Valge kilekott ja roosad kõrvaklapid

"Fine by me. Ma leian siis kellegi teise, kellega mängida." naeratas neidis. Võib-olla mõne aasta pärast, jah, leiab. Praegu on aga Stephen hindamatu kaaslane. Ja kui Steph midagi küsida tahab, küsigu. She likes questions. Selline.. staari tunne kohe tuleb. Nagu intervjuu võivärki.

"Tahad ma annan sulle liigesetugevdajat?" uuris Temple veel lõbusalt, enne kui jooksu pistis. Energiat oli Lesl'l liiga palju. Nüüd sai selle ilusti siin mingil määral ära kulutada. Ja ta ei jooksnud elu eest, egamidagi. Vastupidavust tal oli arvutiinimese kohta hämmastavalt palju. Therefore, ta tegeles tantsimisega every now and then.

Olgugi, et tütarlaps oli just hetk enne kinnipüüdmist selja taha kiiganud, et näha kui kaugel Stephen on, sest ta sammud kõlasid ohtlikult lähedal, ehmatas ta, kui talt üsnagi ootamatult ümber kinni võeti ja tõi hetkeks kuuldavale üsnagi hüsteerilise karjatuse. Kuulnud hetke pärast kuti häält, turtsatas ta aga kuidagi ebalevalt naerma. "I'm sorry. My nerves are.. are.. pretty much fucked up lately." muigas ta.

"Yeah, you got me. Liigesetugevdaja aitaski?" viis ta teema koheselt edasi, üritades ennast Steph' haardest kuidagi lahti saada. Kõdistamisega ta riskida ei tahtnud.. ja Les tahtis veel joosta. VÕIDUJOOGZU~!

"Aga kas sul siis üldse kahju ei hakkagi, kui ma su maha jätan?" küsis Steph muiates. Seda 'mahajätmist' ei saanud muidugi kõige otsesemas tähenduses võtta, aga kutt lootis, et Les saab aru, mida ta selle lausega mõtles. Tema jaoks oli Les hindamatu kaaslane, kellega sai alati igasuguseid koomilisi asju teha. Pealegi oli Lesley esimene tüdruk, kellega Stephen sellisel tasandil sõbrustas.

"Võiksid küll. Tuleks äkki kasuks," muigas Steph ja pilgutas Lesleyle silma. Selline väike nokkimine meeldis talle isegi. Tulid isegi meelde need naljad endiste bändikaaslastega, millest oli nagu terve igavik möödunud. Umbes samamoodi mõjus kutile ka Lesley nokkimine.

"Jälle mingi saladus?" küsis Stephen. Niisama ilma põhjuseta poleks Les ju ometi karjuma hakanud. Pealegi paistis see olevat ehtne, mitte teeseldud. Ja miks peaks Lesley üldse niimoodi ära ehmatama, kui ta teadis, et Steph teda parajasti taga ajab? Kes muu ikka tal ümbert kinni oleks võtnud? Kogu see lugu tundus Stephenile kummaline. Les ei tundunud sellist tüüpi tüdruk, kes taolisi asju kardaks.

"Jah, tänu sinu nähtamatule liigesetugevdajale sain jõudu juurde," irvitas Stephen. "Ma olen nüüd nagu Duracelli jänku." Steph lasigi Lesley lahti, sest mis mõttega ta ikka tüdrukut rohkem kinni hoiab. Pealegi on igal kooli seinal silmad ja kõrvad. Polnud tarvis, et keegi omad valed järeldused teeks.

"Hakkab ikka. But I'll survive. I'm survivor." sõnas neidis. Esimene tõeline sõber. Vaat kui armas. Kuidas tal saab mitte kahju hakata? Liigesetugevdaja peale ei öelnud ta enam midagi. Küll Lesley kunagi otsib mingi purgikese mingise suvalise kreemiga, teeb uue sildi kirjaga 'Liigesetugevdaja' ja annab selle Steph'le.

