Valge kilekott ja roosad kõrvaklapid

"Nii ei tohi," ütles Stephen võimalikult vinguva tooniga. "Sa tahad mulle kätte maksta, kuna mina sinu küsimusele ei vastanud?" See tundus praegu ainus loogiline seletus, miks Les talle oma 'plaanist' ei räägi. Samas võis ka midagi muud olla. Midagi sellist, mille peale Stephen lihtsalt ei tule.

"Mina küll ennast ei jälgi. Kõik läheb, nagu läheb. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis on see nende enda probleem," lausus kutt. Alati leidub ju inimesi, kellele sa ei meeldi. Sellistega pole lihtsalt mingit mõtet suhelda. Teine võimalus on need tegelased kõik kuskile pimedasse kohta saata.

"Olgu-olgu, ma olen nõus, et liialdasin täiega. Pikkuse kallal ei saa ma muidugi üldse norida. Ega ma isegi palju pikem pole," lausus Stephen. Kõigest 175 sentimeetrit oli mehe kohta ikkagi üsna vähe. Eriti veel korvpalluri kohta. "Võib-olla sa tõesti oskad nuga kasutada, aga mida ma näinud pole, seda ei usu." Stephenile tegi see nalja, et see väike koerajutt Lesleyle niimoodi mõjus. Ta polnud ju sellega midagi paha mõelnud.

"Mina tohin kõike. Ja ära virise. Ise tahad veel mees olla." vangutas neidis pead. "Kättemaks ei ole hetkel mu eesmärk. Et asju teostada tuleb oodata ja vaadata, kuni õige aeg tuleb. Asju ei tohi ülejala teha." lisas Temple tõsiselt. Kuigi kättemaks oli ka tore vabandus.

"Ma teen seda enda uudishimu rahuldamiseks, mitte teistele meeldimiseks." vastas ta. "Kui ma selle pärast muretseksin, ei oleks ma sinuga mööda kooli ringi jooksnud." lisas Lesley. Ning selles on Steph'l õigus - ei ole mõtet raisata oma aega selleks, et püüda kõigile meeldida. Täielik ajaraisk, ja närvid kuluvad ka.

"No problem. Vähemalt saad sa ise aru, et sa loll oled." naeratas tütarlaps. Seegi edusamm. "Päkats." irvitas ta. 3cm pikkusevahet. Oodaku, kuni Les kontsad alla paneb. Oi kuidas ta siis Stephen't tema kasvu pärast kiusata saab. Siinkohal... "Või tegelikult oled sa Hobbit." lisas Temple kiirelt. Ja nii ta Steph' kutsuma hakkabki. Hobbit. Her little Hobbit.

Ja nüüd sinna noa teemani jõudes. Neidis istus korralikult diivanile. Tütarlapse kohta siiski.. umn.. ebasobivalt. Poisilikus asendis. Jalad kerges harkseisus, varbad väljapoole suunatud. Küünarnukid olid põlvedele toetatud, millest oli tingitud ka ülakeha ettepoole kalle. Automaatselt pani ta ka peopesad üksteisega täielikult vastakuti, sõrmed sirged nagu sõdurid üksteise vastas, kuid pöidlad olid need, kes teistest sõrmedest veidi eemal olid. Käed näo juurde tuues, asetas ta need nii, et nimetissõrmeotsad puudutasid ilusti nina ja suu vahelist ala ning pöidlad peaaegu kõri. Just kõri seda osa, kus see ära lõpeb ja pea hakkab. Järgneval jutul oli Temple' hääl monotoone ning jutt kiire ja peaaegu ilma hingamispausideta. Silmad olid tal suletud. "Ja nuga ei ole mul selleks, et igaühele demonstreerida, et ma seda kasutada oskan. Tegelikult on see salastatud info. Ja kui ma peaksin kunagi vastamisi sattuma inimesega, kes on mind tähelepanelikult jälginud ja kui ma peaksin nüüd sulle kunagi seda demonstreerima hakkama, sest kool ei ole selleks jaoks kohekindlasti õige koht, siis on see automaatselt minule kahjulik. Eriti, kui ta peaks juhtuma seda filmima. Ta saaks seda korduvalt vaadata ja mu tehnika ära õppida, või endale selgeks teha. Ta saaks osavalt mu löögid tõrjuda, mu HP kahaneks tema omast mitu korda kiiremini, mul ei oleks tema vastu erilisi võimalusi, kuna mina tema võitustehnikat ei tunne.. and dead I am."

