Pärast pidu

Samantha muigas õrnalt. ''Eks näeb jah...'' nõustus ta, enda kaval naeratus suul. ''Kaissu võin ikka tulla.'' ütles neidis. Tegelt ta ju tahtis olla Stephenile võimalikult lähedal ning kaisus olemine tegi selle mingilmääral tõeks.

"Siis tule juba. Muidu ma muutun kannatamatuks," muigas Stephen. Ka tema tahtis Sammiele võimalikult lähedal olla. "Aga... mida sa ikkagi minu vastu tunned?" esitas kutt Samanthale küsimuse, millele ta oli juba üsna kaua aega vastust tahtnud. Seni oli ta arvanud, et küsimiseks on liiga vara, kuid praegu tundus küll olevat selleks üsna sobiv aeg.

Samantha naeris vaikselt ning puges Stephenile kaissu. ''Tead, et kes kaua kannatab, see kaua elab.'' muigas neidis ning sättis ennast mugavalt kutile kaissu. Järgmisel hetkel tuli küsimus, mida oli tüdruk kõige vähem oodanud. Ta viis pilgu noormehe silmadele ning naeras süütult. '' Armund täelikult sinusse... '' vastas vaikselt süütul hääletoonil.

"Ma ei tahagi kaua elada. Keskeani oleks piisav," muigas Stephen. Noormees oli paar korda elus isegi mõelnud, mis tunne võiks mingi penskar olla, kuid ega seal midagi meeldivat kindlasti olla ei saaks. Pigem ikka surra noore ja ilusana. Steph naeratas laialt, kui Samantha vastust kuulis. Hea teada, et nende tunded olid vastastikused. "Ning mina olen sinusse armunud," lausus ta.

Samantha naeris vaikselt Stepheni öeldud peale. Surra noorelt ja ilusana, not bad idea at all. '' Keskeani? Siis sa ei näeks oma lapsi või, siis lapselapsi üles kasvamas.'' ütles neids muiates ning mängis, siis Stepheni juukse salguga. Saanud teada, et nende tunded on vastatikused ilmus Sammie näole elu õnnelik naeratus. See oli nagu ilus unenägu.

"Lapsed... ma ei tea, kas neid üldse tahan," lausus Stephen mõtlikult. Oli tal neid üldse vaja? "Aga tead, sinuga võib-olla isegi tahaks. Kunagi," ütles kutt pärast väikest pausi. Ta oli kindel, et Sammie oleks tema lastele sobiv ema. Aga sellele oli veel tõeliselt vara mõelda. Praegu polnud nad isegi veel ametlikult suhtes.

''Praegu sa ei taha, vanemas eas tahad.'' lausus neidis kindlalt. See oli teada tuntud fakt, et kunagii tahtis iga inimene last saada. '' Well, võib-olla kunagi, kui oleme selle 100 protsenti kindlad, et tahame lapsi.'' ütles ta kergelt naeratades. Samantha arvas, et Stephen oleks perfect isa, see mõte pani neiut omaette muigama. Beckyle lapsed meeldisid ning ta kindlasti plaanis kunagi endale paarikese soetada, ta oli selle planeerinud nii 25. eluaastasse, siis kui kool läbi ja kindel elukoht ning mis kõigetähtsam, et kui on õige kaaslane.

"Ehk on sul isegi õigus. Vanemana võin hoopis teist juttu rääkida," ütles Stephen. Aastatega võib ju kõik muutuda. Inimese vananedes muutuvad ka väärtushinnangud. "Jah, muidugi. Aga praegu on selle arutamiseks tõesti liiga vara," muigas Steph. Seejärel jäi kutt uuesti Samanthale silma vaatama. Tüdrukul olid nii ilusad silmad, mis mõjusid noormehele lummavalt.

''Tõsiselt vara.'' sõnas neidis muigega. Sammie pilk kinnitus Stephi silmadel. Neidis lihtsalt uppus nendesse, nii ilusaid silmi polnud ta väga ammu näinud, kui üldse oli. Neidis võiski Stephenit vaatama jääda, enam polnud ajal, kohal ja asjadel üldse tähtsust.

"Sa jäi päris vaikseks," lausus Stephen ega pööranud Sammielt pilku. Tüdruk paistis mõttes olevat. "Tahad sa äkki minuga oma mõtteid jagada?" küsis ta. Steph liikus Samanthale hästi lähedale, nende huuli lahutasid vaid mõned sentimeetrid. Aga kutt ei kavatsenud praegu veel Sammiet suudelda, vaid tüdrukut natuke õrritada.

Samantha tahtis midagi just öelda, kuid kui Stephen lähemale tuli oli tal kõik peast ära pühitud. '' Umn... meelest läks juba.'' lausus ta kergelt naerdes, lastes pilgul korra rännata üle Stepheni näo. Kuradi õrritaja selline! Neidis juba tahtis suudelda noormees, aga hoitis ennast tagasi.

"Või nii," muigas Stephen kulmi kergitades. Tal polnud veel plaaniski alla anda, kuigi mingi nähtamatu ja ülimalt tugev jõud tõmbas kutti Samantha poole. Suudlemise asemel tõmbas Stephen õrnalt oma sõrmega üle neidise huulte. See hakkas nagu mingiks omaette mänguks kujunema, et kes esimesena alla annab. Steph vaatas ikka veel sügavalt Samanthale silma ning oli talle endiselt väga lähedal, kuid hoidis end ikkagi veel tagasi. See pidi veel mõnda aega kestma, kuni tal kannatus otsa saab. Kui just Sammiel enne ei saa...

Nüüd läks see õrritamine mingisuguseks mänguks üle. Põnev. Samantha pilk liikus noormehe sõrmele, kui too sellega üle ta huulte tõmbas. Üldjuhul Samanthale õrritamine ei meeldinud, aga Stephi puhul oli see isegi mingil määral meeldiv. Tüdruk hammustas kergelt alahuulde ning vaatas süütul pilgul kutile silma. Kannatust õnneks tüdrukul oli.

"Mis mõtteid ma praegu sinus tekitan?" tahtis Stephen teada. Ise ei osanud ta Samantha näost hetkel midagi välja lugeda. Võib-olla ainult seda, et väike kiusamine ei paistnud tüdrukut eriti häirivat. Steph ise aga teadis, et tema kannatus katkeb peagi. Kuidas on võimalik kellelegi nii lähedal olla, kellesse lootusetult armunud oled, ja teda mitte suudelda?

''Praegu? Umn, seda, et sa võiksid selle õrritamise mõne teise homse varna visata ja suudelda juba mind.'' rääkis tüdruk, vaadates vallatleva pilguga noormehele silma. Sammie libistas käe Stephenile juustesse ning jäi kuti juuksesalguga mängima.