Valge kilekott ja roosad kõrvaklapid

Lesley oli pärast Stephen'ga kohtumist temaga küll noormehega arvutis ühendust hoidnud, aga mingit otsest kohtumist ta temaga kokku leppinud polnud. Ta kohekindlasti sai temaga kohtumise kokku leppida, kui teda kuskile välja ei lastud. Need kaks korda, mil ta kodust väikese runaway tegi.. well.. peapesu on üsna korralik. Aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest laps teeb mis laps tahab.

Täna, pärast tunde, pidi Les psühholoogi juurde minema.. orsmt. Aga selle asemel passis ta puhkenurgas ja õppis. Mida kuradit ta seal psühholoogi juures tegema peaks, kui ta ei taha oma perekonnagagi sellest eriti rääkida? Ta ainult põrnitseks psühholoogi ja ootaks, millal ta sealt minema saadetaks. Vastaks healjuhul jaatava või eitava mõminaga ja kogu tema vestlus.

ot: To my dear Stephen.

Stephen igatses üle kõige jälle Lesleyt näha. Irl-suhtlus on ikkagi palju parem kui läbi msni mingeid smailikesi toksida ja niisama möla ajada. Pealegi lubas ju Les, et kiusab kunagi noormeest. Ja Stephile isegi meeldis kiusatud saada, kui selline väike pärdik temaga mingeid trikke peaks tegema. Tüdruk oli talle nagu väikese õe eest, keda poisil kunagi olnud pole. Üksiku lapse elu ei ole üldsegi mitte huvitav.

Stephen logis msni, aga mingit Lesleyt ta sealt eest ei leidnud. Üldse oli tüdruk viimasel ajal kuidagi kummaliselt käituma hakanud. Kirjapildi järgi võis ju ka nii mõndagi välja lugeda. Steph oli isegi tüdruku pärast mures, sest ta kahtlustas, et Temple'ga on juhtunud midagi niisugust, millest ta poisiga rääkida ei saa või ei taha.

Neidis sai umbes tunniga suurema osa oma õppimistest tehtud. Mis edasi? Kisakoorini on ka aega. Ja mitte vähe. Pea on otsas ka päris paks. Läpakas on kodus ja kuskile ühiskasutatavasse arvuti ta ei lähe. Tükk aega enda ette pahaselt põrnitsedes, heitis ta puhkenurgas olevale diivanile pika ja sulges silmad. Kaabu, mis tal peas oli, tõmbas ta näo peale. Kuna enamik oli koju läinud, oli koolis mõnusalt vaikne ja hea õnne korral, õnnestub tal ehk vähekenegi magada.

But.. indeed.. ka Lesley igatses ülekõige Stephen't näha. Kohvikus oli temaga väga tore olla ja sellist toredat vestlust ei trumpaks praegu mittemiski üle. Kui TARDIS eksisteeriks päriselt, oleks see küll palju toredam.. aga praegu piisaks Steph' rääkimisest. Butwell.. eks ta hiljem organieesrib midagi. Samas, kodust jälle välja hillida oleks nõme. .. ja seejärel läksid ta mõtted täiesti omasoodu tagasi sellele õhtule rannas. FUCK. Miks, kurat.. miks.. toredad mõtted rikutakse ka ära. Kuradi aju, rsk. Kaabu tagasi korralikult pähe pannes, võttis ta koolikotist oma taskunoa välja. Les ei käinud selleta enam mittekuskil. Kui kedagi teist ligi polnud, siis pakkus see asi natukenegi turvatunnet. Temple mängis oma ilusa noaga - lükkas tera välja.. ja siis sisse tagasi. Ja kordas seda lõpmatuseni. Või senikaua, kuni tal sõrmed kergelt valusaks läksid. Prshh..

Stephen logis msnist välja ja pani telefoni taskusse tagasi. Ka tema ei armastanud ühisarvutites käia ning läpakat ei viitsinud samuti kutt koolis kaasas kanda. Sel juhul aitaski hädast välja üks kena mobiilikene, mida oli kerge igale poole kaasa tassida. Koju aga kutt veel minna ei saanud, kuna tal oli täna veel korvitrenn tulemas, aga sinna oli veel piisavalt aega. Selle asemel, et niisama passida, suundus noormees 3. korrusele puhkenurka.