"Mehed võivad ka vahel viriseda, kui neil selleks põhjus on," ütles Stephen. Sellega võis ta isegi nõustuda, et kiirustada pole mõtet. Kiirustamine tõi tavaliselt pigem kahju kui kasu. Aga samas oli ikkagi huvitav teada saada, mida Les temaga teha kavatseb. Aga siiski tuleb natuke aega oodata selle asjaga.

"Ma olen vist juba maininud, et mulle meeldib su mõtteviis," muigas Steph. See oligi tegelikult üks põhjustest, miks talle Lesleyga suhelda meeldis. Tüdruk oli nii omapärane ja täiesti erinev kõigist teistest samaealistest tšikkidest. Ja temaga ei hakanud kunagi igav. Vähemalt siiani küll mitte.

"Ma pole oma lollust kunagi maha salanud," lausus kutt. Võib-olla esimesel korral võõra inimesega rääkides hoiab ta end natuke tagasi ja üritab ennast paremast küljest näidata, kuid see ei kesta kaua. "Päkats? Hobbit?" irvitas Steph. Könniks oli teda varem päris tihti kutsutud. Eriti veel omavanuste kuttide poolt, kes temast märgatavalt pikemad olid. Seega ei mõjunud Lesley pandud hüüdnimi talle absoluutselt solvavalt. Tavapärane asi. "Sorry noh, pole pikkust antud. Mu mõlemad vanemad küündivad vaevu üle 170 sentimeetri."

"Ega sa ometi ei arva, et sul on kunagi mind noaga rünnata vaja?" irvitas Steph. Lesley jutt oli praegu tüdruku kohta äärmiselt kahtlane. Kuidas ta nii hoogsalt seletas noa kasutamise teemal... Ju tal pidi siis noa endaga kaasas kandmiseks mingi mõjuv põhjus olema. Äkki keegi ründas tüdrukut kunagi ning Les ei taha, et midagi taolist korduks? Stephen otsustas sellele rohkem mitte mõelda. Ta ei tahtnudki ette kujutada õblukest Les'i mingi pika turske mehe läheduses, kes võib veel pealegi relvastatud olla. Suutnud lõpuks need mõtted oma peast tõrjuda, pöördus Steph uuesti Lesley poole. "Päris mõistlik jutt ikkagi, kuigi ma poleks sinult midagi taolist oodanud, kui aus olla."

Lesley näitas selle peale Stephen'le lihtsalt keelt. Järgmise lause peale ei reageerinud. Steph oli seda tõesti maininud ning Les oli teda vist isegi tänanud. Oli veel rohkem tähelepanu vaja sellele ühele lausele pöörata? Neidise arust küll mitte..

"Väga hea. Makes me smarter.." pomises neidis. Tal olid oma tugevad ja nõrgad kohad, aga oma straight-A student tiitliga ei olnud ta just kitsi oma tarkusega every now and then teisi maha tegema. "I would call you a tree. But you're hobbit. So I shall call you Hobbit." lisas Temple. Ja nii ongi! Kui Les kuskil diivanil pikutab ja Stephen toas ringi peaks liikuma, neidise vaateulatuses ja üsna tema juures, siis veel kannataks teda Puuks kutsuda. Aga praegu jääb ta Hobbitiks. "Pikkust on minul seevastu täitsa parajalt. Bioloogiliste vanemate pikkuse kohta ei oska kommenteerida, pole õrna aimu ka. Aga eks nad on midagi minu kasvu." kehitas ta õlgu.