"Midagi sinnakanti." noogutas tüdruk vaiksel toonil. "Ehk kunagi räägin." lisas ta veel vaiksemalt. Ehk kunagi räägibki. Ta oli teadlik sellest, et Steph teda taga ajas ja sellest, et ta ilmselt iga hetk tema ümber kinni võtab.. ent ehmatas see ikkagi.. ja ehmatused ei ole just tema teema viimasel ajal.

"Vahi kui vahva. Õnnitlused." sõnas Temple lõbusalt. "Oh, really? We'll see that." muigas neidis kavalalt. Kui Stephen ta lahti lasi, ootas ta hetke, et äkki veel juhtub midagi.. ja seejärel läinud ta oligi. Stephen ja Duracelli jänes? .. kes siis Lesley on?

Vaevalt jõudis ta joosta koridori lõpus oleva ukseni, kui ta korraks taha vaatas, et ta sõbrake ikka tuleks.. ja siis uksega ilusti piki nina sai, sest keegi oli ees läinud ja Lesley ei pööranud tähelepanu ei minejale ega sellele, et uksega tuleks natuke ettevaatlikum olla. Otseloomulikult lendas ta ilusa kolakaga selili põrandale ja automaatselt pani käed nina ette, seal vaikselt oiates ja naerdes. Need kuradi uksed.. need kuradi uksed, mis oma iluti pärast terve päev lahti olemist kinni lükatakse, sest niikuinii kedagi erilist koolis ei liigu. Ja kui liigutakse, osatakse ustega ringi käia ja ei joosta neile otsa.

"Mu nina.." naeris ta kergelt, võttes käed nina eest ära. Natuke verd tuli. That's fun. Käsi oli ka kergelt verine. Ja seal ta siis lesis. Ja naeris. Ja pühkis ära väikse pisara, mis talle silmanurka tekkinud oli.

"Aga ma ei jäta sind maha. Ma armastan sind igavesti," muigas Steph. Mõnes mõttes oli see ka tõsi. Stephen hoolis oma sõpradest ning pidas neist lugu. See peakski vist umbes sama välja tegema nagu armastus? Kutt irvitas vaikselt selle mõtte peale. Vahel tulid lihtsalt sellised hulluhetked peale. Sinna ei olnud midagi parata.

Saladused tekitasid alati teatud uudishimu, aga Stephen polnud selline, kes kõike igal võimalikul viisil üritaks teada saada. Kui Les räägib, siis on tore. Kui aga ei räägi, elab ka üle. On ju asju, mida ei peakski teada saama. "See karjumine oli natuke koomiline küll, aga ma ei küsi rohkem midagi. Pole ju tegelikult minu asi," ütles Stephen. Ega ei olnudki tema asi. Milleks tuhnida teise elus? Isegi siis, kui uudishimu tapab.

Sellega polnud Steph arvestanud, et Les uuesti minema lidub. Samas ei saanud ju tema kuidagi tüdrukule alla jääda. Stephen hakkas uuesti jooksma ning kihutas Lesleyle järele. Tal suva, kui keegi jõllitama kukub. Ikkagi nende enda asi. Ainuke probleem võiks olla õpetajad, sest nendele nagunii taoline värk ei istuks.

Steph oli juba Les'ile järele jõudnud ja pingutas kõvasti, et mitte naerma hakata. See võis ju ikkagi valus olla. Ega ise poleks küll tahtnud Lesley asemel olla. Stephen on isegi uksega vastu nina saanud ning see polnud päris kindlasti üks meeldivamaid kogemusi tema elus. Kutt läks kiiresti Lesley juurde ning kükitas tema juurde maha, samal ajal tüdrukule kätt ulatades, et ta püsti tõmmata. "Äkki peaksime arsti kabinetti minema?" arvas Steph. "Kui seal üldse praegusel ajal kedagi on." Tundus kahtlane, aga proovida ju võis. Muidugi võib Les ka vetsupaberit ninna toppida...

