Dalai laama.

"For God sakes, ma teen ise enda otsused. Sa ei tunnegi teda," lausus naine. Vanessa sulges hetkeks enda silmad, hingates sügavalt sisse-välja, ennem kui enda pruunid silmad Soctile suunas. "Sa ei pea mitte kuskile tulema. Ma juba kuulsin, mis sul öelda oli. Sina ei kuulnud lihtsalt seda, mida mina rääkisin," sõnas Ness.

Kutt vidutas korra silmi Roberti suunas. Ilmselgelt oli tema hetkel Scotti arvates vähemalt süüdi. ''Olgu, ma jätan su hetkel siia, sest sa tahad seda. Sa tead, kust sa mind leida võid. Ilusat õhtut.'' Lausus ta vaikselt neidisele, ning tegi talle seejärel silma. ''Sina saad mu käest kolakat kunagi.'' Viis ta oma silmad Robertile, ning vaatles teda ähvardavalt. Musta iluduse võtmeid taskus keerutanud liikus ta baariletini, ning ostis omale kaasa ühtteist, kui siis klubist väljus, ning autosse istus. Fuck this shit.

Vanessa suunurgad kerkisid hetkeks ning ta noogutas Scotile kui too lahkuma hakkas, kuid tema viimaste sõnade peale vangutas ta enda pead, viies pilgu Robertile. Ta vaatas talle otsa, ütlemata midagi. Tal lihtsalt ei olnud midagi öelda. Viinud pilgu ukse poole, tõmbas ta korraga närviliselt käega läbi juuste. "Ma arvan, et ma peaks minema ja vaatama, et ta korralikult koju jõuaks. Ta ei ole just kõige kainemas olekus," lausus Ness. Ja see ei olnud loa küsimine või midagi, vaid lihtsalt teada andmine. Tõusnud kikivarvule, suudles ta Roberiti põsele ning jalutas siis ukse suunas, võttes riidehoiust enda jaki. Jõudnud välja, lasi ta silmadega üle parkimisplatsi. Palju neid uhkeid sportautosi ikka Tree Hillis on. Märganud viimaks õiget autot, jalutas ta sinna, käed tagi taskusse surutud. Avanud auto ukse, vaatas ta Scotile teravalt otsa, "istu kõrvale ja anna võtmed siia. Sa ei sõida siit parkimisplatsilt kuhugile," lausus ta kindlalt.

Scott oli juba võtmed süütelukku lükanud, ning ka koodi sisestanud, kui uks avanes. ''Kohe,'' kuuletus ta kiirelt, ning suunas silmad teisele istmele. Silmi pööritanud oli ta kindel, et ei hakka siit üle ronima, ning väljus siis üleüldsegi oma masinast. ''Sa tulid ainult sellepärast, et ma olen täis ja sa kardad, et ma ei jõua kenasti koju? Või tulid sa sellepärast, et sa tahtsid tulla?'' Esitas ta küsimuse, ning toetas end vastu masinat.

"Ma tahtsin tulla, et veenduda, et sa tervelt koju jõuaksid," sõnas Vanessa, vaadates mehele otsa. Naine tammus kergelt jalalt jalale. Lühikese kleidi ja jakiga ei ole just kõige soojem sellise ilmaga väljas seista. "Kas me ei võiks kas või mõneks minutiks seda kõike kõrvale jätta. Ma ei suuda sellega praegu tegeleda. Mu peas jookseb korraga sada mõtet ja ära küsi, mis saab, kas meist saab asja, kas ma jään Robertiga või lõpetan meie suhte. Lihtsalt....anna mulle aega," sõnas Ness, põimides enda käed ümber noormehe ning kallistades teda.

Scotleri peast jooksid läbi mitu mõtet korraga kui ta seda kuulis. ''Ma ootan sind,'' kallistas ta kiirelt neidist vastu, ning eemaldus siis. Polnud vaja, et Robert neid näeks ja sinna tõmblema tuleks eksole. ''Eks sa vii mind siis koju.'' Jalutas ta teiselepoole masinat, ning ronis siis kõrvalistmele, kus koheselt pudeli lahti keeras.