"Sind võibolla mitte, aga paari-kolme tõenäoliselt küll. Ehk tuleb veel elus ette juhuseid, kus on vaja nuga kasutada. Meedia laialdase kasutuse tõttu ja privaatse elu vajaka jäämise tõttu eelistan ma oma.. oskusi.. saladuskatte all hoida. Minu vabandused, aga siinkohal mõtlen ma siiski kõigepealt endale. Ma olen üsnagi paranoiline selle koha pealt. Minu vabandused, taas. Ma pole nuga küll üsna pikka aega otseselt käes hoidnud ja sellega.. midagi sihtinud.. mistõttu ma ilmselt ka veidi rooste olen läinud. Aga ma taastun kiiresti. Minu eelis. Vigastatud seisundis ei oska ma midagi öelda. Pole kogenud. Kahjuks. Ma ootan seda päeva, mil ma saan täpsemat infot enda kohta, milline ma olen vigastatuna. Mida ma teen, millised reaktsioonid, kas ma olen võimeline vastasele veel arvestatavaid vigastusi tegema võimitte.. ja nii edasi.. ja nii edasi.." jätkas ta sama monotoonselt ja kiirelt. Tegelikult, rääkimistempo muutus isegi kiiremaks. Niiet kui Steph järge ei suutnud pidada ja suuremast osast tekstist aru ei saanud, polnud seal suurt imestada. Kui Temple oma jutu ära lõpetas, muutus ta kohati surnupilk taas elavaks. Poisilik asend ilusti temavanuseline kohaseks.. ja see lõbus Lesley oma naeratusega oli tagasi. Kuigi need mõtted panid peas valjemini taguma mitte 'you got raped. you got reaped. Revenge! revenge!' "minu tänusõnad. Ma usun, et mul on palju sellist, mida minusuguselt õrnakeselt tütarlapselt ei oodata." naeratas Les oma kõige salakavalamat naeratust.

Stephen ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kui Lesley talle keelt näitas. Eks on tüdruk seda juba piisavalt palju teinud. Ei teki mingitki üllatust enam. "Veel targem?" muigas Steph. "Ma pean sind nagunii juba geeniuseks. Mida sul veel vaja on?" Huvitav oleks muidu teada, kui palju oleks Lesley IQ Stepheni omast kõrgem. Või siis parem ikkagi mitte teada. Häbi hakkaks lihtsalt. Hobbit... see uus hüüdnimi ei kõlanudki väga hullusti. Lühikesele kutile kõlbab küll. Muidugi leidus alati ka palju lühemaid ning pikkus polnud asi, mille pärast tasuks väga muret tunda. Suur osa tüdrukutest olid Stephenist ikkagi ju lühemad. "Tüdruku kohta on sul tõesti pikkust päris korralikult. Mine modelliks," muigas Steph.

Kes Lesleyt ei tunneks, võiks selle jutu põhjal arvata, et tegu on mõne hullumajast enneaegselt välja saanud psühhopaadiga. Stephen lihtsalt noogutas Lesley jutu peale ega osanud midagi tarka selle kohta öelda. Tema polnud oma elus nuga kordagi relvana kasutanud. Kui tekkiski mingi väiksem kähmlus, siis tulid abiks rusikad. Tüdrukutega on muidugi hoopis teine lugu, kui ründajaks peaks mõni kutt olema. Neile juba nii kergelt kallale ei lähe. "No ütleme nii, et sa oled oma noa kogemata maha unustanud ja mingi mees tuleb sulle kallale... Mida sa siis teeksid?" küsis Stephen. Muidugi lootis, et Lesleyga kunagi midagi taolist ei juhtuks, aga küsida ikka võis. Kui ta tõesti nii väga kellegi rünnakut kardab, siis tuleb igaks olukorraks valmis olla.

Lesley kehitas esimeste küsimute peale õlgu. Liiga palju tarkust, liiga hea mõtlemisvõime ei ole ka hea. On suurem võimalus masendusse sattuda. Ta on oma intelligentsitasemega päris rahul. "Modelli jaoks olen ma liiga lühike. Ja see on üks viimastest töödest, mida ma nõustun tegema. Prügivedajaks olemine tundub palju parem." sõnas Lesley. Ta ei olnud eputaja tüüpi.