"Mida su tüdruk küll selle peale ütleks?" küsis ta muige saatel. "But I love you too, Stephen. " lisas Les, ripsmeid plaksutades. Milline ilus bromance.

Selle kiljatuse-teema peale ei öelnud Temple midagi. Ignore ALL the unpleasant conversations. Kuigi, nende bromance oli nii deep, et see oli ikka küll natuke Steph' asi ka.

Veidike toibunud, naeris Lesley kõveras maas. See ei olnud ju tegelikult naljakas. Aga ta naeris, sest see, et ta nii loll on, on kohutavalt naljakas. "Mu nina on valus.." virises ta läbi naeru. Arstile minemise peale raputas ta pead. Paneb mingid paberituustakad ninna, kui väga verd tuleb ja kui nina juhtub kõver olema, siis läheb arstile (või iluopile) ja asi korras. Pärast mõnda minutit ajas ta ennast siiski istukile, seejärel ennast Stephen' abiga püsti tõmmates. "Lähme istume nüüd tagasi diivanile, enne, kui ma endale veel rohkem viga teen." lausus ta, endiselt naerdes.

"Kui ta usuks, et ma seda naljaga ütlesin, siis poleks vist väga probleemi. Vastasel juhul... ma ei kujuta ette," lausus Steph muiates. Siiani polnud tšikk erilist armukadedust üles näidanud, kuid tal polnud selleks ka mingit põhjust. Ja pealegi olid need kaks veel liiga vähest aega koos olnud, et endale mingit suurt armukadetsemist lubada.

"Vaikus. Nojah, mõistetav," ütles Stephen. "Aga ma ei kiusa sind rohkem sellel teemal ning vaikin nagu haud." Mida rohkem ta küsib, seda vastumeelsemaks rääkimine Les'ile tundub. Steph teadis seda ja otsustas pigem suu kinni hoida. Ehk tekib tüdrukul kunagi tuju sellest ise rääkida.

"Kulub ära ka. Siis ehk järgmisel korral vaatad, kuhu jooksed," lausus kutt. Võib-olla oli see temast natuke karm, aga Les ei pane vast pahaks. Kui ta arsti juurde minna ei taha, siis Steph tüdrukut sinna vägisi vedada ei saa. Lihtsalt tuleb leida mingi teine viis, kuidas voolav veri kinni saada. Samas verd väga kõvasti ei tulnudki. Seegi hea. Siis tuli aga noormehele meelde, et tal on seljakotis pakk pabertaskurätikuid. Steph võttis salvrätikud kotist välja ja ulatas ühe Lesleyle. "Võta," ütles ta. "Sul läheb seda vaja." Stephen ei mõistnud, kuidas Lesley ikka veel naerda sai. Mõni teine tema asemel oleks ilmselt hoopis pisaraid valanud. "Lähme jah," nõustus Steph. "Muidu pean ehk sind varsti traumapunkti viima." Les oli kõigeks võimeline. Just natuke aega tagasi ta ju seda tõestas.

"I told you - ma ei hakka kellegi pruudiga võistlema. Isegi, kui meil on rohkem selline bromance. Aga loodame, et ta mõistab, et me lihtsalt sõbrad oleme ja et ma teile kõike kõige paremat soovin ja endiselt ootan pulmakutset." lausus ta sellisel kergelt nokkival, aga samas üsnagi armsal toonil.

"Mis kulub ära?" küsis Les, sest ta ei saanud päris aru, mida Steph mõelnud oli. "I doubt that. Mul on oskus oma vigu lõpmatusi korrata ja neist mitte kunagi õppida." sõnas ta üsnagi kurvalt. Well fuck. Ja kui Stephen oleks väga veendunud, et Temple peaks arstile minema, siis tasuks tal neidis ainult üle õla visata ja ta kohale vedada. Ainult, et ta saaks vahepeal endale paar sinikat, most probably, kui Lesley'l väga 'I ain't going anywhere I don't want to do' tuju on. Vahest, headel päevadel, on ta veidi leplikum.