Jõudnud kohale, nägi ta tuttavlikku kogu diivanil pikutamas. Oli see tõesti Lesley? Stephen mõtles, et tüdruk oli koju läinud. Noorematel saavad ju tunnid varem läbi. Ilmselt see oligi seletus, miks Temple veel msni polnud jõudnud. Kuti silmad peatusid taskunoal, mis tüdrukul käes oli. Päris huvitav uus mänguasi mõnel. Steph köhatas korraks, et tüdruku tähelepanu saada ja alustas seejärel juttu. "Hei, sina ka siin. Ma mõtlesin, et oled kodus juba. Aga tore jälle näha." Kutt jalutas diivani juurde ja istus selle äärele. "Milleks sulle selline nuga?" küsis ta natukese aja pärast.

Temple võpatas silmanähtavalt, kui keegi köhatas. Ta haare taskunoa ümber tugevnes ning ta oli igahetk valmis kedagi ründama. Pilgu sinna viinud, nägi ta Stephenit. Ta hingas kergendunult ning pani taskunoa kiirelt kotti tagasi. "Idikas," sõnas ta, oma kaabu noormehe poole teele saates. "Don't you never ever EVER do that again." lisas Lesley, manades näole natukenegi rõõmsama ilme. Lesley, kellega Steph tutvus, ei olnud kohekindlasti enam see Lesley, kes praegu siin diivanil istus. Tema rõõmsameelsusest ei olnud enam suurt midagi järgi. Ta küll oskas hästi mingit rõõmsamat nägu ette manada ning koolis ta seda tegema pidigi.. aga kui ta üksi oli, sai ta olla nii, nagu ta tahtis. Ja siis sadas sinna etteteatamata Steph.. ohwell.. noormehega ei pea ta vist väga teesklema ka, et ta nüüd hüpersuperduper-õnnelik on. "Aga tere sullegi." lisas neidis hetke pärast. "Ma pidin vist psühholoogi juurde minema.. aga ma lasin selle üle ja nüüd on kisakoorini aega. Koju väga minna ei viitsinud. Tegelsin õppimisega." lausus ta. "Sind on ka tore näha." naeratas Les oma kõige õnnelikumat naeratust, mida ta oli suuteline tegema. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Nii igaksjuhuks." vastas Temple lühidalt.

Stephen irvitas korraks, kui oli tüdruku kaabu kinni püüdnud. Seejärel sättis ta Lesley kaabu endale pähe. Pooleldi viltu siiski, kuna see oli poisile natuke väike. "Aga milles probleem?" küsis ta, kui oli end piisavalt kogunud, et mitte uuesti irvama hakata. Ta ei olnud ju enda arvates midagi erilist teinud, mis võiks suure ehmatuse põhjustada. Kõigest väike köhatus. Midagi tüdruku juures oli valesti... "Miks psühholoogi juurde?" küsis kutt uue küsimuse. Tema teada polnud Lesleyl mingeid probleeme. Või polnud tüdruk talle lihtsalt rääkinud? "Mina olen ka veel mõnda aega siin. Trennini on veel omajagu aega. Eks võib siis mõnda aega juttu rääkida?" arvas Steph. Pealegi möödus kahekesi aeg palju kiiremini. Igaks juhuks noaga kooli? Ka see tundus kahtlane, aga noormees otsustas sellest noast enam mitte juttu teha, kuna aimas, et Les ei tahaks väga sel teemal rääkida. Selline imelik tunne oli.

"Probleem.. probleemi ei ole. Lihtsalt.. väldi minu ehmatamist, OK?" sõnas ta, viies pilgu Stephenilt teiselepoole tuba, tasandades ka häält. Oli tore näha noormeest naermas... aint Les oleks tahtnud naljast aru saada. Pilgu tagasi Steph'le viinud, kehitas ta küsimust kuuldes õlgu. "Perekond arvab, et seal käimine võib mind ühel või teisel moel aidata. Mina arvan, et psühholoog läheb enne hulluks, kui ta minult mingit infot saab, mis mind 'aidata' võib." lausus ta üsna ükskõigselt. Healjuhul relvaähvardusel räägiks talle midagi. Kuulnud sõbra järgmisi lauseid, venis ta näole üsna õnnelik naeratus, mis ei olnud mittemingilgi moel fake. "Seda on tore kuulda. Ja sinuga rääkimise vastu ei ole mul mitte vähimatki. Hakkasingi meie väikest jutuajamist juba vaikselt igatsema. Väike naeruteraapia kuluks marjaks ära." sõnas ta. Les ei olnud päris kindel, kas kuuldus, et teda.. teda vägistati, ei olnud veel levinud, sest siis linnas liigub iga pisimgi info kibekiirelt edasi.. või ei võtnud Steph seda teemat lihtsatl üles.

