Draama kuubis

Alex kuuletus Sayeri puudutusele, toetades enda pea vastu viimase õlga. Kui aken avanes, sulges neidis silmad, nautides värsket õhku, mis lõi küll pea klaarimaks. Ometigi ei viinud see ära hirmu ja paanika, mis tüdrukus segadust külvas. Juhul kui tema riided poleks verega määritud, arvaks Alex, et see on lihtsalt järjekordne halb unenägu, mis külastavad teda viimasel ajal tihedamini kui ennem.

Lizzie lasi soojal veel enda kehale voolata, et see kõik vere ja need tunded temalt ära uhuks. Duši all oli mõnus olla, sest tema pisarad segunesid veega ja nii ei saanud ta arugi kui kaua ta seal nuttis ja veel niisama voolata lasi. Ta astus joa alt välja alles siis, kui tal juba külm hakkas. Kuivatanud end ära, tõmbas ta endale selga teksad ja ühe t-särgi, mille ta kotist leidis. Märganud, et tema kätel on sinakad muljumisjäljed, haaras ta kotist endale ka pusa selga. Astunud peegli ette, et enda juukseid sättida, liikus automaatselt tema käsi kaelale, kus mõned hetked tagasi oli olnud külm tera. Liz ei saanud lõpetada mõtlemist sellele, et kui politsei oleks tulnud natuke hiljem, oleks ka tema seal põrandal olnud ja mitte enam elavate hulgas. Lizzie sulges enda silmad ning hingas mitu korda sügavalt sisse-välja. Taas silmad avanud, sasis ta otsusekindlalt enda pruune kiharaid ning astus siis tagasi ruumi. "Alex, sa võid minna," lausus ta tüdrukule, liikudes ise enda venna juurde, "ma tahan politseiga rääkida," sõnas ta otsusekindlalt, vaadates vennale otsa.

Alex avas enda silmad, pöörates need Lizardile. Neidise sõnade peale noogutas tüdruk kergelt. Ta vabastas ennast vastumeelselt Sayeri embusest ning kõndis vannituppa. Kiirelt võttis ta seljast enda teksad, t-särgi, millega ta oli ka haiglasse sõitnud. Peale riiete olid terised ka Lexi käed kui ka tema kael, mis oli samuti tundnud seda külma tera, mille tõttu on Daniel hetkel väga täbaras seisus. Minuteid jõllitas Alex ennast peeglist, neeletades korduvalt. Pead vangutanud, seadis ta enda juuksed krunni ning võtnud seljast ka viimased riidehilbud, ronis ta dušši all. Ka tema ligunes tükk aega vee all. Alexi silmad olid kindlalt suletud. Suutnud end viimaks puhtaks saada, keeras ta vee kinni ning pani endale jalga Joe antud dressipüksid, mis olid nähtavalt liiga suured ning peale tõmbas ka ühe laiema t-särgi. Vähemalt olid need puhtad. Enda riided kokku pannud, jättis ta need hetkel vannitoa nurka maha ning väljus vannitoast. Ta istus akna juures olevale lauale, põimides käed ümber põlvede ning jõllitas emotsioonitul pilgul väljas liikuvaid inimesi.

Sayer saatis Alexit pilguga, kuni too vannituppa kadus ning jalutas siis Lizardi juurde, kuuldes tema soovi. "Oled sa kindel, et sa seda praegu teha tahad?" küsis noormees igaksjuhuks üle. Ta oli enam kui kindel, et politseinikud ei lepi lihtsalt ülelibiseva jutuga, vaid tahavad detaile. Ja Sayer kahtles, kas Liz on hetkel võimeline andma erapooletut ja selget tunnistust toimunu kohta. Samas tundus Lizandra väga kindel. "Nad ootavad muidu ukse juures kohe kui sa siit ruumist väljud," lisas Say igaksjuhuks.

