Dalai laama.

Oli üks tavapärane laupäeva õhtu, ning Scott oli jätnud Gretsi Ricky hoolde. Ise oli ta end juba teepeal üsna täis joonud, ning nüüd jäi veel paar tibinat siit omale kaasa sebida. End tantsuplatsile mugavalt sättinud jäi ta omale silmarõõmu otsima.

OT:Kinni.

Vanessa ilmus TRICi üksinda. Tal oli küll lõpuks ometi õnnestunud Robert endaga kaasa kutsuda, aga mees lubas temaga hiljem ühineda. Erinevalt mõnest oli naine täiesti kaine ning jalutas läbi rahvamassi, otsides mõnda tuttavat nägu, kellega nii kaua aega parajaks teha. Niisama leti ääres nagu üksinda juua ka ei tahtnud.

Outfit.

Scott oli oma silmadega peatunud brünetil keda ta vist kunagi enam oma ajust välja ei suuda süüa. Sisse hinganud liikus ta naise seljataha, ning asetas oma käed ettevaatlikult ta õlgadele. ''Tantsime? Kui su isakaru siin muidugi pole.''Naeratas Scott viimaks, ning kallutas oma pea Vanessa oma kõrvale hingates sisse nii ta parfüümi, mis ta juuksepahmakas eristas.

Vanessa arvas alguses, et tegemist on Robertiga, kes oli varem kohale tulnud, kui ta lubas, kuid kuulnud seda häält, võpatas ta peaaegu märkamatult. "Ta peaks millalgi tulema, aga...," naine tõmbus korraga kergelt pingesse, kui Soctt enda pea tema pea kõrvale kallutas. Keeranud end ringi, vaatas ta mehele otsa. Ta teadis kohe, et tema hääl kõlas veidralt ja ei olnud võimalik, et Nessa tema silmadest valesti aru sai. "Sa oled ju täiesti täis," sõnas Vanessa, astudes sammu eemale.

Noormees naeratas õrnalt, ning jah ei hakanudki vaidlema nagu tal see vanasti kombeks oli. ''Ma avastasin ka jah,'' teatas ta nagu oleks see äärmiselt loomulik asjade kulg. Viimasel ajal oligi, kuid ega seda kõik teadma ei pidanud. ''No ma ei saa seni sinuga tantsida, kuni ta tuleb ja mulle meelde tuletab milline idioot ma olen?'' Kerkisid mehe mõlemad kulmud. Kutsikasilmad aitavad? Ilmselgelt need lihtsalt peavad töötama. Oma näojoon äärmiselt lõdvaks lasknud pilgutas ta paar korda Nessale silma. ''Ainult seni kuni ta tuleb.''

Vanessa turtsatas. Isegi purjus Scott oskas teda veel naerma ajada. Ness asetas enda käed rinnale risti ning mõõtis hindavalt mehe olekut. Kas tasub ikka täis inimesega tantsima minna? "Selleks, et lähe küll Robertit vaja, et sulle meelde tuletada, milline idioot sa oled," lausus naine, kergitades hetkeks enda kulme. "Ainult seni kuni ta tuleb," kordas Ness mehe sõnu, andes seega nõusoleku.

Scott liikus Nessale taaskord lähemale, ning sättis oma käed siis neidise puusadele. ''Aga ma teen oma parima, et seda kõike parandada. Ausalt,'' lausus ta vaikselt neidisele kõrva, ning liigutas end siis vaikselt, ning aeglaselt. Seda mõnda hetke tuli nautida, mis ta Nessiga koos sai olla enne kui see lollakas kohale voorib eksole.

Vanessa asetas enda käed ümber noormehe kaela, jättes nad sinna sõrmseongusse. Kuulnud mehe sõnu, tõstis ta enda pruunid silmad Scotile, "kas sa ei leia, et mõne asja parandamiseks on juba hilja?" küsis Nessa õrnalt, liikudes aeglaselt Scotleriga kaasa. Tundus, et purjus tüüp suutis isegi paremini vestlust arendada kui kaine. Sest selge peaga jättis Scott alati pooled asjad välja ütlemata.

Scott hingas uuesti sisse, ning toetas oma pea siis neidise õlale jäädes talle nii praktiliselt kõrva sosistama. ''Ma ehitasin seda vundamenti liiga kaua ja liiga suure hoolega, et sellel nii käest libiseda lasta.'' Sõnas ta täiesti ausalt, ning sulges seejärel oma silmad. ''Sa olid parim ja ma näitan seda sulle, iseasi kas mina nüüd veel enam sind väärin.'' Vaatas ta kiirelt Nessale otse silmadesse, ning suudles teda õrnalt. Midagi pidi see ju meelde tuletama, ja raudselt oli see parem, kui Robi mingid õrnad musid. Scotler oli oma ala professionaal siiski eksole. Robert mingi psühholoog. Kas kellegi keel on kunagi mingi hullu terveks ravinud? Nooo way. Siiski - oma vana kavalust suudlusesse peitnud libises ta vaikselt, ning õrnalt mööda tütarlast - täpselt kõik nagu vanasti. Nemad koos peol, ning need vanakooli puudutused. Scott andis kõik, et tuua vanu mälestusi Nessis esile.

