Hommikul

"Ma olen õppinud parimalt," vastas Vanessa muigega. Ta ei tahtnudki enam koju minna. Ta olekski hea meelega terve enda edasise päeva siin mehe kaisus veetnud. Nii sai ta teda igakord suudelda, kui tal selleks tuju tuli. Naisele ei jäänud märkamata see kulmu kergitus. "Kui me nüüd nagu paar oleme, siis me peame paratamatult arvestama ka Hope'i ka Dominickuga. Kui see....suhe ei peaks õnnestuma, siis see ei mõjuta enam ainult meid, vaid neid ka," sõnas Nessa. See kohutas teda tegelikult, et ta hakkas Robertiga käima ja sai samas endale kohe ka justkui kaks last. Tüdrukuga saaks ta hakkama, aga poisiga küll mitte.

Robert naeratas õrnalt Vanessale vastu, hoides lihtsalt naist enda vastas. Ka mehel poleks midagi selle vastu, kui seista järgmised kümme tundi siin samas köögis, kuni väsimus nad maha niidab ja kuhugi mujale edasi kupatab. Robbie kuulus Nessat vaikides ning noogutas õrnalt. Ta ei tahtnud naisele kuidagi halvasti öelda sõnadega, et lapsed on põhiliselt siiski mehe enda vastutusel, aga üksi ta nende kahega hakkama ei saa, seega oli Vanessal õigus. "Püüame siis seda mitte käest lasta," sõnas ta vaikselt, toetades enda lauba vastu naise oma ning kuulates lihtsalt nende kahe hingamist.

Tundes mehe laupa enda oma vastas, täitis naist justkui kodu tunne, mida ta ei olnud juba ammu tundnud. Nagu ta oleks ühelt pikalt retkelt koju jõudnud. Sinna, kus on tema koht. Sinna, kus kõik on alati hea. Sinna, kus sind ei hinnata või kritiseerita ja kui seda tehakse, siis soovil sind parandada, mitte selleks, et sul veel valusam oleks. Robertis oli justkui see kodutunne, mida tüdruk ei olnud juba ammu tundnud. "Meil läks viis aastat, et siia sellesse hetke jõuda ja ma ei kavatse seda nii kergelt käest lasta," lausus Vanessa, hääles kergelt väljakutsuv toon, mis oli suunatud pigem maailmale kui mehele.

Ka Robertit täitis see kodutunne, mida tema viimati tundis noore poisikesena, ennem kui tema vanemad lahutasid ning elu oli psühholoogi jaoks lill. See oli peaaegu 20 aastat tagasi, ometigi pole ta seda tunnet unustanud, sest ülesse leidis ta selle kiirelt. Enda laupa endiselt vastu Vanessa oma hoides, sulges Rob silmad, nautides seda maagilist tunnet, seda meeldivat vaikust ja naise lähedust. Kadunud osa puzzlest on viimaks ülesse leitud ning pilt on lõpuks tervik. "Aga see oli seda väärt," sõnas ta vaikselt, tõstes enda rohelised silmad Vanessale. Ühe käe naise pihalt võtnud, asetas ta selle õrnalt tema lõuale, tõstes tema pilgu kõrgemale ning kinkides Nessale õrna suudluse, kuhu Robert pani kõik enda tunded.

Vanessanoogutas, kuni Roberti käsi tema lõua kinni pidas ja tema huultele imelise suudluse kinkis. Naine ei saanud sellele vastamata jätta. See oli lihtsalt liiga imeline. Viimaks eemaldus ta siiski mehest ning astus isegi paar väiksemat sammu eemale. "Ma tõesti peaksin minema, aga ma helistan sulle õhtul," lubas Nessa, kallutades pea ühele küljele kaldu ning silmitsedes Robertit. Ta oli nüüd tema oma. Tema oma mees, kes teda armastas ja jumaldas sellisena nagu ta oli. Kes teadis temast kõike, aga oli endiselt siin.