Rahulikult puhkenurgani tagasi kõndinud, istus Les diivanile. Seejärel andis Steph talle seljakotist ka taskurätiku. "Tänud." vastas ta, sinna kõigepealt käed puhtaks tõmmates ning seejärel vaikselt oma ninaaluse vähesest verest puhtaks tehes ning viimaks pisikesed salvrätiku tuustid lihtsalt lõbu pärast ninna toppis. Kuna ta seda tegi, pidi ta suu kaudu hingama. Koomiline. "Kui me samas tempos jätkame, olen ma järgmisel kohtumisel koju jõudes kipsis," irvitas tüdruk.

Stephen muigas. "Mis kinnisidee sul see abiellumine on?" Praegu ei tahtnud kutt taolistele asjadele isegi mõelda. Mõte abielust oli hirmuäratav. Steph ei teadnudki, kas ta võiks üldse kunagi selle koha pealt ümber mõelda ning abiellu teisiti suhtuma hakata. Igatahes praegusel hetkel ei tundunud küll kuigi tõenäoline, et nii läheb.

"Ee... ei midagi," vastas Steph tüdruku küsimuse peale. Ehk oligi nii parem, et too polnud aru saanud. "Mina ise teen samu asju. Kui keeran mingi jama kokku, siis juba natukese aja pärast tulen jälle samasuguse jamaga välja. Nagu polekski midagi sarnast iial varem juhtunud." Sarnasusi oli neil kahel tõesti palju. Ja iga korraga, kui nad kokku saavad, tuleb neid asju veelgi juurde.

Kui nad tagasi puhkenurka olid jõudnud, istus Stephen Lesley kõrvale diivanile."Pole vaja mind tänada," lausus Steph. Üks väike salvrätik polnud midagi erilist, mille pärast oleks tarvis tänu oodata. Kutt muigas, kui Lesley salvrätitükikesi endale ninna toppima hakkas. See tüdruk oskab ikka alati teda millegagi lõbustada. "Äkki peaks siis natuke rahulikumalt võtma?" arvas Stephen. Tema küll ei tahtnud, et Les mõne kipsis kehaosaga lõpetaks. See polnud just kuigi meeldiv tunne. Stephenil olid kipsidega omad kogemused.

"Sest ma NIII tahan näha sind ilusti abiellumas. nagu NIIII väga tahan. Sestmaloodansaadasulapseristiemaks." vastas Lesley. Tegelikult ta lihtsalt kiusas Steph'.

"Räägi nüüd. Steph. Räägi. Steph. Ma saan muidu kurjaks. Räägi. Steph. Kohe. Lesley käsib. Stephen. Kohe. Räägi." nõudis leidis sellisel pool-lõbusal, pool-kurjal toonil. See oli rohkem koomiline, kui tõsiseltvõetav. "Kill me here, kill me now. Ma teen varsti nimekirja, mis meis sarnast ei ole." muigas ta.

"Ma võin sind sõimata ka, kui see sulle rohkem sobib, härra sensitiiv. Mee-cheen-nom." lausus neidis surmtõsiselt, aga väike muie ta näol rikkus sellegi ära, muutes olukorra taas naljakaks ja sõnu oli raske tõsiselt võtta. Temple võttis papud jalast ja heitis seejärel diivanile pikali, asetades jalad Steph' sülle. "Ega see paha ei teeks." vastas Les, sellisel häälel, mis tekib kui nina 'kinni hoida' ja suu kaudu korralikult mitte hingata. "Sa oled muidu enne surnud, kui et mind sinu juurde lastakse, kui ma endale tõsisemaid vigastusi suudan tekitada, kui ma sinuga koos olen." jätkas ta samamoodi rääkimist. Ja kuna nii just kõige lihtsam rääkida ei ole, tõmbas ta korra sügavalt sisse, et saamata jääta hapnikut korvata.

