Draama kuubis

Peale sõbrapäeva balli läksid Daniel ja Lizandra noormehe juurde, veetes koos imelise õhtu. Poiss oli suutnud teda üllatada paari lihtsa ja väikese, aga üliarmsa üllatusega. Kahekesi veetsid nad peaaegu terve öö rõdul, istudes üksteise kaisus, peal soe ja pehme pleed, ja väikese lõkke, mille Nate oli teinud vanasse suurde patta, ees. Tundnud aga juba korralikku külma, läksid nad tagasi sisse ning peagi ka uinusid.
Hommikul ärkas Daniel varakult, juba enne kaheksat. Tõusnud pooleldi istukile, jälgis ta muiates Lizardit, kes oli veel magusas unes ja magas tema kaisus. Lükanud õrnalt mõned üksikud juuksesalgud tüdruku näolt, püüdis ta teda äratada vaikselt, aga see ei õnnestunud. Ega samas selle plika näol on tegemist, pika unega inimesega, kes põõnab nii kaua kui võimalus on.
Ennast vaikselt voodist välja saanud, tõmbas Daniel jalga tumesinised teksad, mis oli voodi kõrval maas, jalutades kööki. Eks ta siis püüab midagi neile süüa teha. Avanud esimese kapiukse, peagi ka teise ja kolmanda ja neljanda, ohkas Dan endamisi, pannes ukse kinni. Tühjus, absoluutselt tühi. Eks ta käib siis kiirelt pagariärist läbi ning toob neile soojad saiakesed, kohvi ja midagi magusat. Pikkade varrukatega särgi selga tõmmanud, kõndis Nate hetkeks veel voodi juurde, andes Lizzie põsele õrna musi ning peagi väljus ta korterist. Ukse enda järel lukku pannud, läks mees virka sammuga trepist alla ning pöördus linna südame poole. Käed tagi taskus, muigas ta kergelt ning muutis sammu kiiremaks. Jahe oli veel õues. Õnneks pagari juures läks tal kiirelt ning minutid hiljem oli ta tagasi teel korterisse. Sinna jõudes avanes aga vaatepilt, mida Daniel poleks osanud näha isegi unes.
OT: Lizzie

Liz avas enda silmad ning tõusis küünarnukkidele, silmitsedes tühja korterit. Eks Daniel oli jälle kuskile omi asju ajama läinud. See ei olnud susugi võõras pilt, et hommikul ärgates leidis neidis end tühjast voodist. Seega libistas ta end vastumeelselt pehmete linade vahelt välja ja tippis varvaste peal riidekapi juurde. Tal olid seal ühed teksad ja kuna tal särki ei olnud, tõmbas ta selga ühe Nathani omadest. Teinud vannitoas ühe tiiru, otsustas Lizard samuti toidu otsingule asuda. Loomulikult ootas teda ees sama tühi vaatepilt nagu mõnda aega tagasi Danielit. Avanud enda väikese koti, mis tal eile õhtul ballil kaasas oli, võttis ta välja enda mobiili, otsustades poisile helistada ja uurida, kus ta on. Kuid ta ei jõudnud veel numbritki otsima hakata kui uksele käis üks tugev koputus. Lizzie surus mobiili endale taskusse ning jalutas ukse juurde. Kuna Danielil ei käinud kunagi külalisi, vähemalt mitte siis kui tema seal oli, ei teadnud tüdruk täitsa täpselt mida teha ja kuidas reageerida, kuid siiski keeras ta pisut ebakindlalt võtit, et uks lahti teha. Vaevalt oli võti klõksu teinud, kui uks lahti lendas ja sisse tormas kaheksa noormeest, kes panid Lizardi mitu sammu tahapoole astuma.
"Kus Daniel on?" oli esimene küsimus, mida tüdruk kuulis, olles endiselt ametis taganemisega ja mõeldes samas sellele, kes need on ja mida tahavad. Selleks ei pidanud ta aga kaua enda pead vaevama, sest tundis ära neist ühe tüübi ja see andis talle teada, et tegu on Danieli gängiga.
"Ma ei tea," vastas Lizard automaatselt, sest see oli tõsi ja isegi kui ta teaks, ei kavatseks ta seda neile öelda. Millegi pärast oli näitsik enam kui kindel, et need tüübid siin küll Nathani pooldajad ei olnud. Ja sellele sai ta kohe ka kinnitust kui kerge viipe peale kaks tüüpi tema selja taha astusid ja tema käed selja taha väänasid.
"Ärkad hommikul Danieli korteri ja ei tea kus ta on....ma arvan, et sa valetad ja tead, kuidas ma valetamisesse suhtun?" sõnas ilmselgelt kamba liidri positsiooni hoidev Nathanist tunduvalt vanem mees, kes talle nii lähedale astus, et nende vahele jäid vaid mõned sentimeetrid. Liz vaatas mehele otsa ega pööranud enda pilku mujale. Ta teadis vaid seda, et ei tohi välja näidata enda hirmu, mis tema sees aina kerkis ja kerkis, olles valmis ühel hetkel välja tulema.
"Mind ei huvita, kuidas sa valetamisesse suhtud - Lase.Mind.Lahti!" turtsus Lizard, hakates enda käsi lahti rabelema, kuid tundes külma tera enda kaelal, lõpetas ta koheselt. Klaasistunud pilk suunatud uksele, kus seisis Daniel.
"Kui sa heaga ei saa, siis lähevad asjad karmiks!" lausus liider, haarates käega tugevalt näitsiku lõuast kinni, pannes ta endale otsa vaatama, "nüüd ütle mulle - Kus on Daniel?"