Temple ei ole hullumajast enneaegselt välja saanud psühhopaat. Ta pole sinnaveel jõudnudki. Ja päev, mil Les oma noa maha unustab. Põlegu ta põrgu kõige hullemas sopis. Inimlikud eksimused on siiski paratamtud.. ja mida ta siis teeks? Plaan A oleks ilmselt olukorra uurimine ja asja võimalikult rahulikult lahendamine, ilma kähmlustega. Kui see ei aita, siis oleks plaan B järgmine - RUN, BITCH! RUUUUUUUUUUUUNN!!!
"Siinkohal läheb minu suu lukku. Koolis on ka seintel kõrvad. Nagu ma ütlesin, ma olen üsna paranoiline selle suhtes. Ja iga informatsioonikilluke, mis ma jagan, võib mulle tulevikus kahjuks tulla." vastas Les. Ja tütarlaps EI karda karda rünnakuid. Ta on lihtsalt paranoiline oma videomängude mängimise pärast ja oma hullu iseloomu pärast ning kuna talle sellised asjad meeldivad.. kaklused ja terariistad ja enda ja teiste viimase piirini katsetamine.. siis on hea olla kursis oma oskustega. Ja nagu ta ütles - iga infokilluke, mida ta veidike avalikumas kohas jagab, võib talle kahjuks tulla. Kunagi ei või teada.

Stephen irvitas. Modell oli vist tõesti natuke liialdus. Ei läheks Lesley iseloomuga kokku. Need modellitšikid olid ikka parajad tõusikud ning Les nende hulka ei sobiks. "Häh, 170 sentimeetrit pidi nende pikkuse alammäär olema ju. Sa noor ka ju. Kasvad veel." Praegu lollitas Steph niisama selle modellijutuga. Tema võib ju ka Les'i natuke nokkida. "Ja mis prügivedaja ametil viga? Nad pidid ju normaalset palka saama," muigas kutt.

"Olgu siis. Sa võid sellest mujal ka rääkida," ütles Stephen. Temas hakkas jälle teatud sorti uudishimu tekkima ja kindlasti tahtis kutt oma küsimusele vastuse saada. Aga praegu see muidugi ei õnnestu, sest koolimajast ta lahkuda ei saa. Varsti algab ju trenn ikkagi ning Stephen ei kavatse trenni üle lasta. "Aga ma ei mäleta, et sa varem iga asja pärast niimoodi pabistanud oleksid. Seega pidi veel midagi vahepeal juhtuma. Kui tahad, siis räägi sellest ka hiljem. Ma ei hakka sind paluma ega midagi. Pole minu asi midagi sellist teha," rääkis Steph. Ei maksa enda nina liiga palju võõrastesse asjadesse toppida. Võib hammustada saada.

"A-fa-fa-fa. Ma kahanesin järsku 3 cm. Ei anna enam alammäära täis. Anna andeks." sõnas Lesley. "Prügivedaja töö on väga põnev töö." naeratas ta. Kui Woodside au üleval hoidmine poleks osaliselt ka tema kanda, hakkaks ta heameelega prügivedajaks. Kuigi, seal on veel pikk pikk nimekiri, kes ta heameelega oleks. Kõik sellised... veidi imelikud ja 'alandavad' tööd.

"Võin rääkida.. fits me." muigas Temple kavalalt. Nüüd on 50-50, kas Steph saab teada, või mitte. Ja kui kutt olekski ta praegu kuskile kutsunud, oleks Lesley pidanud sellest keelduma. Tal polnud õe ega kellegi luba.. ja trenn oli tõesti tulemas. Ning nagu Stephen, ei kavatsenud ka neidis seda üle lasta. "Sa räägid, nagu tunneksid sa mind juba pikka aega. Ma olen alati paranoiline nende asjade suhtes olnud. Aga, jah, viimasel ajal on asi, tõesti, võibolla ehk veidi võimenenud, kui nii saab öelda. Härra sensitiiv." muigas Lesley. Viimast kahte lauset neidis ignoreeris. Kuidas tema soovib. Aga bromance on neil ikkagi.

"Midagi sa ei kahane. Keda sa siin lollitada üritad," muigas Stephen. Kui Les üldse veel kahaneks, siis oleks selleks kahanejaks tema kehakaal. Stephenile tundus ta praegu veel kõhnem kui enne. Kui Stephen ei teaks, et Les normaalselt sööb, siis peaks ta tüdrukut ilmselt mingiks anorektikuks, kes söömishäirete käes vaevleb. Ikkagi päris kõhn oli teine. "Hakkame koos prügivedajateks?" pakkus Steph muiates.

