Draama kuubis

Tundnud kellegi käsi enda naha vastas, võpatas Alex tungivalt, tõmbudes hetkeks isegi eemale. Enda rohelised silmad, kus oli segunenud nii teadmatus, hirm kui ka valu, tõstnud Sayerile, rahunes neidis veidikene. Ta teadis täpselt, mis seisus Daniel on, aga ta ei oska seda kuidagi Lizardile selgeks teha, et tüdruk hullemasse seisundisse ei langeks. Mida ta peaks ütlema ka Sayerile? "Hei," kostus Alexi suust vaikne hääl, mis endiselt oli värisev. Ka tema käed värisesid kergelt. Ning rääkides riietest, siis ega neidis Lizardist just puhtama väljanägemisega polnud. Ennist korteris tüdrukut enda embuses hoidnud, sai ka tema verega kokku ning viinud nüüd enda silmad sellele, hakkas Lexil lihtsalt paha. Ta tahtis nendest hilpudest välja saada, ta tahtis ennast pesta nii kaua, kuni on ka naha maha pestnud. Sayeri küsimustele ei suutnud ta hetkel ühtegi vastust anda. Ta lihtsalt istus seal, olles samamoodi eemal, küll aga mitte nii kaugel kui Liz, jälgides Sayeri silmi, püüdes sealt just kui vajalikke vastuseid ja julgust leida.

Sayer, hoides Alexit enda embuses, jalutas diivani juurde, kus Liz parasjagu istus. Istunud koos tüdrukuga Lizardi kõrvale, otsis ta enda pükste taskust välja mobiili. Ilmselgelt ei olnud Lexi kellegile teisele helistanud. Kuna mõlemad tüdrukud olid üsna ehmunud ja võis vist isegi öelda, et hirmul, siis oletas ta, et juhtunud oli midagi väga hullu, millest kumbki rääkida ei tahtnud. Otsinud välja Joe numbri, tõstis ta mobiili kõrva äärde ning ootas. Mobiil kutsus mõni hetk ennem kui nooruk sellele vastas. Say üritas rääkida nii palju kui ta teadis ja nii selgelt kui ta suutis. Enne kõne lõpetamist soovitas ta Joel kaasa võtta ka mõned puhtad riided Lizzie jaoks ja kui võimalik, siis midagi ka Alexile. Kõne lõpetanud, hoidis ta ühe käega Alexit enda vastas ja teisega hõõrus Lizzie selga.

Päris tükk aega jälgis Alex lihtsalt tühja punkti vastasseinal. Ta tundis Sayer lähedust, mis pani ta tundma eriliselt, aga samas tunnetab ta endiselt seda külma tera enda kõril ning ta mäletab seda pilku. Lexil on ka varem olnud kokkupuuteid nende inimestega, aga kunagi pole läinud asjad sõnalistest ähvardustest ja nääklemisest kaugemale. Hoides endiselt enda musta klapiga mobiili enda sõrmede vahel, pöördusid Lexi rohelised silmad sellele. Ta lükkas klapi ülesse ning avas telefoniraamatu, sirvides läbi kõik enda kontaktid. Mitmeid kordi peatus ta enda isa numbri juures, kuid liikus alati edasi. Peagi ta ka sulges mobiili. Vastumeelselt tõusis Alex diivanilt ning kõndis mõned sammud edasi, toetades ennast vastu jahedat posti ja silmitsedes ribikardina tagant paistvat linna.

Saanud kõne, oli Joe parajasti voodis. Kohe püsti hüpanud ja kiirelt riidesse end pannud, võttis ta enda seljakoti ja kallas kogu sisu põrandale ja otsis ruttu Lizzie kapist välja ühed teksapüksid, ühed hallid dressipüksid, mitu T-särki ja mõned pusad ning pani autoga haigla poole ajama. Kohale jõudnud, jooksis Joseph ja küsis muudkui õdedelt juhiseid. Lõpuks jõudis ta ruumi, kus Lizzie, Alex ja Sayer olid. "Lizzie," sosistas Joe ja läks enda õeraasu kallistama. "Kõik saab korda," kinnitas noormees ja viskas enda seljakoti maha. Praegu oli ta õnnelik, et ka Lizzie ei pidanud kuskil haiglaravil olema. Gängiliikmed võisid üldjuhul ikka päris karmid olla.

