Hommikul

Õnneks oli laupäev, mis tõttu võisid kõik täna pikemalt ja rahulikumalt magada. Kuna Robert oli Vanessa pannud enda voodisse magama, veetis mees ise öö elutoas diivanil. Neil oli küll suur maja, aga magamistube oli täpselt nii palju, kui oli ka elanikke. Hetke seisuga siis kolm. Peale enda venna ootamatut ja draagilist surma, võttis psühholoog tema lapsed enda hoole alla. Roberti õde elas hetkel teisel pool merd ning tal poleks kuhugi lapsi panna, eriti veel nüüd, kui tal on ka endal väike pere tulekul.
Robert ärkas hommikul umbes kaheksa paiku. Kuna maja oli veel vaikne, siis ei tõusnud ta kohe, vaid veetis minuteid algul niisama pikutades. Ta uinus nende samade riietega, millega eile ka peol oli käinud ehk siis teksade, pikavarrukalise särgiga. Tema tagi puhkas ilusti ukse juures nagis.
Umbes poole üheksa paiku ajas mees ennast viimaks ülesse, võttes suuna kööki, et teha nii endale, lastele kui ka Vanessale kerge hommikusöök.

Vanessa öö oli olnud katkendlik. Kord oli tal liiga palav, siis liiga külm. Vahepeal kimbutas teda peapööritus ja vahepeal tahtis kogu sisikond lihtsalt välja tulla. Seega magamisest siin vist väga juttu ei saa olla. Nessa ajas ennast lõplikult ülesse alles mõned minutid pärast üheksat. Ta võttis ühe vaevalise duši ja pani endale jälle Brittany riided selga. Enda musta kleidi oli ta ju korterisse unustanud. Õnneks oli ta öö jooksul suutnud kõik üleliigse enda organismist juba väljutada ja seega see teda enam ei kimbutanud, aga killer peavalu oli küll. Vanessa ei tahtnud väga Roberti toast välja minna, sest kartis mehega kokku sattuda. Ta ei mäletanud absoluutselt seda, mida ta teinud oli. Ja see oli asja juures kõige hirmsam. Viimaks sügavalt hinge tõmmanud, jalutas ta trepist alla sinna, kus ta mäletas köök olevat, sest sealt poolt tuli hääli. Jäänud köögi ukse avasse seisma, toetas ta end vastu piita, "hommikust," lausus ta piinatud häälel, "kas sul valuvaigistit on?" küsis Nessa õrnalt punastades. Tal oli mehe ees häbi...

Robert oli teinud praemuna koos peekoni viiludega ja kõrvale värskelt pressitud apelsinimahla. Ta kuulis vaikseid samme, mis liikusid trepist alla köögi poole. Kuna Dominick ja Hope eelistavad saabuda lärmakalt, siis oli see kindlalt Vanessa. Roberti rohelised silmad pöördusid ukseavale juba ennem kui naine selleni jõudis. Ta naeratas õrnalt talle. "Hommik. Ma parem ei hakkagi küsima, kuidas sa magasid, sest vastust on võimalik sul näost lugeda," sõnas mees vaevumärgataval muigel, ulatades järgmine hetk naisele ühe tableti ja klaasi vett. "Palun," lausus ta vaikselt, jätkates lauakatmisega.

Vanessa muigas õige õrnalt ning võttis klaasi koos tabletiga vastu. Võtnud selle väikese kerakese endale suhu, loputas ta selle ruttu veega alla. Joonud veel lisaks vett peale, lükkas ta end uksepiida küljest lahti ning astus kööki sisse. Asetanud klaasi lauale sinna, kust see puudu oli, pööras ta enda pruunid silmad mehele. "Kas sa oled mu peale pahane?" küsis Ness õige vaikselt, "ma väga vabandan, kõige pärast, mis ma eile tegin," lausus naine, sest tal ei olnud aimugi, mida ta teinud oli ja seega oli lihtsam kõige pärast vabandada.

Robert võttis pliidilt panni praemunadega, pannes igale taldrikule ühe tüki ning juurde neli viilu peekonit. Tema rohelised silmad tõusid Vanessale. "Mille peale? Sa käitusid eile päris normaalselt, natukene avameelsem olid, aga midagi hullu ei teinud, vähemalt siis kui sa minuga olid," muigas mees, meenutades seda hetke, mil naine kõndis pesu peal läbi korteri. Panni tagasi pliidile pannud, kallas ta sinna kannust peale natukene kuuma vett, et rasv panni pinnale ei haakuks.

"Vähemalt siis kui ma sinuga olin?! Jaaa, mis ma siis tegi kui ma sinuga ei olnud?" küsis Vanessa kulme kergitades ja mehele otsa vaadates. Jälginud mõnda aega meest, liikus tema pilk lauale, kus oli neli taldrikut. Külalised? Oh, great. "Miks neli taldrikut? Sul on keegi külas?" uuris Nessa õrna naeratusega.

"Millest ma peaksin alustama.. võib-olla sinu väikesest suplusest ja kuidas sa peale seda poolpaljalt ringi liikusid mööda korterit. Vähemalt see jäi mul silma, ülejäänust peaksid sa Britiga rääkima," maigutas Robert hetkeks suud, pöörates enda silmad seejärel Vanessalt Dominickile ja Hope'le, kes olid tulnud hommikust sööma. See peaks olema vastus ka naise küsimusele. "Nick, Hope see on Vanessa. Vanessa sa tuttavaks minu venna lastega - Nick ja Hope," sõnas psühholoog tutvustades noort poiss ja veel nooremat tüdrukut.