Vanessa kuulas neid sõnu ning tema süda hakkas aina kiiremini taguma. Miks ei võinud Scott seda varem öelda? Miks pidi ta ennast täis jooma, et suuta seda välja öelda? Kõik mõtted ja sõnad tormasid mööda naise pead ringi ja ennem kui ta midagi öelda jõudis, leidis ta Scoti huuled enda omadelt. Ta oli seda nii kaua igatsenud, aga miks pidi see kõik nüüd juhtuma, kus ta oli lõpuks ometi astunud üle enda hirmust ja astunud uude suhtesse koos Robertiga. Muidugi tõi see suudlus meelde palju mälestusi, mis kiirlindina Nessa silmade eest läbi tormasid, lõpetades seal, kus Scott lihtsalt lahkus. Automaatselt lükkas ta Scotleri endast eemale, jäädes talle ehmunult otsa vaatma...

Scotleri süda oli juba omadega rahul, kui ta siiski viimaks eemale lükati. ''Anna andeks,'' lõi mees oma silmad vaikselt maha. ''Ma lihtsalt ei suuda vaadata, kuidas ta sind juba kooliajast nillis, ning nüüd ära kasutab. Ma ei suuda enam sinust lihtsalt niisama mööda vaadata. Ma arvasin, et ma suudan, aga sa oled ja jääd selleks üheks kellenimel ma võin Aseksuaalseks ka hakata, kui sa seda soovid. Tahad ei mängi enam kossu ka ja tegelen ainult sellega, mis sulle sobib. Need õrnad sõrmed,'' liikus ta vaikselt tagasi Nessa juurde, ning võttis ta käed oma pihku ja jäi sõrmi silitama. ''Palun ära rebi mind uuesti katki, palun ära tee seda.'' Kinnitas Scott oma silmad Nessale. Tehtud, mees sa said hakkama.

Vanessa hingas sügavalt välja ning sundis end Scotile otsa vaatama. "Ta ei nillinud mind. Ta aitas minda teemades, mida ma sinuga kunagi ei oleks saanud arutada. Ja ta ei kasuta mind ära...," protestis Ness koheselt, kui mees Roberti kohta sõnu hakkas pruukima. Siit edasi ei saanud naine aru, kas ta kujutas ette, et Scott neid sõnu ütles või tegi ta seda reaalselt, kuni hetkeni, mil Scotler tema käed enda kätte võttis. "See võttis mul kuus aastat aega, et uude suhtesse astuda ja nüüd sa tuled ja....Miks sa seda teed? Miks nüüd?" Ness toetas enda otsmiku vastu mehe rinda.

Scotleri pilk oli kindlalt Nessal püsinud terve selle aja. ''Ma olin noor ja loll, ise ka ei teadnud mida ma tahan. Nüüd olen ma siin tagasi ja ma sain aru, kui ma kuulsin, et sa Robiga oled, et ma ei suuda nii olla. Kas sellest siis ei piisa?'' Esitas ta küsimuse, kui vaikselt ise ka endameelest kainemaks muutuma hakkas. Alkohol võis teha imesid eksole, aga antud juhul võiks see töötada ka muidu on Scott end lihtsalt alla lasknud tuimalt. Mittemillegi nimel, või siiski - Ness teab vähemalt nüüd.

"Nii, et sa leidsid, et sa tahad mind alles nüüd, kus sa kuulsid, et ma olen kellegi teise oma?" küsis Vanessa, tõstes enda pead piisavalt, et Scotile otsa vaadata. Kas mees sai reaalselt aru ka, et ta palub praegu naisel Robertit maha jätta? Ükskõik, kumma mehe ta valib, üks neist saab nii või naa haiget. Mis mõttes valib? Tal on ju Robbie. Aga miks ta siis üldse kahtleb veel selles kõiges? Ta peaks Scoti pikalt saama. Jamh, peaks... Miks seda siis nii raske teha on? "Ma ei saa sulle valetada ja öelda, et ma ei tunne sinu vastu midagi, aga ma ei saa ka öelda, et ma oleksin valmis sinuga uuesti proovima," sõnas Van, "mis siis kui see ei tööta."

Sõrmed põiminud kinnitas mees oma pilgu Nessa omaga. ''Ma sain alles siis aru, et ma tõesti vajan sind.'' Seletas ta vaikselt edasi. Oma käsi vaikselt pigistanud, hingas mees sügavalt sisse. ''See töötab, enne töötas ju ka - ning nüüd olen ma vanem ja ma T E A N, et ma tahan sinuga olla niikaua kuni ma elan. Ma ei taha isegi teisi vaadata, sa oled end mu südamesse lihtsalt sisse raaminud ja enam ma ei suuda sind nii lihtsalt käest lasta. Palun kallis,'' ei suutnud Scotler enam oma tundeid ainult endale hoida. Ilmselgelt pidi ta Nessi hoidma, ning talle seda kõike koguaeg ka kinnitama. ''Enne jätan kossu ja Gretsi, kui sinu.'' Lubas ta kiirelt. Oma jaki eest lahti lükanud tõmbas ta kaelast oma keti, ning vaatles seda hetke. ''Ma vannun sulle, et ma ei jäta sind üksinda - mitte kunagi enam kallis.'' Suunas ta oma kuldse keti, kus endiselt see suur plaadikujuline ripats otsas rippus käega Nessa suunas. See oli tal kunagi juba kaelas ju olnud. Miks mitte uuesti proovida. Scotler oli tõesti siiras.