuid lause alguseid, taipas mees, et naine polnud enda minekut planeerinud. Mikski oli teda lihtsalt hetkeemotsioonide peal ajendanud. Suudlus oli paganama hea, automaatselt läksid mehe käed naise pihale ja ta ei mõelnus millelegi muule.

Brooklyn naeratas õrnalt läbi suudluse kui Leon paistis maha rahunevat ja teda eemale ei lükanud ainult selleks, et oma küsimustega tema nurkaajamist jätkata. Ta ei olnud hea seletaja ja mingil põhjusel ei leidnud ta sõnu kui seletuste andmiseks läks. Ja mis kõige peamine.. ta oli segaduses. Leon ei oleks ju talle järele tulnud kui ta oleks tulevane baby-daddy või kihlatud või teab mida kõike veel.. või oleks? Aga äkki see ei olnudki peamine põhjus, miks ta lahkunud oli? Võib olla ta teadis juba siis sisemuses, et see polnud tõsi. Äkki oli asi milleski sügavamas? Võib olla tahtis ta teistsugust elu... aga samas, ta elas siiani täpselt samamoodi edasi.. lihtsalt üksi. Suletul silmil liibus Lynn mehele lähemale, libistades käed tolle kaelale ja juustesse. "Tule.. ma viin su ühte kohvikusse," tõmbus ta äkitselt eemale, sõrmi Leoni omadega põimides ning meest enese järel mööda tänavat edasi tõmmates nagu vanadel headel aegadel. Kõik ei olnud kaugeltki korras, aga võis teha nägu et oli. [/color]

Mees järgnes Brooklynile. "Brooke...Palun räägi, milles asi," anus mees. Ta ei suutnud piinelda teadmatuses. Naine küll suudles teda, aga see ei tähendanud, et kõik nüüd kohe korras on. Miski ajendas ju neiut lahkuma ja Theo tahtis teada, mis see oli. Ta polnud enda arvates midagi halba teinud, tegelikult tahtis ta suhet edasi viia. Ehk oligi selles asi.

"Võib olla.." alustas Brooklyn vaikselt, silmi Leonilt eemale viies, vältides mehe pilku justkui nimme. "Võib olla oleme me lihtsalt liiga kaua koos olnud," lõpetas ta peaaegu sosinal, tuues sõnad kuuldavale koos sügava ohkega. Nii pea kui ta seda öelnud oli, kahetses ta oma sõnu. Ta ei olnud neid niimoodi mõelnud. See kõlas nii nagu oleks ta minema sõitnud lihtsalt selleks, et Theost eemale saada - et teda maha jätta. "Ja Chloe käis meil.." lisas ta silmi Leonile viimata, kartes et ta oli mehele haiget teinud, "Sa.. sa pidavat saama abielumeheks ja issiks ja milleks kõigeks veel ja.." jätkas ta poolnaerdes, naer kõlamas rõõmutult ja kuidagi kõledalt siin pimedas tänavatusopis. "Ja see.. äraminemine... tundus.. lihtsalt.. õige."[/color]

Liiga kaua koos olnud? Need sõnad tundusid nii...Nii lõikavad, valusad, piinavad. Kas inimene peab siis iga viie aasta jooksul uue inimesega koos olema? Järgmine oli šokeeriv. "Mida kuradit? Chloe on ikka...Ta tahab mu elu nüüd persse keerata, sest ma ei olnud nõus talle paari teenet tegema. Kurat küll, miks sa teda uskusid? Sa ju tead, et mul ja Chloel oli kunagi midagi, aga nüüdseks ma jälestan teda," sisistas mees. Ta surus käed rusikasse ja tundis, kuidas keha justkui kuumaks läks. "Miks see õige tundus? Ma ju armastan sind," lisas mees pisut rahunedes. Ta ei suutnud uskuda, milleks Chloe valmis oli. Lits. Léon ei saanud välja ka öelda, et käis Brooke'ile sõrmust ostmas ja põrkas poes Chloe'ga kokku.

Alles nüüd viis Brooklyn pilgu Leonile - ta pidi seda ju varem või hiljem tegema. "Tal olid ultrahelipildid.. ja.. sõrmus.. ja sinul oli tühi sõrmusekarp.." kehitas ta õlgu, suutmata isegi isennast veenda. See oli ilmselge.. ta polnud Chloet ka siis õieti uskunud, pigem oli ta lihtsalt otsinud ettekäändeid et midagi muuta. "Mulle ei meeldinud enam seal.. ja mulle ei meeldinud inimesed, kes mind ümbritsesid ja.. mul oli vaja lihtsalt ära saada.. mõistad?" jätkas ta ohkega, lastes Leoni käest lahti et oma kotikeses uuesti sobrama hakata ja järgmine mentoolisuits välja otsida. Mentoolinätsude õunases maitses ja lõhnas oli midagi rahustavat.. palju lõõgastavamat kui tavalises tubakas. "Ma tean.." vastas Lynn vaikselt kui mees kinnitas, et ta teda armastab. Muidugi teadis.. Ta oli alati olnud mingil määral naiivitar. Uskunud tõelisesse armastusse ja armastusse esimesest silmapilgust ja täiuslikku elusse.. alles hiljuti oli ta hakanud kahtlema. Oli hakanud mõtlema, kas ikka on võimalik, et sa koperdad nii kiiresti enese "selle õige" otsa ilma et sa peaksid isegi mujale vaatama. Leon oli tema esimene armastus ja ühtlasi esimene tõsisem kallim ja ta ei osanudki varem midagi või kedagi muud oodata või tahta. Aga võib olla oligi just see, see miski mida ta oli otsinud. Prints valgel hobusel kappab talle järgi, et temast mitte ilma jääda.. [/color]

