I didn't leave you cause I was all through

Brooklyn kehitas õlgasid olemata isegi kindel mida ta tahtis või mida ei tahtnud. Küsimusele vastamise asemel saatis ta Leonile lihtsalt õrna naeratuse ja surus mehe huulile kerge musi. Ei mingisugust kindlat vastust, lihtsalt süütu musi. "Jah, seesama," noogutas Lynn Leoni eest kohvikusse sisse astudes ning otsejoones leti juurde liikudes. "Sefiirikooki, palun," tellis ta praktiliselt hetkegi järele mõtlemata. See oli esimene ja kõige magusam asi, mis talle pähe tuli ja kõik mis magus oli praegu vägagi tervitatav. "Ja piparmünditeed," lisas ta peale lühikest pausi, viies silmad seejärel Theole, et ka mees midagi telliks. Tal polnud aimugi, kus nad täna omadega jõudma peaksid. Kas kõik oli nüüd korras? Aga samas oli tal siiani selline veider tunne nagu oleks ta keset mingisugust pahategu tabatud ja ta ei teadnud kuhu silmi peita. [/color]

"Üks piparmündikakao ja.... Sefiirikook juurde," lisas mees ja võttis rahakoti välja. Maksnud ära, läks ta neiuga lauda, tellimus pidi nii viie minuti jooksul toodama. "Kas sa tahad siis siia jääda? Kas sa tahad, et mina jääks?" küsis mees jällegi. Ta tahtis vastust. Paistis, et Brooke ei teadnud ise ka, mida ta tahtis.

Brooklyn vajus ühte nurgalaudadest istuma, põimides oma sõrmed üheksakümnendate stiilis lauaplaadil omavahel. Ja siis tulid järgmised küsimused ja ta teadis, et ta ei saa ka neile vastamata jätta, kuigi ta polnud isegi vastuses kindel. Hetke silmitses Leoni vaikides, lasi silmadel liikuda üle mehe heledate juuste, mis kohviku laevalgust peegeldasid ja ta siniste silmade, mis paistsid hetkel veel sinisemas kui varem. "Ma ei taha, et sa ära läheksid," vastas ta lõpuks õrna naeratusega, lisades endamisi vaikselt, mõttes "vähemalt mitte veel". See ei olnud Theo suhtes aus ja ta teadis seda, aga.. ta ei teadnud õieti isegi, mis temaga juhtunud oli ja miks ta niimoodi käitus. Ta oli siiani oma eluviisi ja seltskonda ja kõike seda armastanud ja j ä r s k u juhtus midagi. Enne kui mees oleks jõudnud veel midagi küsida või Lynn midagi öelda, tuli ettekandja nende kookide ja jookidega ning asetas tellitu paarikese ette. Hetkegi kaotamata lõi Brooklyn lusika oma sefiirikooki ning pistis suure magusa tüki suhu. Lauda tekkis lühikene vaikus. "You were going to propose, weren't you?" lausus blondiin äkitselt vaikselt, pilgu tõstmisega pisut viivitades ning järjekordset lusikatäit valmis pannes.

Mees jälgis naist ja lootis, et nüüd tuleb ka vastus. Kui Brooke ei armasta teda enam, siis võiks selle vähemalt välja öelda, et Theo saaks aru, kus nende suhe on. Lause Lynni poole tõi Léoni näole õrna naeratuse. Ta vaatas neiu heledaid juukseid ja pisut segaduses silmi. Täpselt nagu esimesel kohtumisel. Tüdruk põgenes ka siis enda probleemide eest. Näinud, et ettekandja saabus mõtles mees, mis nüüd järgmiseks jututeemaks võtta, nii palju oli vaja selgeks rääkida. Ta lonksas kakaod ja kuulis neiu küsimust. Korraks köhima hakanud, sai ta kiirelt jälle hingamise kontrolli alla. "Jah," sõnas mees. "Ma arvasin, et meil oli kõik korras ja mõned päevad enne ettepanekut olid sa lihtsalt läinud. Isegi fotod olid läinud," rääkis Léon.

Seda vastust oligi Brooklyn oodanud või kartnud. Oli kuidagi kahju mõelda et Leon oli jõudnud omadega sinnamaale kus ta oli valmis leivad ühte kappi panema ja pulmad korraldama ja oma ülejäänud ela Lynniga veetma samas kui tüdruk ise oli... noh.. seal kus ta oli. See ei olnud mehe suhtes ju ü l d s e aus, aga ta ei saanud sinna midagi parata. "Need pildid on korteris..kastides.. voodi all.. muideks," märkis Lynn vaikselt, sefiiritorti sisse ahmides. Ta ei olnud tahtnud neid kaasa võtta, sest ta oli põhimõtteliselt kavatsenud oma elu eest põgeneda, aga samas ei olnud tahtnud ka oma asju neid vahtides pakkida. See tekitas justkui süümekaid. Seega oli ta esmalt pildid kastidesse visanud, kasti voodi alla lükanud ja alles seejärel kiire pakkimise teinud. "Ja.. sulle teadmiseks," alustas blondiin silmi koogilt tõstes ja Theod silmitsedes, "Ma oleksin jah öelnud.." jätkas ta õrn naeratus suunurki kõrgemale kergitamas. "Kui sa oleksid paremal ajal mulle peale saatunud," lõpetas neidis silmi uuesti koogile viies ja seda hävitades. Jah, varem oleks ta naerdes mehele kaela karanud ja korranud ikka ja jälle "jah". Sest varem uskus ta kõike ja kõiki ja tõeline armastus oli miski, mis juhtus päriselt. Ja siis.. ühel hommikul ärkas ta üles ja tundis ennast teistmoodi. Veider.. [/color]

"Sa peitsid siis need ära," tõdes mees. Ta ei suutnud uskuda, et nad istusid praegu mingisuguse USA väikelinna kohvikus ja sõid sefiirikooki. Mida paganat? Nad pidid olema Londonis, mõnes underground baaris ja jooma seal õlut ning tantsima baariletil, kui tuju tuli. Hiljem pidid nad koju minema ja kanepit pisut suitsetama ning siis ühe meeletu öö teineteise seltsis veetma. Aga praegu istusid nad mingisuguses faking eeslinlaslikus kohvikus. "Sa oleksid?" kergitas mees pead ja vaatas neiule otsa. Ta ei oodanud sellist vastust.