"Jah, ma olen kindal. Mida rutem ma sellega ühele poole saan, seda rutem saavad politseinikud enda tööd teha," lausus tüdruk kindlalt. Ta kallistas Sayerit ning asetas hetkeks enda käe venna õlale, ennem kui suuna uksele võttis ja sealt välja astus. Politseinikud olid tõesti seal ja ootasid teda. Nad paigutati eraldi ruumi, mille arstid olid neile andnud. Jutuajamine kestis natuke üle kahe tunni ja selle jooksul jõudis Liz nii vaikida, kisada, nutta kui ka lihtsalt mehi enda pilguga tappa. Talle ei meeldinud nende suhtumine nagu oleks Daniel mõni suvaline kurjategija, kes sai lõpuks selle, mille oli ära teeninud. Samuti huvitas neid rohkem Bloodstone Villian'ite kukutamine kui Danieli ründaja ülesse leidmine. Kõik see tundus tüdrukule ebaõiglane.

Kui Liz ruumist lahkus, seisis Sayer mõne hetke niisama paigal, ennem kui peavangutusel end ringi keeras ja Alexi juurde tagasi läks. Toetanud end akna juurde vastu seina, vaatas ta samuti aknast välja alla Eastside'i tänavatele, kus inimesed enda igapäeva tegevusi tehes ringi jalutasid ja enda pealtnäha muretut elu elasid. Teadmata sellest, kui paljud inimesed võitlevad haiglas enda elude eest. Ka poiss ise ei olnud sellele kunagi meõelnud, aga olles siin ja praegu selle keerise sees, tahtis ta ilmselt küsida seda, mida paljud inimesed selles hoones. Miks tema? Miks praegu? Libistanud enda silmad tänavalt Lexile, tõmbas ta raske ohke saatel käega läbi enda juuste.

Alexi silmad pöördusid Sayerile, kui ta tundis noormees pilku endal. Hetkeline nõrk naeratus ilmus tema suule, kuid peagi kadus ta uuesti selle kilbi taha, mille murdmiseks kulus Rufusel aasta. Kõigest paari minutiga kerkis see ülesse, peites pisikese hirmunud tüdruk selle taha. "Mis edasi saab?" küsis ta vaikselt, jälgides Say silmi.

Sayer kehitas õlgu. Ta ei teadnud. Tegelikult teadis ta veel vähem kui Alex. "Me ootame. See on kõik, mis me teha saame. Sind tahetakse kindlasti ka üle kuulata. Aga siis...lihtsalt oleme tugevad ja oleme mõtetes Danieliga," lausus ta viimaks, vaadates Lexile otsa. See oli kõik, mis tal hetkel pähe tuli. Alexi esitatud pealt näha nii lihtne küsimus osutus antud momendis kõige raskemaks.

Alex kuulas vaikides sõnu, mis ei tahtnud kuidagi ennast tema mõistusele arusaadavaks teha. Ta kuulas, aga justkui ei mõistnud nende tähtede kombinatsioonide tähendust. Ometigi noogutas ta õrnalt, pöörates pilgu linnale. Tema kätele ilmus peadselt ka kerge kananahk, sest ometigi istus ta t-särgi peal avatud akna juures keset veebruari kuud, mis pole just kõige soojem talvekuu. "Ma peaksin minema hakkama," lausus tüdruk vaikselt, libistades end laualt maha. Alles peale pesu tulid ilmsiks kerged sinikad tema kaelal ja kätel, kui ta ennist korteri juures vastu seina suruti ja sõnadeta tehti selgeks tõsiasi - kui sa räägid, siis oled sa surnud. Samuti oli ka peenikene punane kriips neidise kaelal kohas, kus verine nuga oli liiga pealepressiv. Ta ei näinud ühesõnaga kuigi hea välja.

"Kuhu sa minema hakkad?" ei saanud Sayer Alexist aru. Kas ta tõesti arvas, et poiss laseb tal lihtsalt niisama tagasi enda korterisse minna, kus mõned hetked tagasi toimus selline räige mõrvakatse. Antud momendil käis Say peast isegi läbi mõte helistada Liamile, et too tüdruku enda juurde võtaks. Ilmselgelt oli Lexi temaga viimasel ajal lähedaseks saanud.

