Us two...

"Võta endale siis aega," sõnas Liam nagu üks kohusetundlik poiss-sõber antud situastsioonis vastama peaks. Tegelikult oli tal kõrini sellest, kuidas Alex lasi kogu aeg enda minevikul, mida ta nagu nii enam muuta ei saa, enda meeleolu alla viia. Ta lihtsalt ei osanud sellest lahti lasta ja tundus, et ega ta väga ei tahtnud ka.

"Aitäh," lausus Alex vaikselt. Tõstnud enda pilgu Liamile, naeratas ta õrnalt. Kannatust sellel poisil oli, mis tõttu hindas neidis teda kõrgemalt. Lexi on tahtnud korduvalt enda minevikuga lõpparvet teha, aga peale nende negatiivsete mälestuste, on seal ka hetki, mis toovad endiselt tema suule õrna naeratuse. Mälestused, mis muudavad tema sisemuse soojaks. Tõusnud varvastele, kinkis Alex Liamile õrna suudluse.

Liam naeratas nõrgalt läbi suudluse ning juhatas nad siis tagasi diiavnile. "Su tee on nüüd kenasti jahtunud," torises poiss, kuid tema hääles oli kuulda lõbususe tooni. Ta haaras endale ühe vahukommi ning pistis selle põske. "Tahad tagasi minna või passime terve öö siin nagu kaks eksinut?" uuris Liam tüdrukult.

Alex kõndis Liami juhitimisel tagasi diivani juurde, võttes seal istet. Ta puges uuesti pleedi alla, kus oli mõnusalt soe. "Mulle meeldibki natukene jahtunud tee," muigas tüdruk. Lexi võttis tassi enda sõrmede vahele, võttes sealt paar lonksu. See polnud täitsa ära jahtunud ega leige, kergelt soe veel oli. "Minugi poolest võime siia jääda, aga juhul kui sa soovid, siis võime ka tagasi mandrile minna," pöördusid Alexi rohelised silmad Liamile.

"Tee peab ikka kuum olema," arvas Liam, "siis võtad lonksu ja terve sisikond läheb soojaks umbes nagu kange alkoholiga," sõnas noormees, sättides end diivanile mugavalt sisse. Tema käsi liikus jälle ümber Lexi. Tundus, et viimasel ajal see ainult sinna käiski. "Me võime siis siia jääda," otsustas poiss. Ankur oli vees ja ega ilm oli vaikne.

"Juhul kui tee on kuum, siis ma kipun seda kas endale peale ajama või kõrvetan sootuks midagi ära," lausus Alex vaiksel turtsatusel, vaadates Liamile lustlikul pilgul otsa. "Hea näide," kostus peagi uus turtsatus, mis oli valjem. Tühja tassi tagasi lauale pannud, puges Lexi tagasi noormehe kaissu. Talle meeldis, et Liami käsi oli tema ümber. See tekitas neidises hea tunde. "Mulle meeldib see mõte," sõnas ta vaikselt, tõstes enda pilgu noormehele.

"See on sellepärast, et sa oled mul siin täitsa koba mõnikord," sõnas Liam hellalt nagu oleks ta tüdrukut just taevani kiitnud. Ega ta enda sõnu halvasti just ei mõelnud. "Ma tean. Tahad järgi proovida või?" oli poisi kord turtsatada. Nende viimane ja ühtlasi ka esimene jooming oli lõppenud kena pohmakaga hommikul.

Räägi enda eest, ütleks Alex lõbusal muigel Liami meenutuse peale. "Ma tänan," pööritas neidis silmi noormehe sõnade peale, nagu oleks ta mingi kobakäpp, kellel õnnestub ka tasasel maal kõhuli kukkuda. "Tänan ei. Ma arvan, et jätan seekord vahele," sõnas Lexi kergelt noogutades.

"Võta aga heaks, kallis," muigas Liam, rõhutades eriti seda viimaks sõna. "Kas eelmisest korrast on halvad mälestused või oled sa vahepeal lihtsalt korralikuks hakanud," uuris noormees, kergitades enda kulme ning viies enda sinised silmad Lexile.

"Mulle meeldib selle sõna kõla, eriti veel sinu suus," ei saanud Alex neid sõnu ütlemata jätta. Eriti veel siis, kui ta ütles tõtt. Talle meeldis kuulda seda sõna ja sellelaadseid sõnu noormehe suust välja tulevat, eriti veel selle maheda häälega. "Pigem teist. Ise sa ütlesid, et oled klassi priimuse ära rikkunud," turtsatas Lexi lõbusalt, vaadates Liamile lustakal pilgul otsa.

"Eks ma pean seda siis tihkemini kasutama hakkama, kuigi ma soovitan sul see kõla parem meelde jätta," sõnas Liam lõbusalt justkui ähvardades, et ei kausta seda sõna just väga tihti. Tema sinised silmad olid kinnitunud tüdrukule. "Ja nüüd sa näed vaeva, et enda maine jälle korda seada või?" narris poiss tüdrukut.

"Eks ma jään siis lootma," muigas Alex. Ta toetas enda pea tagasi Liami rinnale, sulgedes ka silmad. Ära karda, ta ei jää veel magama, lihtsalt nautis hetkeolukorda, mis oli täielikult tema kasuks. Poisi järgmiste sõnade peale turtsatas Lexi kuuldavalt, andes kerge kolaka ka vastu Liami õlga. "Mis maine?" turtsatas Alex uuesti.

"Lootus sureb viimasena," muigas Liam. "Kuule, kas ma sul mõni padi olen või?" küsis noormees torisedes, kuid samas oli tema hääles sõbralikkus ja lõbusus. Alex oli lihtsalt eriti mugavaks läinud. Aga ega ta tema peale just pahane ei saanud olla. "Aaaaa....sul ei olegi seda. Õigus," lausus poiss, lüües endale teatraalselt käega vastu otsmikku.

"Mhm," mõmises Alex vaiksel, sättides ennast veelgi mõnusamalt Liami kaissu. Kuna noormehel polnud midagi veel öelnud, siis nautis neidis seda olemist nii kaua kui võimalik. Poisi märkuse peale, mis puudutas Lexi mainet, turtsatas tüdruk lõbusalt. Ta tõstis enda rohelised silmad Liamile, kinkides talle õrna suudluse.

No selle suudluse vastu ei olnud tal küll midagi, aga kuri nagu ta oli, kasutas ta ära näitsiku hajunud tähelepanu ning asus teda kättemaksuks hoopis kõditama. Ei tasu enda poissi ikka ainult padjamaterjalina kasutada. Eriti kui su poisiks on Liam. Pealegi aitab kõditamine ja naermine une vastu ja Alex tundus kuidagi unine.