Léon ohkas. "Ma ei tahtnud, et see nii välja tuleks, aga...See karp oli laua ülemises sahtlis, right? Ja see oli su lemmikvärvi ka, eksole?" rääkis mees edasi. Ta teadis, et oli vaja paremat paika selle jaoks, aga varem polnud naisel sealt sahtlist midagi vaja olnud. "Ma tean...Aga kas mina ka ei meeldinud? Ta saan aru, et Richie, Cale ja teised ei ole hea mõju. Nende 'elamine' meie korteris muutus ka tüütuks, aga mina?" küsis mees. Ta oli valmis teised kus kurat saatma, aga Brooke oli liiga tähtis, et kogu suhe lihtsalt minema visata. Theo ei tahtnud lasta naisest lahti.

"Ma tõesti ei mäleta mis värvi see oli.."raputas Brooklyn õrnalt pead, suitsu huulte vahele torgates et järjekordse mahviga oma kopsud täita. Ta kas ei tahtnud või reaalselt ei saanudki aru kuhu Leon praegu oma jutuga sihtis. Võib olla miski kuskil tema mõistusesoppides isegi taipas, mida see tähendas, aga see suurem osa, mis polnud selliseks informatsiooniks veel kaugeltki valmis, surus seda väikest mõistmist kaugemale ja kaugemale taha. "Mis see värv üldse siia puutub?" uuris ta suitsu pimedusse puhudes, mähkides käed tugevalt vastu rinda, justkui kallistades või hoides ennast kogu pimeduse ja jaheduse eest. Ta võis vahel naiivne ja lapsik ja sinisilmne olla, aga see käis lihtsalt lõbususe, hullumeelsuse ja kõige toredaga kaasas. Kui sa halva poolega hakkama ei saanud, siis polnud sa head väärt. "No, you're an angel," raputas ta pisut segaduses ja mitte üdini rõõmsa naeratusega pead, kinnitades Leonile et viga ei olnudki niivõrd temas kui milleski muus. "Lihtsalt.. vahel ma mõtlen et kuidas on võimalik, et elu nii lihtne on?" jätkas blondiin umbmääraselt, olemata isegi kindel kuhu ta oma jutuga jõuda tahab. "Sa oled noor ja loll ja sa kohtud kellegagi, kes on sama noor ja loll ja te klapite ja kõik on ilus ja lilleline ja te lasete niimoodi ilma suurte probleemideta edasi ja.. ongi kõik?" liikusid Lynni silmad Theole, pooleldi oodates et tal on vastused kõigile elu küsimustele. "Ma olen sinuga olnud viieteistkümnendast eluaastast alates.. sa oled mu esimene armastus.. aga.. kuidas ma tean, et sina oledki see õige? Et see ongi see elu, mis mind ootama peaks, mis minule määratud on? Et nii peabki olema?" jätkas ta küsimuste esitamist, kõlades eneselegi lootusetult ja haletsusväärselt. "Oh jumal.. mis minust saanud on..." pobises ta vaikselt, peaaegu Leonile kuuldamatult kui õrnalt endamisi facepalmis. [/color]

Léon mõtles, et kas Brooke tõesti ei mäletanud või ei tahtnud mäletada. Kui kedagi milleski süüdistad, siis tavaliselt on kõik detailid meeles. "Brooke, ma arvan, et sa tead küll, millele ma sihin," lisas mees ja pani käed ümber tüdruku piha. Suitsust ühe mahvi tõmmanud ja selle neiule tagasi andnud, kuulas Theo pikka segast juttu. "Jah, ma tean, et me kohe klappisime ja elu oli lill. Mis selles halba on, kui leiad noorelt selle, kellega koos olla? Ma tean, et me olime väga noored, aga...Kas sulle ei meeldi see elu? Me võime saata teised kus kurat, jääme siia ja alustame jälle otsast peale, nii nagu Inglismaalgi," rääkis noormees, hoides enda silmi neiul.