Steph näitas Les'ile keelt. "Mul on tõesti kahju, aga lähiaastatel sa seda päris kindlasti ei näe," lausus kutt muiates. "Aga kui ma peaks kunagi lapse saama, siis saabki sinust tema ristiema." Päris põnevaks läks see abielu- ja lasteteema, kuigi selline värk oli Stephenile suhteliselt võõras. Ta ei mõelnud peaaegu kunagi taolistele asjadele, kui keegi teine just neid kutile meelde tuletama ei hakanud.

"Aga ma ei räägi ikkagi sulle," lausus Stephen kavalal toonil. Les ei räägi temale samuti kõike. Ei peagi rääkima. Ning nüüd võib ka Steph natuke aega salatseda. Samas oli ta täiesti kindel, et Lesley ei jäta seda asja nii. Ta pinnib kutti nii kaua, kui on oma vastuse kätte saanud.

"Mul pole väikese sõimamise vastu midagi," lausus Steph. Siis vähemalt ei teki sellist imelikku tunnet nagu siis, kui keegi teda mingil põhjusel tänama kukub. "Peaks märkima, et sa oskad päris korralikult laiutada," muigas Stephen, kui Les enda jalad talle sülle asetas. "Möh? küsis noormees, kui Temple oma keerulise lause lõpetanud oli. Nüüd oli tema see, kes mitte midagi aru ei saanud. "Äkki selgitaksid lähemalt oma mõtet?" küsis ta. "Ma kardan, et ei saanud päris hästi aru, kuhu sa oma jutuga jõuda tahtsid."

Ega Lesley saa Steph'le alla jääda, näidates noormehele samamoodi keelt vastu. "Fuck you, too" vastas neidis "solvunult" selle peale. "Vahi kui armas sinust. Ma olen nii meelitatud nüüd." lausus tütarlaps ripsmeid taas plaksutades. Põnev see teema tegelikult ei olnud. Põnev oleks siis, kui nad saaksid rääkida mõrvadest ja terariistadest ja piinamisest.. ja yaoi ja MMORPGst .. ja kõigest sellest, mis Les' huvitab. Siis oleks asi neidise jaoks põnev. Praegu on lihtsalt väga lõbus. Väga väga väga lõbus.

"Hakkad rääkima." nõudis neidis, Stephen't üsna kurja pilguga jõllitades ning tagus teda üsna õrnalt kandadega taguma. "Lesley will succseed in everything she does. Lesley is the ultimate person! Lesley rules the world" Lesley IS the world" rääkis see väike inimesehakatis sellise villain häälega, tehes sinna otsa veel ajuvaba teadlaste 'mwhahaha' naeru, mida mõned toredad filmid sisaldavad. Selline hullunud teadlase naer. Seejärel turtsatas Temple aga ise naerma. Oh god. Täiestlik idioot. "And that's why I shall not get a boyfriend. Ever." lisas ta loo lõpetuseks nagu õige jutustaja ennemuiste.

"Sa oled sõber. Sind ei sõima. Kui sa väga tüütuka ei muutu." lausus Lesley sõbraliku naeratuse saatel. Ja kui Steph tahab, võib Les teda ka randomly tänama hakkab. She's fine both ways. "Problem?" uuris neidis lõbusal toonil. "Möh-möh." kordas ta kutti. "On vajadust? Ma sain küll oma lausest väga hästi aru. Kõrgem intelligents. See lause polnudki mõeldud igaühele mõistmiseks." ütles ta monotoonsel toonil. "Tegelikult ma mõtlesin seda, et kui minuga peaks midagi juhtuma, eksole, nagu tõsisemad vigastused võimidagi, onju, kui ma nagu sinuga koos olen, mõistad?, et siis sa oled anyway surnud mees, eksole, selline masendav aeg kodus, et kõik on masendavalt kaitsvad minu suhtes. Said nüüd aru, või pean ma su kanaajule selle veel lihtsamalt lahti seletama?"