"Ma olen siinsamas," kostus ukse juurest hääl. Daniel silmitses vihaselt inimesi, kes kunagi olid tõesti kuulnud gängi, mida ta kutsus perekonnas. Nüüdseks on asjad sootuks muutunud. Ühest rühmitusest, mis hoidis enda liikmeid nagu vendi, on saanud põhiline narkoärikas siin kandis. Kaks kotti ukse kõrvale maha pannud, lükkas Nate ukse kinni ning eemaldes enda seljast tagi, lähenes ta neile. "Lase ta lahti ning ma ei hakka seda teist korda ütlema," sõnas Nate enesekindlalt ja madalal häälel, jälgides samaaegselt meest, kellega Liz ennist rääkis. Noormees jäi tüübi juures seisma, jälgides samal ajal tüüpe, kes hoidsid tüdrukut kinni. "Kahjuks ei saa seda teha. Sinu sõbratar siin teab liiga palju, täpselt nagu sinagi. Tead küll seda vanasõna - lahtised otsad on üleliigsed ja need tuleb eemaldada," pöördusid Nate ammuse sõbra silmad noormehelt endalt Lizziele. "Teda oleks lausa kahju ära koristada, aga sa tead reegleid, Daniel, sina ometigi koostasid need tookord," pöördusid tüübi silmad tagasi Nathanile, kes oli silmnähtavalt veelgi vihasem. "Chuch - ma mõtlen seda tõsiselt, lase ta lahti ja kao siit," urises Daniel juba kuuldavalt. Silmitsenud hetkeks Chucki, pöördusid noormehe tumedad silmad Lizzie'le, astudes tüdrukule mitu sammu lähemale, et ta enda juurde tõmmata. Sel hetkel kui ta pööras selja inimesele, keda ta kord usaldas täielikult, tundis mees kerget torget, mis peagi hakkas kiirgama sellist valu, et sundis Nathani vajuma põlvili. See nuga, mida Chuch ennist hoidis Lizardi kõril, oli nüüd noormehe kahe ribi vahelt tema kehasse torgatud. Tõmmanud noa Danist välja, lükkas ta jalaga tüübi põrandale pikali. "Sind see vastu on väga lihtne ära koristada. Ilma ühegi kõhkluseta ja sundimiseta. Sa oled siiski üks asendatav osakene," kükitas ta Nate kõrvale. Verist nuga enda sõrmede vahel hoidnud, jälgis ta meest ülima ülbusega. 'Igaks juhuks' andis ta ka teise hoobi mehele rindkerre. Noa puhtaks pühkinud, tõusis ta püsti, pöördudes Lizzie poole. "Sind, nukukene, oleks tõesti kahju näha sellises seisundis nagu Dannu poiss hetkel on. Ometigi, sa tead liiga palju," sõnas ta madalal ja kähedal toonil, võttes taaskord neidise lõuast kinni ja pöörates tema näo enda poole. Nüüdseks oli Danieli külje alla tekkinud punane laik.