Brooklyn jäi pidama kui Leoni käed oma kohad tema piha ümber leidsid ning kutt ta suitsu laenas. "Ma arvan, et ma ei tea enam midagi.." vastas ta mehele kui sigareti tagasi sai ning huulile tõstis. That was the problem.. kui sa oled kogu elu probleemide eest põgenenud ja siis see üks kord need probleemid su kinni püüavad, siis langeb kõik eelnev ka justkui kaela. "Võib olla ma peaks koju minema?" lausus blondiin äkitselt, "Koju-koju.. Prantsusmaale.. ajama asjad algusest peale joonde? Mu elu on olnud üks suur.. ühest kohast teise jooksmine ja.. ja ma ei tea, kas nii on õige," jätkas ta silmi Theol hoides, peaaegu lootes et mees hakkab seda varianti maha laitma, lihtsalt selleks, et ta oma hetkelises kohutavas otsustusvõimes kelleltki lennupileti jaoks raha ei laenaks ja pere juurde lendaks. Ühe lühikese hetke Lynn lihtsalt silmitses Leoni, seedides ta sõnu."Lähme edasi.. I need a piece of cake," sõnas ta seejärel teemat puudutamata, astudes mehe käte vahelt välja ning liikudes mööda tänavat edasi. Kõrvaltänav hakkas läbi saama ja juba paistis üks suurem ja valgem linnajagu - varsti pidi tulema promenaad koos oma kohvikukeste ja putkadega. [/color]

"Kohe lihtsalt Prantsusmaale? Ma arvan, et sa peaksid neile helistama ja rääkima, et tuled. Ette hoiatamata arvavad nad kohe, et midagi hullu on juhtunud," arvas mees. Samas, nende suhted olid vist niigi metsas juba. "Lähme jah kuhugi istuma," nõustus mees. Kell oli küll hiline, aga raudselt oli mingi koht lahti. "Kus sa praegu elad?" tahtis Léon teada. Ta oli üpris armukade tüüp, mõneti oli see hea, kuid paljudel kordadel tõi kahju. Theo võttis naise käest ja kõndis edasi.

"See on mu kodu, mind ei visataks välja," vastas Brooklyn eneses kindel olemata. Isa ei viskaks, see oli kindlamast kindlam. Aga ta venelannast ema oli temperamentne ja vihane ja ta ei armastanud midagi rohkem kui oma positsiooni ühiskonnas ja juhuslikult oli Lynn alati sellel teel segav tegur. "Promenaadil on üks magustoidubaar," mainis blondiin lihtsalt nii muuseas, et teavitada Theod sellest kuhu tal oli plaanis minna. Ta ei tahtnud praegu midagi rohkem kui üht übermagusat taldrikutäit kooki. Midagi, mis annaks võimalikult palju kaloreid ja milles oleks võimalikult palju suhkrut - midagi sefiiriga ehk? "Sõbra juures," vastas Lynn suitsust veel viimast mahvi tõmmates enne kui ta tobi maha viskas ja sellele möödaminnes peale astus, jättes endast maha veel õrnalt hõõguvad tükikesed. Korraks libisesid blondiini silmad oma käele, millest Leon oli uuesti kinni võtnud, kuid hetk hiljem oli ta pilk uuesti teel. [/color]

Léon ei vastanud midagi. Ta teadis, milline Brooke'i ema võib olla. Nad olid veetnud tunde rääkides sellel teemal. Tavaliselt oli neiu siis juba midagi joonud ja ka kanepipläru oli kustumas. Kainena ei võtnud kumbki teemat üles. Theo ka ei puudutanud mõnda enda valusamat mälestust ja naine ei uurinud ka. See oli justkui vaikne leping, mida mõlemad järgisid. "Kes see sõber on?" küsis mees edasi. Ta ei tahtnud praegu teemat tüdruku lahkumisest üles tõmmata, luges vaid fakt, et Brooklyn oli siin samas. Theo juures. Mees peatus, tõmbas neiu enda juurde, et teda hetkeks, kuid kirglikult suudelda ja liikus edasi.

"Scott," vastas Brooklyn lihtsalt, enne kui taipas et mees ootab ilmselt pisut täpsemat vastust. "Jefferson," lisas neidis ka oma majutaja perekonnanime. "Korvpallur. Ta elas mingisuguse lühikese aja Birminghamis.. ta on isegi meie juures käinud korra või paar, aga võib olla ei olnud sind siis kodus?" seletas blondiin pimedast tänavaurkast valguse kätte astudes ja õrnalt silmi kissitades kui nende kohal kõrguv suur tänavalamp eelnevat pimedust arvestades lausa pimestav oli. Suudlus oli ootamatu, aga meeldivalt ootamatu. Kui nad seejärel rahumeelselt edasi kõndides nagu poleks midagi kunagi juhtunud, libises õrn muie Lynni huulile. Võib olla dramatiseeris ta kõike üle? Mitte võib olla, vaid seda ta tegigi. She had been overthinking.. miks mitte lihtsalt.. nautida elu? Selle asemel et mõelda ja mõtiskleda ja probleeme teab kust üles kaevata lihtsalt sellepärast, et ta end vahetevahel pisut ebakindlamana tunneb. [/color]

"Kas sa tahadki nüüd Tree Hilli jääda?Äkki tuled minu juurde hotelli," pakkus mees välja. Jah, teda häiris fakt, et Brooke ööbis mingi võõra korvpalluri juures. "Kas seda kohta mõtledki?" osutas mees seejärel ühele kohale, mis oli valgustatud ja hõredalt rahvastatud. Päris normaalne koht tundus tegelikult.