Hommikul

Robert avas enda silmad, vaadates sügavale Vanessa pruunidesse silmadesse. Talle meeldis nende sära ja sügavus, justkui kukuksid sa põhjatusse auku. Naise sõnade peale naeratas ta kergelt. Ta jättis enda käed Nessa alaseljale, hoides teda enda vastas. Üle viie aasta olid nad head sõbrad ning nüüd armunud paar? "Ning mille sa siis maha unustasid?" tundis ta huvi.

"Sinu suudluse muidugi," sõnas Vanessa, "kuna sina ei suutnud seda teha, pidin ma muidugi ise kõik ära tegema. Oota, kuidas seda nüüd öeldaksegi - kui sa tahad, et midagi tehtud saaks, siis tee seda ise," seletas naine stiilis mehed-on-ikka-nii-saamatud. Kergelt lustakal pilgul vaatas ta mehele otsa, pea ühele poole kaldus ja silmad mehe rohelistele silmadele kinnitatud.

Robert muigas kergelt. "Tegelikult ma juba tegin seda, aga see kukkus väga haledalt välja," sõnas ta, jälgides tähelepanelikult Vanessa silmi. "Seega sa tahad olla see domineerivam pool suhtes, that never sounds good," vangutas ta pead. Peagi tema pilk oli uuesti suunatud neidise silmadele ning ta suudles õrnalt naise huuli. Kord saanud maitse suhu, on raske juba neist loobuda.

"Jamh, sellest me ei räägi," sõnas Vanessa naerdes. Suudlus ise ei olnud kõige halvem, aga kõige veidram oli see, mis pärast seda juhtus, kui nad kergelt öeldes ehmunud olid. "Kuule ega ma sul mingiks koduperenaiseks ka ei hakka, kes kõike teeb, mis sa ütled. Minuga läheb sul raskeks usu mind," hoiatas Nessa kavalalt muiates. Saades uue suudluse omanikuks, hakkas Nes keset suudlust vaikselt naerma. "Ma ei teadnudki, et mu huuled sulle nii väga meeldivad," lausus naine, lõpetades ühe suudluse ja alustades teisega.

Robert hakkas samuti kergelt naerma, suudeldes endiselt õrnalt Vanessa huuli. Need väikesed suudlused olid hetkel just need, mis tegid selle hetke neile kahele eriliseks. Nende oma hetk, kus olid vaid nemad kaks ning mitte keegi teine ei saa sinna tungida. Psühholoogi üks käsi jäi kindlalt naise alaseljale, hoides teda enda lähedal, teine käsi libises naise juustesse. "Ma ei tahagi, et sa oleksid tavaline. Mulle meeldid sa just sellisena nagu sa oled," sõnas ta vaikselt suudluste vahel.

"Seda ütled sa praegu," muigas Vanessa, asetades enda käed ümber mehe kaela, hoides neid seal sõrmseongus. Terve see 'nende kahe hetk' oli isegi naise halva enesetunde paremaks muutnud, kuigi selles võib süüdistada ka tabletti, mille ta ennist sisse oli võtnud.

"Ma olen suutnud sinuga hakkama saada juba viis aastat, kus juures esimene polnud just kõige kergem. Küll ma saan ülejäänud ka hakkama," muigas Robert. Tema käsi libises Vanessa juustest tagasi tema alaseljale, hoides naist enda lähedal. Tal polnud plaanis temast veel nii pea lahti lasta.

"Jamh, seda küll," pidi naine tunnistama, et Roberti sõnades oli tõde sees, "aga siis olin ma veel teismeline ka," ei saanud Vanessa seda väikest detaili mainimata jätta. Tüdrukule sobis täiesti mehe plaan teda mitte lahti lasta kuigi ta soovis tõesti magama minna ja ärgata siis kui kõik selle peo 'jäänused' temast ära kaovad. "Mida sa üldse eile seal peol tegid?" küsis Ness korraga kulme kergitades.