Sayeri ruumi sisenemist ei pannud Liz ennem tähele kui Say diivanil tema kõrvale istus ja tema selga hõõrus. See tekitas talle sooja ja äratas justkui organismi taas ülesse. Vaikselt hakkas tema silmadesse tulema tagasi elu, kuid selle sära asemel, mis seal viimastel kuudel olnud oli, ilmus hoopis hirm ja kurbus. Tema nahale tekkis taas õrn jume ja ta hingamine muutus rahulikumaks. Reaalsus hakkas talle pähe tulem, kõik hakkas selginema ja ta mõistis olukorra tõsidust. Selleks ajaks kui Joe ruumi sisenes, tundis Liz end pisut rohkem inimesena ja seega reageeris ta rohkem tema sõnadele ja kallistas teda tugevalt, praktiliselt tema vastu klammerdudes. "Sa ei tea seda...." sõnas tüdruk sosinal, mis oli samas ärritatud, "sa ei näinud teda, sa ei olnud seal....seal oli verd...igalpool," lausus Lizard katkendlikult ja murduval häälel. See oli nagu mõni õudusfilm, kuhu ta korraga sattunud oli, leidmata sealt teed välja.

"Mina olin ka üleni verine, kui mind haiglasse toodi. Ometi olen ma nüüd siin," üritas Joe rahustada enda õde. Joseph vaatas õele silmadesse. "Paanika ei aita Danielile kaasa. Lihtsalt peame ootama ja lootma kõige paremat, eks?" lisas noormees. "Äkki te vahetate Alexiga riided ära, mu seljakotis peaks olema piisavalt teile mõlemale," rääkis nooruk võimalikult rahulikul hääletoonil, peas 101 mõtet ringi jooksmas. Joe oli kindel, et kui Daniel saab terveks, tuleb gäng talle uuesti järgi. Sellist asja ei jäeta niisama.

Liz noogutas venna sõnade peale. Nagu alati oskas ta ka täna öelda just õigeid sõnu, et tüdrukut rahustada või paremini tundma panna. Tõmmanud käega üle enda näo, üritas ta ära kuivatada pisaraid, mis lihtsalt niisama mööda põski alla voolasid. "Daniel oleks maruvihane, kui ta meid praegu näeks," sõnas tüdruk ja tema näol välgatas hetkeks õrn naeratus. Ta teadis, et poiss ei tahaks, et nad tema pärast muretseksid või nutaksid. Lizard tõusis aeglaselt püsti ning haaras seljakoti endale kätte. Ta jalutas üle ruumi ning kadus vannituppa, mis oli mõeldud pigem õdedele. Lizzie arvas alguses, et ta vahetab lihtsalt riided ära, aga kui ta enda teksad eemaldas, olid ta jalad ka õrnalt verised ja seega otsustas ta ennast duši all loputada.

Kui vannitoa uks oli sulgunud, pöördus Sayer Joe poole, "sa õdedega rääkisid? Nad kahtlevad, kas ta üldse operatsiooni üle elab," sõnas ta otse ilma ilustamata. Kuigi nad seda välja ei öelnud, teadsid nad ilmselt mõlemad, et Liz ei elaks seda üle. "Ja ära küsi, mis seal täpsemalt juhtus. Ainsad, kes teavad on tüdrukud ja nagu sa näed ei ole kumbki neist väga kontaktivõimeline," lisas Say, tõmmates käega läbi enda juuste ning ohates raskelt.

