Hommikul

"Siis oled sa täna õige inimese juures. Ma võin sind hea meelega õpetada või lihtsalt kisakoori trenni vaatama viia," sõnas Vanessa. Juhul kui ta muidugi veel töötab homme sama koha peal, sest see ei olnud sugugi kindlustatud. Samas oleks Nessa valmis tegema ükskõik mida, et selle tüdruku silmadesse see lustakas sära tagasi tuua, mis seal hetk tagasi olnud oli. Kuna Van ei olnud õnnetusest teadlik, siis võis ta vaid mõistatada, mida ta nüüd valesti ütles. Võtnud viimaks noa ja kahvli kätte, hakkas Vanessa vaikides enda hommikusööki sööma.

Hope naeratas õrnalt Vanessale, kui naine pakkus, et võiks teda õpetada. "Mulle meeldiks see," sõnas ta vaikselt. Robbie pühkis õrnalt tüdruku palgele ilmunud pisarad, hoides teda tõesti nagu enda tütart. Küllap hetkel psühholoog näebki tas enda pisitütart. Roberti silmad pöördusid Hopelt Vanessale ja ta püüdis talle kuidagi pilgu abil selgeks teha, et see polnud tema süü. Tüdruk mehe süles aga libistas ennast maha ning kõndis Vanessa juurde. Talle õrna kallistuse andnud, kinkis ta tema põsele õrna musi ja tatsas ülesse. Dominick paar sekundit peale teda.

Vanessa noogutas. Siis jääb nii. Hope'i poolt tulnud kallistus oli naisele aga midagi vägagi üllatavat, aga see mõjus talle hästi. Need tillukesed käed ümber kaela lihtsalt muutsid kogu pildi kohe värvilisemaks. Kallistusele järgnenud musi oli nagu kirss tordi otsas. Kui köök vaikseks jäi, viis Nessa enda küsiva pilgu Robertile, "kauaks nad siia jäävad?" uuris naine, saades aru, et lapsed on Tree Hillis lihtsalt enda onul külas.

Robert naeratas õrnalt kui Hope Vanessat kallistas ja talle ka väikese musi põsele andis. See oli ülimalt armas ning tundus, et tüdrukule naine meeldis. Tema rohelised silmad saatsid poissi ja tüdrukut, kuni nad kadusid ülesse teisele korrusele. Küsimuse peale pöördusid mehe silmad tagasi Vanessale. "Päris kauaks ajaks. Hope küll tunduvalt pikemaks," sõnas mees vaiksel ohkel. Tõusnud püsti laua tagant, võttis ta tühjad mustad nõud, asetades need kraanikaussi, lastes neile sooja vee peale, et nad natukene liguneksid.

"Mida sa selle all silmas pead?" ei saanud Vanessa päris hästi aru. Ta lõpetas paari kiirema ampsuga enda hommikusöögi ning jõi siis aeglaselt veel alles jäänud mahla. "Kuidas mina sellest midagi ei tea?" uuris naine üllatunult. Nad olid siiski üsna lähedased ja jagasid enamasti seda, mis nende eludes toimus või ei toimunud. Ness ajas end püsti ning viis tühja taldriku kraanikaussi, toetades end vastu kappi, mahla klaas endiselt käes ja pilk Robertile suunatud.

Robert ohkas vaikselt. Ta tõmbas käega üle näo, keerates ennast ringi ning toetades ennast vastu kappi, vaadates samas aknast välja. "Nad on mu venna lapsed," sõnas ta vaikselt. Robbie oli aasta alguses Vanessale maininud enda venna õnnetust ning kuna tal oli vaid üks vend, siis polnud raske otsi kokku viia. "Mu surnud venna lapsed ning ma sain hooldusõiguse endale," lisas ta vaiksemalt, pöörates silmad naisele, kes tema kõrval seisis.

"Seeega," Vanessa raputas enda pead, viies enda sügavad silmad seejärel Robertile, "sa oled nüüd nende nagu isaks või midagi?" See mõte kohutas millegi pärast naist nagu oleks tema see, kes kaks last enda katuse alla peab võtma ja nende eest hoolt kandma peab. Ness asetas enda klaasi kapile ning lihtsalt kallistas meest. Ta ei teadnud ise ka, miks ta mehega nii lähedaselt täna hommikul suhtleb. Nagu nad oleksid paar, aga nad ei olnud seda. Nad olid korraks suudelnud ja siis olid nad ka mõlemad suht freaked out.