Vanessa saatis Scotti silmadega kuni too autosse istus. Tõmmanud käega läbi enda juuste, suunas ta hetkeks enda pruunid silmad klubile. Vaikselt pead vangutanud, istus ta autosse. Khm, sellel autol oli rohkem nuppe kui mõnel lennukil. Ness kergitas enda kulme, kuid ei lausunud midagi, sest tema tähelepanu tõmbas endale hoopis Sott, kes uut pudelit tühjendama hakkas. "Kas sul ei ole tõesti juba küllalt?" küsis Nessa, pöörates enda pea mehele. Pettunult pea tagasi ette viinud, keeras ta süüdet ning sõitis autoga ettevaatlikult parklast välja.

Scott suunas silmad pudelilt Nessale, ning ohkas raskelt. ''Miks sa pead mind piinama?'' Loobus ta kiirelt, ning saatis pudeli aknast välja. Juua ka enam ei või - no nahhuj. Istmealt spordijoogi pudeli otsinud hakkas ta seda hävitama. Way to go bro.

"Mina olen küll viimane inimene, kes sind piinab. Sa piinad ennast ise," sõnas Nessa teravalt, üritades korraga Soctti jälgida ja selle eriti keerulise autoga sõita. Spordijoogi peale tõi Vanessa kuuldavale turtsatuse, mis lüks sujuvalt üle kergeks naeruks, kuid see vaikis ruttu. Noh, vähemalt ei anna promille, aga pärast on raske teist voodisse sundida, kui ta endale mingi energiajoogi praktiliselt sisse joob.

Scott raputas samuti pead, kuid seda sellest, et ta tahtis suust alko maitse minema saada. Uue lonksu peale rüübanud oli juba tunduvalt parem olla, kuid teadatuntud asi oli, et energiajoogid, ning viin ei sobi eriti. Pudeli üsna kiirelt tühjaks joonud lendas see samuti aknast välja, ning kutt suunas oma käe lihtsalt masinast välja. Õrn tuul, ning siis viis ta silmad spidokale. ''See on masina jaoks häbi hetkel. Anna gaasi kallike,'' teatas ta rahulikult.

Vanessa kortsutas enda kulme, kui Scott taaskord pudeli aknast välja lennutas. Tõesti? Koduni on nii raske oodata? "Kuule, selle auto juhtimine on hullem kui raketiteadus ja kui sa tahad elusalt koju jõuda, siis ole parem vait,........kallis," sõnas naine, kuid see ei olnud kurjalt öeldud, "ma ei saa aru, miks on üldse vaja sellist autoto osta," turtsatas Ness, viies enda küsiva pilgu Scotile.

Scott pööritas oma silmi. ''Raske? Mis seal rasket on kallis?'' Keeras mees end istmes Nessa poole, ning asetas oma käe tema käe peale, mis käigukangil oli. ''Ma võin sind teinekord õpetada. Ja ma ostsin selle, sest see meeldis mulle.'' Lausus ta rahulikult, kui naise kätt silitama jäi.

Vanessa pööritas silmi ning vaatas mehele otsa, kui too enda käe tema käele pani. Parema meelega ei omaks naine ka ise autot, aga nii on lihtsalt mugavam liikuda ja seega sai ka auto ostetud, aga see ei tähenda, et talle meeldiks väga autojuht olla. Nessa pruunid silmad kinnitusid Scotile ning ta unustas auto juhtimise sootuks. Seda tuletasid talle meelde vastutulevad autotuled ja tugev signaal, mis ta tugevalt rooli keerama pani. Sõiduk peatus järsult teeservas ning Vanessa ehmunud silmad olid suunatud esiklaasist välja. Tema süda peksis nii, et see oleks vist varsti rinnust välja tulnud. Keeranud aeglaselt enda pilgu mehele, hammustas ta süüdlaslikult alahuulde.

Scott aga ei teinud teist nägugi, kui mingi tola nende sõiduritta oli tunginud, ning nemad pidama jäid. Kuti silmad olid aga kindlalt paigal oma endisel kallimal, kes varsti uuesti tema omaks saama pidi. ''Kallis, rahu.'' Silitas ta treeneri kätt rahulikult edasi, ning lähenes talle vaikselt.

Vanessa ei suutnud uskuda, kuidas Scoti õrnad silitused teda endiselt rahustada suutsid. Ness vaatas mehele otsa ning asetas enda käe tema põsele. Õrnalt naeratanud, lähenes ta mehele ning suudles teda ise. Tal ei olnud mõtete teeselda, kui nad mõlemad teadsid juba, et see on ainult aja küsimus, millal naine enda kuus aastat ehitatud müürid alla laseb ja Scoti jälle enda südame kallale laseb.