"Ja vaata siis, et sa räägid ka. Muidu ma solvun," ütles Steph. See Les'i lause oli liigagi paljulubav. Ta lihtsalt p i d i rääkima. Ja kui ei räägi, siis sureb vaene Stephen oma uudishimu kätte ära. Kahju küll, aga nii läheb. "Mis teha. Ma kipun inimesi vist liiga kiiresti omaks võtma... viimasel ajal. Enne taolist värki polnud," seletas kutt. Ja üldse oli tal vahel tunne, et ta teabki Les'i juba väga pikka aega. Nagu oleksid nad juba lastena koos ühes liivakastis mänginud. Mitte ühegi teise inimesega Stephenil sarnast tunnet ei olnud. "Selleks ei pea üldse sensitiiv olema, et aru saada, kui sind miski vaevab," lausus noormees juba tõsisemal toonil.

"Obviously sind," lausus Temple 'loll oled või?' tooniga. Kunagi kahaneb Lesley niikuinii. Siis, kui ta vanaks jääb. "Hakkame." lausus neidis naeratades. Talle sobib. Aga kooli kavatseb ta lõpetada ja ehk veel enne ülikooliski käia. Ja siis läheb prügivedajaks, pärast seda kui ta doktorikraadi on kätte saanud ja mingi hull rahavaimustus teda tabanud pole.

"Lase käia ja solvu. Mis mul sellest?" sõnas ta muige saatel. Seda ta tahaks näha. Oi kuidas ta seda näha tahaks. Selle liiga kiirelt omaks võtmise peale kehitas Les ainult õlgu. Võibolla ei olnud asi liiga kiirelt omaks võtmises. Pigem ehk selles, et need kaks siin omavahel hämmastavalt hästi klapivad. Kui Steph oleks vaba ja Les oleks veidi vähem asexual, võiks neist ilus paar saada. "Peab ikka küll." vangutas Temple pead.

"Sul ei õnnestu mind lollitada, sest ma ei jää sind mitte mingil juhul uskuma," ütles Stephen ja muigas. "Anna käppa siis. Tulevased prügivedajad ikkagi," naeratas ka Steph. Lesleyga koos võiks ta mida iganes teha. Neil kahel on koos alati lõbus ja miks mitte näiteks prügivedajaks hakata? Kuigi see on küll väike nali, aga ikkagi. Ideel iseenesest pole viga midagi.

"Kui ma solvun, siis tähendab see, et ma ei mängi enam sinuga," ütles Stephen. "Kas sa seda tahadki? Stephen oli ka rohkem kui paar korda mõelnud sellele, et neil Les'iga võiks midagi rohkemat olla, aga ainult mõteteks need jäävadki. Stephenil on Sammie. Ja Les ei tundu ka suhet tahtvat. Korraga aga tuli kutile meelde, et ta peab trenni kiirustama, kuna niimoodi lobisedes oli möödunud peaaegu terve igavik. "Sorry nüüd, musi, aga ma pean lippama. Õhtul näeb. Ma luban," ütles Steph, suudles Lesleyt korraks otsmikule ning kadus joostes võimla poole.

"Ära alahinda mind, Hobbit." sõnas neidis. Kui tal väga vajadust on, on Lesley väga andeks näitlejanna. Miks siis ei peaks Stephen teda uskuma jääma? Pealegi võib neidisest kõike oodata. "Mul on käed, ohmu. Ega ma mõni sinusugune ole, kellel käpad on. Natuke viisakust palun." ütles Les väga hästi teeseldud kõrgi suhtumisega. Sõnavara jäi vajakka.. aga tal ei olnudki plaanis seda suhtumist perfektselt mängida. Siin on sulle tõed, Hobbit, et Temple't ei tohiks alahinnata.

"Ma leian kellegi teise, kellega mängida. Lihtne." vastas neidis. Kui Stephen ei taha temaga enam mängida, siis on tema jaoks keegi PAREM kellega mängida. Ja siis jooksis Steph järsku minema. "Eheh.. tsau.. Hobbit." lausus neidis kohmakalt. What? Musi? Mida kuradit? Misasjast nad nii suurt bromance' omasid? Selle suudluse otsmikule elas ta üle, kuigi see oli üsnagi harjumatu..

Seejärel vaatas Lesley kella. Well, fuck. Ta peaks ka nüüd nagu minema.. Oma koti võtnud, hakkas neidis rahulikult riietusruumi poole minema, enne need salvrätituustikust ninast välja tõmmanud ning esimesse ettejuhtuvasse prügikasti visanud.

ot: teema lõpp