"Kui mind tehti nende ristiisaks, siis ma lubasin enda vennale, et ma hoolitsen nende eest nagu nad oleksid mu enda lapsed. Ma ei kavatse seda lubadust murda," sõnas Robert vaikselt, emmates Vanessat vastu. Ta hoidis naist õrnalt enda käte vahel, aga samas kindlalt, justkui oleks Nessas see jõud, millest temal hetkel puudus on. "Ma ei saa kunagi asendada nende isa, aga ma püüan olla neile toeks igal võimalusel, mis on minu võimuses," lisas ta.

Vanessa hoidis endiselt enda käsi ümber mehe, kuid ta tõstis enda pea mehe rinnale ning vaatas talle otsa, "selle järgi arvestades, mida mina täna nägin, oled sa neile väga hea kasvataja," sõnas naine siiralt, "sa oleksid kindlasti hea isa," lisas ta õrna naeratusega. Ta ei tahtnudki sealt Robbie käte vahelt ära minna, aga sinna pikemaks jäämine tundus juba awkward. Korraga köhatanud ja enda pilgu põrandale suunanud, puges ta mehe käte vahelt välja. "Ma peaksin minema...," ütles naine, keerates end minekule.

Robert jälgis tähelepanelikult Vanessa pruune silme. Kui ta nendesse vaatas, kadus justkui kõik muu tema ümber. Enam ei mõjunud talle gravitatsioon ning aeg puudus sootuks. Mees naeratas õrnalt naise sõnade peale. "Ma püüan anda endast parima, aga sageli tundub, et sellest jääb siiski väheks," sõnas ta vaikselt. Kui Vanessa eemale astus, surus psühholoog enda käed teksade taskusse, noogutades kergelt. "Kui sa pead, siis sa pead," lisas ta.

"Sa saad hakkama. Kui sa usuksid endasse pooltki nii palju kui mina sinusse usun, siis sa saad hakkama," lausus Vanessa, keerates end hetkeks ümber. Vaadanud veel viivuks mehe rohelistesse silmadesse, astus ta köögist välja, liikudes esikusse. Ness tõmbas endale saapad jalga ning üleriided selga. Vaadnud veel korraks üle, kas kõik vajalik on ikka olemas, avas ta ukse ning astus majast välja. Hetke seisis ta nõutult maja ees, keeras end siis ringi, astus majja tagasi, läks otse joones kööki, pööras mehe pea enda poole ja surus enda huuled tema omadele.

Robert naeratas õrnalt Vanessale toetuse eest. Ta saatis silmadega naise ukseni ning jätkas seejärel enda tegevust. Valanud mustadele nõudele sooja vee peale, lisas ta ka natukene nõudepesuainet. Muu kraami kas kappi või külmkappi pannud, kergitas Rob kulme kui kuulis ukseavanemist. Ta vaatas Vanessale küsivalt otsa ja avas suu küsimuse esitamiseks, kui naine teda korraga suudles. Automaatselt asetas psühholoog enda käed Nessa kaelale, suudeldes teda vastu. Juhul kui nende esimene suudlus oli kuidagi kohmakas ja ootamatu, siis see oli juba vägagi nauditav.

Nessa põimis enda käed ümber Roberti, tõmmates teda endale niimoodi lähemale. Suudlus venis aina pikemaks ja pikemaks kuni naisel ei olnud enam kopsudes piisavalt õhku, mida hingata ja seega eemaldas ta enda huuled mehe omadelt, jäädes Robertile küsivate, kuid samas säravate simadega otsa vaatama. "Hmm...see oli palju parem kui esimene kord. Ja palju parem kui ma ette kujutasin," sõnas Vanessa naeratades.

Robert nautis seda suudlust lõpuni. Tema käed vajusid naise poole suudluse peal Nessa alaseljale, tõmmates teda endale veelgi rohkem lähemale. Ka tema hingeldas kergelt, kuid tema silmis oli sära ja suul õrn naeratus. "Ma ei saaks sinuga rohkemgi nõus olla," sõnas ta vaikselt ja suudles uuesti naist. Tema huuled maitsesid suviste maasikate järgi ning olid pehmed kui pilved.

Uus suudlus oli kohe kindlasti midagi, mille vastu naisel midagi ei olnud. Kuigi tema peast käis korra läbi mõte, et lapsed võivad iga hetk sisse sadada. Nad ei olnud selles majas kahekesi. Vanessa silmad olid suletud ning ta lasi mehel enda huuli aina uute suudlustega hellitada. Viimaks enda huuled lahti rebinud, muigas ta õrnalt. "Nüüd võin ma tõesti minna. Ma lihtsalt unustasin ennem siia midagi maha," sõnas ta lõbusalt.