"Hästi. Ma teen seda," lubas Steph. Ei mingit hiilimist ega liiga tugeva kõlaga ootamatut häälitsust. Tundus nii, et see on üks Lesley hirmudest, kuid kutt ei teadnud, miks. Ta polnud sellest kuulnud, mis Lesleyga juhtus. "Kui mingit kasu pole, siis ma ei näeks samuti mõtet hulluarsti juures käimises," lausus Stephen. Ta nõustus täielikult Lesley põhjendusega, miks too psühholoogi juurde minna ei kibelenud. Mingit abi on sealt tõesti raske saada. "Täpselt samad mõtted," naeratas Steph, kui kuulis, mida Les talle vastas. Alati ühel lainel. "Mulle meeldiks sinuga rohkem silmast silma kokku saada. Msn pole väga minu stiil. Pealegi ei oska ma seal eriti midagi rääkida," sõnas poiss. Temagi oli nii, et rääkimine tuli alati paremini välja kui kirjutamine.

"Aitäh." sosistas ta vaevukuuldavalt selle peale. Olgu nii hea enesevalitsus, kui on, aga ta või täiesti tahtmatult haiget teha inimesele, kes teda kogemata ehmatab. Täiuslikku enesevalitsust ei ole ühelgi inimesel. Mittekeegi ei ole ju robot. "Väga hea.. kuigi ema ja isa.. võibolla ja Carmel ja vennas löövad mu pärast maha.. but no regrets. They won't do anything special, that's for sure. Peapesu heal juhul saab.. mitte, et ma seda viimasel ajal vähe olen saanud.. aga.. well.. sinna kabinetti astun ma ainult siis, kui mind sinna vägisi tiritakse," vastas ta üsnagi lõbusalt. Temple tahaks näha, kuidas ta sinna kabinetti saadakse. Ta küll 'lubas', et käib igalpool, kuhu tal minna käsitakse, kui see ei sega ta rutiini.. aga.. andke andeks, sinna ta tõest minna ei taha. "I know what you mean. MSN suretab vestlused üsna ruttu välja. Ja seda, et sa seal nagu tummahammas oled, tean ma juba üsnagi hästi." muigas Les. "Mille targaga sa vahepeal tegelenud oled? Ega sa ilma minuta Westside' kohvikuid avastamas pole käinud?" uuris neidis jutujätkuks.

"On sinuga ikka kõik korras?" küsis Stephen ettevaatlikult. Ta oli küll enne mõelnud, et jätab selle teema rahule, aga siiski ei suutnud oma küsimust esitamata jätta. Eelmisel korral kohvikus tundus Les palju rõõmsam. Siis ei tulnud Stephenil mõttessegi, et tüdruk võiks midagi nii lihtlabast karta. "Peab jälle sinuga nõustuma," sõnas Steph. "Mina pole veel kunagi psühholoogi juures käima pidanud. Ega ei läheks ka, kui mind sinna kutsutakse. Kui mul mingi probleem on, siis lahendan selle ise. Taoline 'abi' pole lihtsalt minu jaoks. See on kasutu." Just nii. Saigi kõik öeldud, mida ta psühholoogidest arvab. Samas ei saanud kutt eitada, et mõnele inimesele võiks neist tõepoolest kasu olla. "Siis tulebki rohkem kokku saada. Kui me pikka aega ei näe, siis hakkadki äkki mõtlema, et ma olen tummahambaks hakanud," sõnas poiss kergelt muiates. Tüdruku küsimuse peale raputas Steph pead. "Ei ole käinud. Üksi nagu väga ei viitsigi. Põhiliselt ikka korvpall, aga olen ka mõne uue laulu kirjutanud. Ja kohtamas käisin vahepeal." Viimase lause välja öelnud, vajus kutt hetkeks mõttesse ja naeratas endamisi.