Kui Daniel korterisse astus, tundis näitsik kuidas mehed tema seljataga enda haaret tema käte ümbert pisut lõdevemaks lasid. Eks nad said, mida tahtsid. Lizzie ei olnud kunagi Danielit nii vihasena näinud ja see andis talle mõista kui tõsine antud olukord oli. Tüdruk ei julgenud sõnagi lausuda, vaid lihtsalt jälgis kahe mehe vahelist vestlust, süda peksmas nii tugevalt, et seda võisid vist tõesti kõik kohal olijad kuulda. Jutud temast kui lahtisest otsast panid tema pruunid silmad hirmunult poisile otsa vaatama. Kas see mees siin kavatses ta tappa? Kas see oli tõesti tema lõpp? Kas need on viimased hetked tema elus? Kõik need ja veel rohkem küsimusi jooksid läbi Lizardi pea, jäädes sinna ringlema, tekitades talle hirmu või täpsemalt öeldes surmahirmu.
"DANIEL!" kisas tüdruk kui nägi tema poole suunatud nuga, mis hetk hiljem juba tema kehas oli. Lizzie hakkas tugevalt siplema ja kõiki kohal olijaid sõimama, mille peale mehed ta noormehe kõrvale põlvili surusid. Tema silmad muutusid uduseks ja tema põskedele hakkasid voolama pisarad. "Palun," sõnas tüdruk läbi pisarate, "ma vannun, et ma ei tea midagi sellest, mis puudutab Blood Stone Villian'eid. Palun, ta ju sureb," lausus Liz, vaadates mehele otsa.
"Noh, kui ta sureb siis läheb kõik ju nagu plaanitult," naeris mees ja temaga koos ka kõik teised, vaadates tüdrukule ülevalt alla. Sellele lausele järgnes tüdruku suust tuhandeid solvanguid, millega ta saavutas, vaid selle, et nuga rändas tagasi tema kõrile. "Mina sinu asemel valiksin sõnu, eriti kui ma sinu olukorras oleksin," ähvardas tüüp.

Danieli silmad oli avatud ja suunatud Lizandrale. Ta nägi seda kõike ning hetkel soovis ta vaid leida jõudu, et midagi teha. Aga tal polnud seda. Nate suutis vaevu liigutada sõrmi, mis puudutasid Lizi põlve. Ta jälgis tähelepanelikult neidise silmi, püüdes talle öelda, et ära nuta, ära karda. Kuid Dani huuled ei liikunud ning ühtegi sõna ei väljunud tema suust. Nähes, et taaskord suruti Lizardi kõrile nuga, leidis Dan enda sees pulbitsevast vihast jõudu, suutes ennast püsti ajada ning tõugata Chuck tüdrukust eemale. Viimane lendas kõva mütsatusega vastu köögi juures olevat lauda. Endiselt veritsedes pöördusid Dani silmad tüüpidele, kes hoidsid Lizzie kinni. Ta tahtis neile juba midagi öelda, kui korraga kostusid sireenid, mis lähenesid sellele majale. Enne nii kindlameelne gäng põgenes vägagi kiirelt ning viimasena jooksis uksest välja Chuck, jäädes hetkeks seisma ja vaadates see-pole-veel-läbi pilguga Dani. Silmitsenud meest vastu, pöördusid Nate silmad Lizardile ning ta vajus põlvili ja seejärel sellili.

Korter muutus korraga tüdruku jaoks liiga vaikseks. Ta põlvitas endiselt maas, pilk suunatud noormehele. Üle kogu tema keha käisid üksteise järel külmavärinad ning ta võis tunda, kuidas tema hingamine muutus katkendlikumaks samal ajal kui tema silmadest voolasid alla pisarad. "Daniel!" sõnas ta korraga justkui maale tagasi tulle, nihutades end talle lähemale ning asetades enda väriseva käe tema põsele ja sealt kaelale, "DANIEL!" hüüatas ta kõvemini, libistades siis enda pilgu Nathani näolt tema kehale, mida kattis särk, mis oli verest täielikult läbi imbunud. Kui Liz oleks sellele mingit tähelepanu pööranud, siis oleks ta tundnud ka seda, et ta ise oli tema verega koos, sest põrand, kus ta põlvitas oli verine. "Ei-ei-ei-ei....sa ei või surra......Mitte nüüd! Mitte praegu.....Ava enda silmad!" käskis tüdruk läbi pisarate, märkamate see juures seda, kuidas korterisse ilmusid mundris mehed. Kõik, mis ta nägi oli Nathani verine keha ja kõik, mis ta kuulis sulandus kokku üheks suminaks. Hääled justkui kadusid poolel teel tema kõrvadesse. Kõik, mis ta tajus oli see, et võib poisi kaotada...