"Nii kena keelekene. Laseks äkki sinna needi panna?" muigas Stephen. Teema oli vaja mujale saada, sest lapsed ja abieluvärk polnud sellised teemad, millel Steph oskaks väga kaasa rääkida. Rohkem ju ikkagi naisteteema. "Või armas? Sa peaksid ennast nägema. Niimoodi ripsmeid plaksutades sulatad iga meesolevuse südame, kes sulle kuskil vastu peaks tulema," lausus kutt. Oli see nüüd kompliment või niisama väike tore jutuke, seda ei teadnud Stephen isegi.

"Ma hakkan ainult ühel tingimusel rääkima," lausus Steph kavalal toonil ning jäi mõneks ajaks vait, et Lesleyl oleks aega oma mõtteid mõlgutada, et missuguse geniaalsuse peale kutt tulla võiks. Stephenil oli isegi natuke kahju Les'ile pettumust valmistada, sest midagi rabavat ta välja mõelda ei suutnudki. "Ma räägin ainult siis, kui sa mind selleks sunnid. Kuidas seda teha, jäägu su enda välja mõelda," ütles kutt ja pilgutas tüdrukule silma. Poisssõbra teema peale kehitas Steph lihtsalt õlgu. Ta ei osanud enam kuidagi Lesleyle seletada, miks tüdruk oma sõnadega mööda paneb. Ehk saab ise kunagi aru, kui õige kuti üles leiab.

"Mida tähendab sinu jaoks tüütu?" küsis Steph. Enda arvates oli ta nii mõnigi kord vägagi jaburalt käitunud, mis võiks enamikku inimestest närvi ajada. Aga Les ei kuulunud ilmselt selle enamuse hulka. Tema oli lihtsalt Les. Stephen turtsatas. "Midagi sain ma aru küll. Rohkem igatahes kui eelmisel korral. Aga sa ju tead seda, et ma ei laseks sinuga midagi juhtuda. Ei pättidel ära röövida ega midagi. Ufod kihutaksin ka minema, kui nad peaksid sind röövida üritama." Stephen oli alati oma sõprade suhtes ülikaitsev. Eriti käis see tüdrukute kohta.

"Ja võibolla lasengi. Traumeerin õde veel rohkem." rääkis neidis 'you don't say' toonil. Hea idee, võimis? Aga keeleneeti ta siiski endale lähimate aastate jooksul endale teha ei lase. Tatoveering ja see, et ta ära vägistati, on piisav shok mõneks ajaks. "STEPHEN! Millal sa ära nüüd sulad? Pean ma mopi juba valmis otsima? Oled sa praegu ikka veel terve? Stephen?! Kas sinuga on kõik korras?" pahvatas neidis järsku, oma mugavast leboasendist kiirelt püsti tõustes ja väga mureliku toonil saatel noormeest raputama hakates. "Stepehen, ära nüüd ära sure. Ma ei tahtnud sind ära sulatada. Jumalaeest, ära nüüd ära sula." jätkas ta. Seejärel lõpetas ta selle raputamise ja läks tagasi oma leboasendisse, tehes pähe näo, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Extreme pokerfacing.

"Nii.." kostus lühike fraas üle Temple huulte, selle pisikese vaikuse ajal. Kuulnud tingimust, millal Steph rääkima hakkab, tegi neidis mõtliku näo pähe. Kuidas ta saaks sundida teda rääkima? Kuidas.. BINGO! Lisaks vähemalt 10 erinevale vägivaldsele ja mittetoestavale, et sellegipoolest heale ideele, tuli ta lõpuks üsnagi mittevägivaldsele ja täiesti toestatavale mõttele. Sa oled nii tore inimene, Lesley. Toestamise jätaks aga hilisemaks.