"Kas see oli tõesti nii ammu?" kergitas Robert muigel kulme, vaadates Vanessale küsivalt otsa. Tema suul oli endiselt õrn naeratus, mida ei saanud siit vist täna miski enam ära viia. Vähemalt mitte siis kui Nessa tema käte vahel on ning tal on võimalus naise pehmeid huuli suudelda. "Ma otsisin Dominicki," vastas ta ausalt.

"Ikka mõned head aastad tagasi," muigas Vanessa. Mees ise oli ka ju siis alles ülikoolis ja õppis psühholoogiks ja nüüd oli ta täiskohaga tööl ja taotleb endale doktorikraadi. Aga öeldakse, et head suhted tekivadki püsivast sõprusest. "Otsisid? Kuidas sa saad elus inimese ära kaotada?" küsis Nessa, vaadates mehele otsa, "ta ei ole vist kuigi jutukas ja koostööaldis. See on selle õnnetuse pärast, jah?" viis Ness asjad ruttu kokku.

Robert turtsatas endamisi, suul muie venimas kergeks naeratuseks. "Ma ei kaotanud teda ära. Lihtsalt meil läks väikseks sõneluseks ning ta tormas majast välja. Teades seda poissi juba aastaid, kartsin ma, et ta teeb midagi lolli, mis tõttu läksin ma talle järgi," sõnas Robbie vaikselt, pöörates enda pea kõrvale. Tema pilk muutus kurvaks. "Jah," noogutas mees.

"Aga sa ei leidnudki teda ju tänu minule," sõnas Vanessa, tundes ennst sellepärast halvasti. Mees pidi terve õhtu temaga jändama ja see ei olnud kohe kindlasti kõige kergem tegevus. "Ma olen kindel, et ta vajab lihtsalt aega. Võibolla tunneb ta, et sa tahad tema isa asendada ja omadest kogemustest võin ma öelda, et lastele see ei meeldi," lausus naine, "aga sina oled siin meil ju psühholoog nii et sa peaksid aru saama küll. Sa aitasid ju mind aastaid tagasi. Sa saad ka nüüd hakkama," kinnitas Ness, asetades enda ühe käe mehe põsele.

"Leidsin küll. Kui me minu juurde jõudsime, siis ta oli juba kodus. Tuleb välja, et tema jalad viisid ta vaid paari kvartali kaugusele ja seejärel tuli ta tagasi koju," sõnas Robert. Ta lükkas õrnalt juuksesalgud Vanessa silme eest kõrvale, riivates õrnalt naise pehmet nahka. Tundnud Nessa kätt enda põsel, pööras mees pead sellele lähemale, et nautida seda puudutust veelgi. "Ma püüan, aga see pole sama. Nad on mu sugulased, põhimõtteliselt minu liha ja veri," lausus mees vaikselt.

"Ma ütlen siin kohal, et sa pead laskma hetkel asjadel omasoodu minna. Usu mind, ta tuleb sinu juurde ise, siis kui ta valmis on," lausus Vanessa naeratades. Mees oli tema jaoks nii palju teinud ja nüüd oli tema kord meest aidata. Kas või lihtsalt enda kohal olekuga, kui muud moodi ei saa. "Me saame hakkama," sõnas Nessa sosinal, hääles kõlamas veendumus. Ta tõusis kikivarvule ning suudles meest.

Robert turtsatas endamisi. "Tead, need sõnad kõlavad hirmus tuttavalt, kas sa mängid mul siin nüüd psühholoogi nagu mina kunagi sulle," naeratas psühholoog õrnalt, jälgides Vanessa silmi. Ta teadis, et naisel on õigus, aga Robbie tahab lihtsalt lastele parimat. Kui Nessa aga ütles, et meie saame hakkama, siis mees kergitas hetkeks kulmi. Tundnud Vanessa huuli taaskord enda omadel, põimis Robert kindlalt enda käed ümber naise, suudeldes teda vastu.