Alex oli tulnud ennist koos Danieliga majja ning kuna noormees tundis ära need kaks autot maja ees, käskis ta neidisel minna enda korterisse ja umbes kümne minuti pärast helistada politseisse. Lexi ei vajanud selgitusi, sest ta aimas, mida Nate võis mõelda tol hetkel. Need minutid, mis kulusid peale telefonikõnet sireenide kostumiseni, näis lõputu. Viimaks aga jõudsid need tema kuuldevälja ning Alex tormas korterist välja. Tüdruku tee tõkestasid aga need samad tüübid, kes olid mõni minut tagasi olnud Danieli korteris. Lexi on ka neid varem näinud, mis tõttu tundsid ka tüübid tema ära, ning kuna nad olid kaetud verega, lähenes üks neist neidisele, surudes ta vastu seina. See sama nuga välkus hetkeks õhus ning oli suruti siis Alexi kõrile. Ta võpatas kergelt, olles vagusi. Polnud vaja sõnu, et tüdruk mõistaks edasist. Kui sireenid jõudsid lähemale, tõmbusid mehed tagasi ning kergelt värisev tüdruk jäeti sinna. Kogunud hetke - kaks julgust, jooksis Lexi ülesse Nate korterisse. Uks oli lahti ning sealt avanev vaatepilt polnud meeldiv. Peagi olid tema selja taga ka mundris mehed, kes tormasid korterisse. Nad püüdsid Lizzie tõmmata Danielist eemale, aga neidis oli ilmselgelt selleks liiga šokis. Astunud ka ise kindlameelselt korterisse, võttis Alex õrnalt Lizzie õlgadest, tõmmates teda tagasi, et kohale ilmunud meedikud saaksid Nate enda hoole alla võtta. "Tule siia," sõnas Lexi vaikselt, hoides Lizardit enda embuses.

Lizzie oli justkui kest, kust sisu oli korraga kadunud. Tema keha tegi seda, mis antud hetkel õige tundus ja antud momendil oli selleks Alexi külge klammerdumine. Endiselt läbisid tema keha külmavärinad ja pisaratevool ei tahtnud lõppeda. Ta ei saanud aru, mis toimus tema ümber ja veel vähem sai ta aru sellest kui keegi teda kõnetas. Lexi vaikne toon oli esimene hääl, mis tema ajju ka kohale jõudis, süstides temasse hetkeks rahu, kuid see tunne oli ruttu kadunud kui meedikud Danieli kanderaamile tõstsid ja teda ära hakkasid viima. Liz tahtis neile järgneda, kuid tema tee tõkestasid politseinikud, kes midagi seletama hakkasid. Millest nad rääkisid, sellest Lizard aru ei saanud. Ta teadis vaid seda, et ei tohi poissi silmist lasta.

Kui politseinikud hakkasid Lizandrat pommitama erinevate küsimustega, lõi Alexis välja vanem õde, kes ta just kui neidisele ka oli. Öelnud meestele mitu krõbedat sõna, võttis Lexi uuesti Lizzie enda embusesse ning kõndis temaga parameedikutele järgi, kes tassisid Danieli kanderaamil trepist alla kiirabiautosse. Ennast ka sinna kõrvale pressinud, sõitsid nad haiglasse. Noormehe küljes olevad masinad piiksusid hetkel korrapäraselt, kuigi poiss oli kaotanud palju verd ning tema vigastused olid hullemad, kui arstid olid arvanud. Kerges rüseluses, peale noahoope, oli Daniel suutnud enda haavatud neeru puruks rebestada ning haav tema maksas oli samuti suurenenud, mis tõttu kaotas ta ka rohkem verd. Haiglasse jõudsid nad õnneks kiirelt ning Nate viidi kohe jooksuga operatsioonile, mis pidi tulema pikk. Üks traumapunkti õdedest juhatas Lexi ja Lizardi õdedepuhketuppa, kus nad saaksid ennast korda teha ja eraldi olla. Talutanud Lizardi ühele väiksemale diivanile istuma, võttis Alex vannitoast väikese kausi, kuhu lasi sooja vett, ning leidnud ka pehme nuustiku, istus ta Lizzie kõrvale, pestes õrnalt tema käed, näo ja kaela puhtaks Nate verest.

Liz allus täielikult Alexi talutamisele, tundes temas justkui mingisugust tuge. Teekond korterist haiglasse oli tüdrukule lünklik ja udune. Kõik hakkas talle selgemaks ja reaalsemaks muutuma alles siis kui Alex teda nuustiku ja sooja veega verest puhtaks hakkas tegema. Külmavärinad tema kehal hakkasid harvenema ja kadusid aegamisi. Ka pisarad hakkasid muutuma harvemaks kuni lihtsalt katkesid, kuid see ei tähendanud, et Lizzie oleks rohkem kontaktivõimeline.