"Tüütu on see, kes ei mõista pärast ühte korda, et ma tahan rahu ja vaikust või et võiks mingi tegevuse ära lõpetada." tegi Lesley kiire ülevaate tüütutest inimestest temaarust. See oli nagu esimene asi, mis talle pähe tuli. "Vähemalt seegi areng" muigas Les. Kus oli Stephen eelmine kord, kui tal abi vaja läks? Ohwell.. ohwell.. ohwell.. Vähemalt ei juhtu temaga enam midagi ohtlikku, traumeerivat.. orsmt. Selle viimase lause peale turtsatas neidis naerma. Like, srsly, UFOd? Kuidas ta seda teha kavatseb? "See on sinust.. ääretult armas ja tore ja kena ja hoolitsev."

"Ma teen endale ka. Siis oleme ühesugused," muigas Stephen. Päriselt ta seda muidugi ei mõelnud, aga segast võis ikka ajada. Stephen irvitas, kui Les teda raputama hakkas. Vägev huumorimeel ikka mõnel. Aga Stephenile just taoline värk meeldiski. Steph pani lõpuks silmad ka kinni ega reageerinud kuidagi. Surnut mängida on ju ka mõnikord päris põnev.

"Jaa?" vastas Stephen küsimusega. Kutt tahtis juba teada saada, mida Les oli välja mõelnud. Kindlasti jälle midagi geniaalset, aga kas see ta rääkima paneb? Selle saab teada alles siis, kui Les talle räägib. Steph jäi oma uudishimulikul pilgul tüdrukule otsa vaatama ning ootas tema vastust.

"Selge. Mina vist pole selline. Aga noh, ei tea ka ju. Enda käitumine ei jää nii väga silma kui teiste oma," ütles Stephen. Kutt ise ei sallinud selliseid inimesi, kes kogu aeg mingit tüütut loba ajavad, mida absoluutselt kuulda ei kannata. Kui neile aga märkus teha, siis tüübid solvuvad. "Ma ei saa ju sellist väikest tüdrukut hätta jätta. No vaata ennast. Ära nüüd solvu, aga miski sinus meenutab mulle... chihuahuat." Pärast oma lause lõpetamist hakkas Steph kõva häälega naerma. Midagi nii lolli polnud ta enam ammu öelnud. Kas ta tõesti võrdles praegu Lesleyt mingi armetu väikese koerakesega?

"Naised ees." sõnas ta Steph'le, ennast küünarnukkidele toetades ja aupakliku kummarduse mini-versiooni tehes. Vahepealset küsimust Lesley lihtsalt mugavalt ignoneeris. Kui õige aeg kätte jõuab, küll ta siis näitab oma ilusat ideed.

"Ma tean väga hästi, kuidas ma käitun. Ma olen enda käitumist väga tähelepanelikult jälginud." lausus Temple sinna vahele. Seal polnud ju midagi rasket. Alustuseks MMORPGd ja kuidas sa seal asjadele reageerid, mida sa eelistad, mida sa arendad, võitlemisstiil. Seejärel päriselus. Kui tekib olukord, et tuleb kellegagi suhelda, võib ta olla selline, nagu Steph'ga (üldse ei mõtle ja on see, kes ta on) või siis inimene, kes jätab pigem tagasihoidliku mulje, võtab natuke pikaks venivad mõttepausid, mil ta arutleb kiirelt peas, kuidas Lesley reageeriks ja vastaks ning kuidas teeb seda ta vägagi kontrollitud isiksus.

Neidis võib ka koguaeg mingit tüütut loba ajada. Nad Stephen'ga pole lihtsalt oma bromance'ga nii kaugele arenenud. "Väike tüdruk? Anna andeks, ma olen 172cm pikk. Mul on taskunuga. Ja teiste kahjuks, oskan ma seda kasutada. Chiuaua klähvib niisama, mina tegutsen. Ma ei näe endas ja chiuauas mingisugust sarnasust." sõnas Temple tõsiselt. See oli tõsiselt solvav. Tema ja mingine koerakrants chiuaua?