"Ma tean...Aga ma ei saa talle ju otse välja öelda, mida ma päriselt arvan. Praegu on vaja Lizzie maha rahustada," vastas Joseph ja tõusis diivani eest püsti. "Say, ma olen ta vend olnud 18 aastat...Ma tean, millal tohib küsida ja millal mitte," ärritus noormees kergelt. Kõigil lõid praegu emotsioonid pea kohal kokku ja see hetk polnud kõige parem selliste asjade arutamiseks. Gäng, mis muu sai see olla.

"Hei-hei, pole vaja ärrituda," sõnas Sayer, tõustes samuti diivanilt püsti ning vaadates Joe'le otsa. "Sa käitusid väga õigesti. Mul ei ole midagi selle kohta öelda," lausus noormees. Eks neil kõigil tõesti olid emotsioonid laes ja mõtted polnud päris selged. "Muide õed hoiatasid ka juba selle eest, et politsei muudkui käib peale ja tahab tüdrukuid ülekuulata," andis Say teada.

"Vabandust, lihtsalt...," peatus Joseph. Kui Daniel saab haiglast välja, siis läheb asi edasi. Nad peavad siit linnast kaduma või...Politsei pole lahendus, gängil on nii palju tutvusi, nad saavad kellegi teise saata Danielile kaela. "Jah, ilmselt tuleb see üsna piinav...Aga nüüd oleme me üsna sügavalt-" lõikas Joe end ise ära.

Alex seisis pikalt ühe koha peal. Tema silmad jälgisid tänaval liikuvaid inimesi, samas kui tema alateadvus kuulas poiste vestlust. Ka Lexi peab minema ülekuulamisele, aga mida ta ütleb või pigem küsime, mida ta julgeb öelda ja mida mitte. Need tüübid teavad, kes ta on, sest nad on teda Danieliga mitu korda koos näinud. Neidis on põhimõtteliselt juba osa sellest gängist. Hetkel on ta lihtsam sihtmärk kui Lizard. Peagi raputanud endamisi pead, keeras Alex ennast ringi ning astus esimesed sammud ukse poole. Ta tahab siit ära saada. Kuigi arvestades tema hetkelist seisundit ja välimust, ei pääse ta kuigi kaugele siit ruumist. Aga ta pidi välja saama. Seinad ja laed surusid just kui üha enam talle peale, tuues Alexile just kui paanikahoo, mille käigus ta ei saa hingata.

Sayer mõistis, mida Joe öelda soovis ja noogutas kaasa. Nüüd olid nad kõik sinna keerisesse tõmmatud. Ja ükskõik kumbapidi Danieli operatsioon lõppeb, mõlemal juhul on järgnev väga ettearvamatu. "Alex, kuhu sa lähed?" küsis Say korraga, kui silma nurgast liikumist nägi. Hetkel mil ta siit ruumist välja astub, tõmbavad politseinikud ta lihtsalt maha ja ongi kõik. Say jalutas Lexi juurde ning jäi tema ette seisma, vaadates talle küsivalt otsa.

Alex tõstis enda rohelised silmad Sayerile, jälgides neid tähelepanelikult, aga samas olles endiselt eemal. Tüdruku silmadest võis vabalt välja lugeda hirmu ning paanika. Ta oleks just kui enda peas lõksus ning pääsemistee on talle antud, aga seda koos mitmekümne erineva vale käiguga. "Ma.. ma.. pean siit välja saama... ma vajan õhku," langetas neidis enda pilgu, püüdes ennast kuidagi koos hoida. "Ma pean siit pääsema," lisas ta vaikselt endale.

Poiss silmitses murelikul pilgul tüdrukut. Tema pilk oli nagu hirmul saakloomal, kes teab, et teda aetakse taga ja tal ei ole pääsu. "Rahu, me võime akna lahti teha," pakkus Sayer, "tule," sõnas ta rahulikult, pannes käe ümber tüdruku õlgade ning juhatades ta akna juurde, mille lahti tegi, lastes ruumi värkset õhku. See lõi kõik mõtlemise kohe selgemaks ja tõesti muutis ruumi suuremaks.