"Oh, God. I am sooo fired," sõnas Vanessa lüües endale käega vastu otsmikku. Mida ta küll mõtles? Ryan saab krepsud kui juhtkond sellest kuuleb. "Ee....tere. Rõõm teiega kohtuda," lausus Nessa pisut kogeledes, kui oli enda eile õhtusest peost natuke rohkem teada saanud. Noh, vähemalt kui ta jääbki enda tööst ilma, siis on ta isa nagu nii alati tahtnud, et ta hotelli tööle läheks ja hiljem selle juhtimise üle võtaks. Enda maine võib aga Vanessa ilmselt mõneks ajaks unustada.

"Juhul kui koolijuhtukond sellest kuuleb," sõnas Robert, viibates Vanessale, et ka naine istuks lauda. Dominick oli tõsine, eemalolev ja vaikne nagu alati, samas kui Hope oli nagu väike päikeseratas, kes hakkas kohe Vanessa vastu huvi tundma. Tüdruk vaatas teda nagu väga kallist aga kena nukku riiulil, kelleni ta ei ulatu ning raha pole ka, et osta.

"Nagu nii kuuleb. Me elame siiski Tree Hillis" sõnas Vanessa mõrult, "oh jummel, mis siis veel kui keegi pilte tegi ja need kuskile internetti jõuavad," enda lootusetust väljendades, toetas naine hetkeks enda otsmiku vastu mehe õlga. Ta tahtis tõesti antud hetkel kisada ja seda iseenda peale. Viimaks naeratuse tagasi enda näole sättinud, istus ta lauda otse Hope'i kõrvale. "Kui vana sa meil siin oled?" uuris Nessa, pöörates enda pruunid silmad tüdrukule, kes tundus korraga nii uudishimulik kui ka hirmul.

"Keegi ei teinud pilti. Ära muretse, midagi hullu ei juhtu," sõnas Robert vaikselt, silitades õrnalt Vanessa juukseid, kui viimane enda pea vastu tema õlga toetas. See oli omamoodi armas vaatepilt. Kui naine enda tähelepanu Hope'le viis, pööras Robbie enda silmad toidule, hakates vaikselt sööma. Sellegi poolest kuulas ta kahte tüdrukut oma vahel rääkimas. Tema printsessid, käis mehe mõttest läbi, mille peale psühholoog endamisi pead raputas.
"8-aastane ja mõned kuud peale," teadvustas Hope säravalt naeratades. Ta muutus nüüd natukene julgemaks kui Vanessa teda kõnetanud oli, aga siiski oli ta endiselt häbelik.

"Siis sa käid ju juba koolis. Sulle meeldib seal?" uuris Vanessa unustades söögi sootuks. Väike tüdruk nägi nii armas, aga samas kuidagi häbelik välja. "Kas sulle tantsida meeldib?" uuris Nessa, tõstes laua pealt enda klaasi, et sealt üks lonks mahla võtta. Maitses hästi ja lõi pea ka natuke selgemaks enda külmaga. Märganud endal Robbie pilku, naeratas ta peaaegu märkamatult.

Hope noogutas entusiastlikult pead. Kool talle meeldis tõesti. Ta ei rääkinudki millestki muust kui koolist. Robbie muigas tavaliselt vaid selle peale, sasides tema juukseid ja tegeledes tüdrukuga nagu oleks viimane tema oma tütar. Dominick ei pööranud see vastu sellele eriti tähelepanu. Tantsimise peale kehitas Hope õlgu. "Ma ei tea. Ma pole seda piisavalt ... emmm.. " Hope kortsutas kergelt kulmu, võttes seejärel Roberti käest kinni, seda õrnalt sikutades. "Onu Robbie, mis sõna see nüüd oli... mitte harrastama, aga see keerulisem sõna.." sikutas ta seda üles-alla kuni sai oma vastuse kätte. "Praktiseerima, Hope, praktiseerima, aga mis vormi sa kasutad?" küsis ta tüdrukult vastu. Hope suule ilmus lai naeratus. "Praktiseerinud," vastas ta tähtsalt, pöörates enda rohelised silmad tagasi Vanessale, "ma pole seda piisavalt praktiseerinud," vastas ta naisele, suul lai naeratus.

Kõikidele väikestele tüdrukutele meeldis vist kool. Seda muidugi teatud vanuseni kuni ellu tulevad uued ahvatlused. Vanessa kuulas tüdruku asjalikku juttu ning vaatas kerge imetlusega Roberti ja tüdruku vahelist jutuajamist. Ta ei teadnudki, et mees lastega nii hästi läbi saab. Raputanud enda pead, mis ei olnud kuigi hea idee, pööras ta enda pruunid silmad tagasi Hope'ile. "Kuidas nii? Kõik tüdruku peavad oskama tantsida," vangutas Nessa naeratades enda pead. Tema vanuselt tegeles Van juba ammu tantsimisega.

Tõesti, aga Hope tundus olevat selles veel rohkem ekstaasis. Oma iseloomult meenutab ta psühholoogile tema nooremat õde, kes õpib hetkel Inglismaal meditsiini. Robbie märkas Vanessa pilku, vastatades sellele õrna naeratusega. "Mulle pole keegi seda õpetanud," sõnas ta vaikselt. Tüdruk muutus kuidagi kurvaks, mis tõttu võttis Robert ta endale sülle. Hope põimis enda käed ümber onu kaela, vaadates kurvalt Nessat. Psühholoog pole veel naisele rääkinud, et Hope ja Dominicki vanemad hukkusid selle aasta alguses.