Alex võis puhtaks saada küll Lizardi naha, aga neidise rõivad olid endiselt verised. Ega ta ise ka just eriti puhtam polnud. Tõusnud püsti, kõndis tüdruk paar sammu eemale. Ta kookis enda teksade taskust välja mobiili, valides esimese inimese numbri, kes talle hetkel pähe tuli - Sayer. Ta lasi telefonil pikalt kutsuda, kuni kõne jõudis postkasti. Jätnud lühikese teate, mis sisaldas piisavalt informatsiooni, lõpetas Lexi kõne ning läks tagasi Lizardi juurde. Istunud tüdruk kõrvale diivanile, jälgides ta teda mõnda aega, pöörates enda pilgu peagi enda ette.

Liz tõmbas kätega üle enda näo ning lasi end siis diivani sügavusse vajuda. Ta tõmbas jalad diivanile ja võttis kätega ümber põlvede kinni, märgates alles nüüd, et tema riided on kõik verega kaetud. See tekitas temas justkui uue paanikahoo, pannes pisarad jälle mööda tema põski voolama. "Alex," avas tüdruk üle pika aja jälle enda suu, "kas...kas...Danieliga saab kõik korda...saab ju....onju?" pöördus tüdruk küll Lexi poole, kuid tema pilk oli suunatud vastasseinas olevale kindlale täpile.

"Daniel.." Alex avas enda suu, et rääkida Lizzie'le tõde, aga selle asemel ta hammustas hetkeks enda keelde. Naeratanud õrnalt, lausus ta hoopis: "Daniel on kõva sell. Ta oleks puhta naine, kui sellest välja ei tuleks," püüdis neidis tüdrukut positiivsemalt mõtlema panna, aga kui palju see ka mõjus, kui Lexi enda hääl reetis kõhkluse, kas Nate üldse operatsioonigi üle elab. Nii palju kui ta oli ennist meedikute jutust aru saanud, oli poiss väga halvas seisundis. "Temaga saab kõik korda," sõnas Alex veelkord vaikselt, püüdes just kui ennast selles veenda. Tüdruku silmanurka ilmusid väiksed pisarad ning ta langetas pea kätele. Ta ei hakanud nutma, vähemalt veel mitte.

Lizard vaid noogutas, sest ta kuulis Alexi häält, mitte tema olekut, mis oleks koheselt talle tõde öelnud. Neiu sõnad süstisid temasse vaid õige pisut positiivsust, pannes ta kergelt rahunema. Kuid kui ta üritas meenutada kõike toimunut, pidi ta tihti võpatades enda pilgu mujale viima või silmad sulgema. Ta ei suutnud seal lihtsalt niisama istuda. Ta tahtis midagi teha, aga seal ei olnud enam võimalik midagi muuta. Nüüd jäi üle vaid oodata ja see oli kõige nõmedam asi üldse. Liz tahtis lihtsalt aega tagasi kerida ja tunda end taas noormehe käte vahel kindla ja turvalisena.

Sayer oli Alexi kõneposti kätte saanud mõned minutid hiljem, sest oli käinud duši all. Vaevalt oli ta tüdruku saadetist kuulanud, kui endale riided siva selga tõmbas, takso võttis ja haiglasse sõitis. Näitsiku kõne oli katkendlik ja segane, kuid ta sai aru parajalt, et mõista, et tegu on millegi tõsisega. Ta jõudis mõne minutiga haiglasse, kus suundus infolauda, et uurida, kust leida Alexit ja kuidas läheb Danielil. Naine juhatas ta õdederuumi, kuid noormehe koha pealt kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et valmistuma peab kõige halvimaks. Need sõnad võtsid isegi Say seest õõnsaks. Paar korda sügavalt sisse-välja hinganud, astus ta ruumi ning lähenes esmalt Alexile, kes oli nutu äärel. "Hey," sõnas ta tasaselt, haarates Lexi enda käte vahele, "mis juhtus? Kuidas Danielil on? Kas sa Joe'le helistasid?" kõik need küsimused väljusid järjest noormehe suust, kui ta vargi Lizardit vaatas, kes ei tundunud just mõtetega kohal olevat. Tema nägu oli valge ja silmad klaasistunud. Ja siis märkas ta tema riideid...