Robert nautis seda imelist suudlust nii kaua kuni Vanessa selle lõpetas. Eemaldanud käed neidise pihalt, lasi ta Nessal eemalduda. Naise sõnade peale noogutas psühholoog. Kui peab minema, siis peab. "Ma viin su ära. Sul on pikk tee käia," sõnas Robbie, olles paari pika sammuga uuesti enda tüdruku juures. See poleks tema jaoks mingi probleem, nagu nii peab ta koolist hetkeks läbi hüppama ning paar dokumenti võtma ja samuti ka enda läpaka, mille ta eelmine päev sinna unustas.

Vanessa naeris õrnalt, "me pole veel ühte tundigi paar olnud ja juba sa hellitad mu ära," vangutas naine pead, kuid tal ei olnud muidugi midagi selle vastu, et mees ta autoga ära viskab. Sellise peavaluga läbi linna minna pole kindlasti meeldiv. "Aga ega mul selle vastu vist midagi väga olla ei saa," lisas ta hetke pärast jalutades tagasi esikusse. Ta oli juba täiesti riides, sest oli valmis lahkuma, ennem kui selle otsustava sammu ette võttis. Seega ootas ta hoopis meest.

"Jahm. Küllap ma ei taha sind veel nii pea minema lasta, kes teab, äkki kaod sa lausa mul ära siin suures maailmas," muigas Robert. Ta kinkis veel naisele enda suudluse, kõndides järgmine hetk samuti esikusse. Saapad jalga tõmmanud, viskas Rob endale tagi selga, haaras nagist võtmed ning avas maja välisukse, lastes Vanessa enda ees välja. Kuigi lapsed olid kodus, lukustas psühholoog sellegi poolest ukse. Avanud Nessale ka autoukse, lasi ta naisel esimesena sisse istuda, maandudes ka ise mõne sekundi pärast rooli taga. Mootori ilma ühegi probleemita käima saanud, võttis Robert suuna Vanessa maja poole. Õnneks polnud teekond kuigi pikk, aga samas oli sellest ka kahju, sest mida kiiremini ta kohale jõuab, seda kiiremini ta ka peab minema teist teed kui Vanessa. Peatunud naise maja ees, seiskas Rob mootori, pöörates enda pilgu naisele.

Vanessa jaoks kulges sõit kohe liiga kiiresti. Küllap sellepärast, et tema pilk oli Robertil ja ta ei suutnud uskuda, et nad selle sammu teinud olid. Nüüd, kus nad juba nagu paar olid, siis hakkas Nessale hinge pugema hirm selle üle, mis siis saab, kui see ei peaks toimima. Robbie on tema parim sõber ja ilmselt võib ka öelda, et hingesugulane. Loodetavasti jääb see ikka nii. Kui auto tema maja ees peatus, viis naine enda pruunid silmad mehele. "Ja olemegi kohal," sõnas ta häälel, mis andis suurepäraselt teada, et ta ei tahaks siit autost lahkuda. Vabastanud end turvavööst, kummardus ta Roberti poole ja võttis endale ühe hüvastijätu suudluse. "Ma helistan sulle õhtul," sõnas Vanessa tasaselt, tõmbudes taas tagasi. Avanud auto ukse, astus ta välja, sulgedes selle hetk hiljem. Keeranud end seljaga maja poole ja näoga auto poole, nägi ta välja nagu teismeline, kes on esimest kroda armunu. Mehele kergelt viibanud, keeras ta ringi ja jalutas majja.

Robert võttis sellest hüvastijätu suudlusest maksimumi. Tema käsi oli suudluse lõpuks libisenud Vanessa kaelale. See oli just kui magus komm maiasmokast lapsele ning peale paari sekundit lutsutamist peab ta selle ära andma. "Ma jään seda kõnet ootama," muigas mees. Ta saatis naise silmadega ukseni, oodates ära hetke, mil Vanessa ukse enda selja taga sulges. Rohelised silmad uuesti tänavale pööranud, muigas mees endamisi, tuues kuuldavale ka vaikse lõbusa turtsatuse. Autole hääled sisse löönud, võttis Rob suuna kooli poole.


LÕPP