"Naah.. mitte midagi hullu. Kõik on mööduv." vastas Lesley. Ta ei hakanud valetama, sest olgugi, et nad olid lühikest aega tuttavad, usaldas Les Steph' üsna palju. Teiste kiiresti usaldama hakkamine oli tema juures üks tohutusuuri miinuseid. Aga olgugi, et ta usaldas, ei kippunud ta väga rääkima miks ta..imelikult käitub. Nende ühine arusaam enamikest asjadest oli lihtaslt lõbus ning Steph' vastuse peale turtsatas ta isegi kergelt naerma. "Mul hakkab juba veidi kõhe, et me peaaegu kõige suhtes ühel arvamusel oleme." muigas ta. Kuna Temple'l otsest plaani kunagi kellegagi abielluda pole ja veelvähem lapsi saada, eriti veel nüüd, siis ei oleks üldse paha idee Stephen'ga kunagi korterikaaslased olla 'til the death does them apart. Ilus idee, huh? "Minul pole selle vastu midagi. Aint ma ei kujuta ette, kuidas sa Carmel'ga jutule saad, et sa mulle lifeguard' mängid. Mind ei lasta never enam kuskile välja, kui mul kedagi kaasas pole, kes mind more or less kaitsta suudaks. Sucks." sõnas neidis, seejärel kergelt ohates. "That's nice. Millalgi peab siis uue .. Westiside' .. uue rännaku Westiside'le korralda," lisas tütarlaps, kuulnud vastust oma küsimusele. Korraks lõi ta hääl Westiside' mainides värisema. Les kogus ennast nii kiiresti, kui võimalik, kokku, sest Steph' silme all nutma hakata oleks.. umn.. omamoodi hale. Ja haletsusest on tal juba praegu kopp ees. "Sa kirjutad laule? Sweeeeeeeeeeeeeeeeeeeet. Mulle ka kunagi mõnda mängida raatsid? Vähemalt on mul mõni talented sõber." jätkas ta, muie näol. Enamik tema interneti-sõpru on täielikud derp'd.. ning kuna Leslet millegi erilisega tegelda ei viitsi, liigitab ta ennast heameelega nende alla. "Kohting? .. who's the lucky girl?" uuris Temple huvitatult. Vähemalt Steph'l on normaalne sotsiaalne elu.. mitte nagu mõnel siin.

Kui mööduv, siis mööduv. Midagi rohkemat Stephen teada ei tahtnudki. Tegelikult tahtis, aga liiga isiklikesse asjadesse ei saanud ta oma nina toppida. Tema ise ka ei rääkinud ju Lesleyle enda elust kõike. Mingid saladused peavad ka olema, mida keegi kunagi teada ei saa. Steph muigas selle lause peale, kui Les jälle nende kahe sarnast mõtlemisviisi mainis. "Äkki me olemegi hingesugulased," muigas kutt. Muidu ta hingesugulusse ei uskunud, aga pärast Lesleyga kohtumist hakkas juba kergelt kahtlema. Kes teab, äkki ongi selline asi võimalik? Ufod pidid ka ju olemas olema... "Kui ma su õde millalgi jälle näen, siis räägin temaga," lubas Steph. Kui Stephen juba rääkima hakkas, siis võis ta tõeliselt tüütuks muutuda ja nii oli tal kergem oma tahtmist saada. Inimesed tüdinevad lihtsalt ära ja annavad alla. "Mis värk selle Westside'iga nüüd on?" küsis noormees järgmisena. Muutus Lesley hääletoonis polnud talle märkamatuks jäänud. "Jah, kirjutan. Ma olin mõnda aega tagasi bändis ka," vastas kutt tüdruku küsimusele. "Ja kindlasti kuuled kunagi mõnda laulu. Mul ongi kedagi vaja, kes nendele ausa hinnangu annaks." Stephen tahtis kunagi oma lauljakarjääri jätkata, aga enne pidi ta hulga häid lugusid valmis kirjutama. Noormehe näole ilmus jälle see totakas naeratus, kui ta rääkima hakkas. "Samantha on tema nimi. Junior. Ma ei tea, kas sa teda tunned. Aga minule meeldib ta hullupööra." Steph ei häbenenud oma tõelistest mõtetest rääkida. Pealegi oli ta praegu liiga pilvedes, et vait püsida.

"Võibolla.. that's would be nice." sõnas Les, samuti muiates. Lõpuks võib see siiski igavaks kiskuda, kui nad üks-ühelt peaegu, et arvamust iga viimase kui asja kohta jagavad. Ei ole mille üle vaielda ega arutada. Sad. Lubaduse peale, noogutas neidis ning naeratas. That would be nice, too. Loodetavasti, ei saa keegi mingit valearusaama, et nad käivad võimidagi. Võibolla xxxx aasta pärast, tõesti.. aga lähiaastatel, naaah. Pealegi oli Stephen õnnelikult suhtes. "Mitte midagi.. mitte vähimatki." raputas ta pead, hoides tooni võimalikult vaiksena nind püüdes vältida nutma puhkemist. Da bum tss. Ainuüksi mõte rannas toimunust ning vägagi veendunud arvamus sellest, et need.. need elajad, olid nagu Westside'likud.. ning Westside' mainimine.. ja emotsioonid hakkasid uuesti mässama. Oh well fuck. Võibolla oleks psühholoogist tõepoolest kasu.. aga Temple kahtles selles. Pigem ootas ta seda 'õiget' hetke, et Stephenile kõik ära rääkida, kuigi ka see otsus tundus riskantne. Ta ei tahtnud ei õde ega venda ega isa, veelvähem ema vaevata sellega, mis tal peas tegelikult toimub. Samas.. Stephen, tema tore mõttekaaslane, võiks olla see tore inimene, kes aitab seda.. seda meeletut ajurünnakut, mis need üksikud pildikesed tollest õhtust tekitavad, vähendada. "I'm so looking forward to it." sõnas neidis. "Congrats, orsmt.. and there went my nice idea of us living together in an apartment. That's sad. But I wish the best for you, too. Atleast one of us has normal life." ütles Lesley, seejuures siiralt naeratades.

