Dalai laama.

Scott oli pisut üllatunud, kui edasine käik nii välja näis, kuid jah. Asi talle sobis, ning seda võis välja lugeda ka tema naeratusest, mis üsna suur oli. ''Aitäh,'' eemaldus ta vaikselt, ning lähenes siis uuesti. Nüüdseks oli korvpallur juba arenenud, ning polnud enam see arglik poisike, kes ta oli aastaid tagasi olnud. Käed neidise külgedele viinud suudles ta teda üsnagi jõuliselt.

Scott tuletas justkui ühe korraga naisele meelde kõike, mida ta oli nende aastate jooksul igatsenud. Noormehe enesekindlus ja järjepidevus paistis suurepäraselt välja tema järgmisest suudlusest, mis Vanessa hingetuks lõi. Hea, et ta istus, sest muidu ei oleks ta ilmselt olnud enam võimeline seisma. Nessa käed libisesid Scoti kehale ning ta suudles teda vastu, tõmbumata eemale.

Aga oli miski, millega polnud Scotler siiani harjunud. Et nad on reaalselt juba omaette elavad täisealised inimesed, ning ta võiks reaalselt Nessi saada. Ilmselt sellepärast ta ka neidist niipalju austas, et ta temalt polnud kunagi midagi peale puudutuste saanud. Siiski Scott jätkas suudlusega - minemata kaugemale. Nende esimene kord, kusagil autos keset tänavat - no way.

Justkui märk kuskilt kõrgemalt, hakkas Vanessa mobiil helisema. Ta rebis enda huuled Scoti omadelt ning istus jälle korralikult istmele. Libistanud käe enda nahktagi taskusse, võttis ta sealt enda mobiili välja. Hetke kõhklevalt ekraani silmitsenud, vajutas ta kõne kinni ning lasi telefoni tagasi taskusse. Sõnagi lausumata pani ta auto uuesti tööle ning sõitis kohalt ära. Tundus nagu Vanessa meeleolud käisid seinast seina - suudluse ajal oli ta ennast nii hästi tundnud ja nüüd oli ta enda peale nii vihane, et oleks võinud kisada.

Scotler vajus tagasi oma istmele, ning hingas kiirelt sisse. Oma käed sättis ta oma põlvedele, ning vaikuses sõites vahtis ta mööduvaid maju, täiesti tühja pilguga. Koju ja magama, siis homme tuleb oma tavalisse ellu naased.

Vanessa peatas auto Scoti maja ees. Tõmmanud võtmed süütest välja, kustusid ka autotuled, mis tänavalaternatele lisaks tänavale valgust andsid. Ness astus autost välja ning sulges enda seljatagant ukse, toetanud end vastu sõidukit, ootas Ness, et Scott autost välja tuleks.

Scott silmitses mõnda aega autos istudes oma maja, mis pimeduses palju vägevam paistis, kui see tegelikult oli. Ja ta elas seal üksinda - milline rõõm eksole. ''Iigav,'' teatas noormees autost välja ronides, ning omale uut pudelit istme alt õngitsedes. Selle lahti teinud sammus ta sissesõidu teelt pisikese rajani, mööda mida ilmselt tuppa sai. ''Liitud minuga?'' Uuris ta tagurpidi liikuma hakates Nessalt.

Vanessa vaatas Scotti, naeratas, kuid raputas enda pead, sirutades käe koos autovõtmetega mehe poole. "Täna mitte. Sa mine tuppa, maga kaineks ja ma helistan sulle homme," sõnas naine, silmitsedes Scotlerit. Tal ei olnud õrna aimugi, mida ta talle homme ütlema peaks, aga hetkel tundus selline lahendus kõige mõistlikum.