"Sa võid alati mulle rääkida, kui mingi probleem on. Usalda mind," lausus Stephen. Vaatamata sellele, et Les ja Steph alles äsja tuttavaks said, olid nad juba päris lähedased. Mõnikord tundus koguni, nagu teaks nad teineteist juba aastaid. Kellegi teisega polnud Stephen midagi sellist kogenud. Kutt tundis selgelt, et Lesleyl on midagi südamel, kuid ometi ei saanud ta liigseid küsimusi esitada. Küll Les ise räägib, kui õige aeg on käes. Ja kui ei räägigi, siis pole järelikult Stephenil seda teada vaja. Korraga tuli aga Stephenil üks mõte. "Aga mis sa sellest arvad, kui läheks mingi päev pärast kooli minu juurde? Ma tean, et su vanematele see väga ei meeldi, aga kui ma su ise tagasi koduni saadan... Siis ei tohiks vist probleemi tekkida?" Tema ei laseks kunagi Lesleyga midagi halba juhtuda. Selleks hoolis Steph tüdrukust liiga palju. "Sa räägid nii, nagu ma hakkaks kohe abielluma," muigas Stephen tüdruku viimaste lausete peale. "Ma isegi ei tea, mis edasi saama hakkab... kas ma temaga tegelikult ka nii hästi sobin. Ma mõtlen seda, kui suurem vaimustus üle on läinud." Kutil oli ennegi suhteid olnud ning algus oli tavaliselt ikka selline nunnu ja pooleldi nagu muinasjutuline. Tunded aga kippusid mingi aja pärast siiski kustuma. Kes sedagi teab, kuidas nüüd läheb.

Esimese lause peale noogutas neidis. Ta usaldas Stephen't mingil väga veidral põhjusel. Ning selline suur semutsemine kohe alguses, oli küll võõras.. aga väga tore tunne. Tekitas kuidagi sellise hea sooja tunde, et ta ei olegi nii forever alone ja et tal on keegi, lisaks perekonnale, kellega rääkida. Olgugi, et tema ja Carmel olid lisaks (kasu)õdedele ka parimad sõbrannad, ei julgenud neidis talle päris kõike ära rääkida. Endiselt. Ta hoolis ilmselt temast liiga palju selleks, et teda enda emotsioonidetulvaga üle kallata. Neidis oli üsna ammu tähele pannud, et ta on oma õest emotsionaalselt ja vaimselt tugevam. Viimane asi, mida ta tahaks, on õe hulluks ajamine. "Umn.. noo.. ma arvan, et kui ma pärast trenni õele mainin, et ma ükspäev sinu juurde tulen.. võimidagi.. et siis peaks äkki OK olema. Kui sa talle näost-näkku paar sõna ütled, siis ei tohiks väga probleemi olla. Ja väga hilja peale jääda ka vist väga ei tohiks.. ma eeldan. Muidu peaks kõik nagu OK olema.." rääkis ta mõtlikul toonil. Vähemalt tema peas tundus see üsna ideaalne plaan. Arvestas perekonnaga ka, javärki. "Äkki hakkategi? Kust mina peaksin teadma? Tänapäeva noored on tormakad.. äkki te olete nii deeply in love, et juba järgmine nädal pulmad on? .. ma ikka loodan, et sa mulle ka ükspäev pulmakutse edastad. Enne, kui pulmad kätte jõuavad" nokkis Temple noormehe kallal, teda natuke küünarnukiga togides. "Pea pilvedes, huh? You poor little thing. Võta ikka minult õppus. Koguaeg kaks jalga maapeal. You won't beat that. " muigas tütarlaps lõbusalt. Suhete kohapealt valitses Lesley minevikus täielik tühermaa. Kui väga vaja, leiab sinna ka mingid heinatuustid, mis mödöa tühja teed tuule käes ringi lendleksid. See sõbralik suhe, mis tal praegu Stephen'ga on, on ilmselt kõige ligilähedasem suhe käimisele, mis tal kunagi kutiga olnud on.