Alex kehitas õlgu. "Ma ei tea. Korterisse ma arvan," sõnas neidis vaikselt, seistes laua juures, toetades end selle vastu. Käed rinnal ristatud, jälgis ta eemalolevalt põrandat. Ta tahtis siit ära, aga samas minna tagasi sinna, kus see jama alguse sai, ei kõlanud ka väga ahvatlevalt. Veel oli üks võimalus minna Liami juurde, aga ta ei tahtnud jällegi rääkida sellest, mis juhtus. Samuti jäi üle ka Sayeri maja, aga siis peaks ta kõmpima läbi pimeda Westside ja see ei kõlanud samuti hästi. Seega pidi ta vist siiski siia jääma.

"Sinna sa küll ei lähe," sõnas Sayer praktiliselt kohe kui ta enda lause lõpetanud oli, "ma kutsun sulle parem Liami järgi ja lähed tema juurde," pakkus noormees esimese variandi, mis talle pähe tuli. Ta oleks tüdruku enda juurde võtnud, aga see tooks jälle nii palju probleeme neile mõlemale, kus nad nüüd uutes suhetes olid. Ja pealegi ei tahtnud Say veel haiglast lahkuda ja ega Alex ei saanud ka lahkuda ennem kui ta enda tunnistuse annab. "Sa pead ennem veel politseiga rääkima, kui sa just neid nõusse ei saa, et nad sind hiljem küsitleksid," meenus Sayerile. Automaatselt libises tema pilk kellale, sest Liz oli juba päris kaua aega ära olnud.

"Kuhu mul mujale minna on? Juhul kui sa pole märganud, siis mul pole enam midagi jäänud peale nelja seina tolles majas. Hetkel on Daniel mängust väljas, mis tähendab, et minu pea läheb järgmisena. Seega hetkel on mul tõesti suht ükskõik kuhu ma lähen," paiskusid sõnad Alexi suust vägagi järsku ja külmalt välja. Hinganud hetkeks sisse, vangutas tüdruk pead, lükates ennast lauast eemale. Võtnud diivani pealt dressika, mis oli ilmselt talle mõeldud, viskas Lexi selle endale selga ning avas ukse. Politseinikutest, kes selle taga seisid, möödus ta sõnagi lausumata. Tal on vaja õhku, vabadust ning selleks peab ta algul siit pääsema. Politseiga ei taha ta ei praegu ega ka mitte homme ning isegi mitte kümne aasta pärast rääkida. Liiga palju oli kaalul tema jaoks.

Seda Sayer arvanud oligi. Mõlemad tüdrukud olid surmahirmus ja käitusid sellepärast antud hetkel endasse tõmbunult. Ta ei jõudnud midagi muud teha või öeldagi ennem kui Alex lihtsalt ruumist välja tuiskas. Say suust väljus rida vandesõnu kui ta enda mobiili taskust välja võttis ja Liamile helistas. Lasnud paar korda kutsuda, sai ta poisi kätte. Rääkinud talle kiirelt asjast, palus ta noormehel Alex ülesse otsida ja tema läheduses olla. Lõpetanud kõne, ohkas ta valjult, lastes mobiilil lauale kukkuda.

Lifti asemel võttis Alexi trepid, tormates lausa mööda neid alla kuni ta jõudis haigla parklasse. Üle tee jäi park ning selle taha jõgi. Tõmmanud dressika endale tihedamalt ümber kere, jooksis neidis põhimõtteliselt üle parkla pargi poole, püüdes jõuda võimalikult kiirelt kaugele ning mida kaugemale haiglast seda parem. Samas ei tahtnud ta ka koju minna, mis tõttu peatus Lexi alles siis kui jõudis jõe äärde. Jäänud seisma, hingeldas Alex kergelt, toetades ennast vastu pinki, vajudes sellele istuma. Õues olid korralikud miinused, aga teda ei huvitanud see. Kuigi üle tema keha jooksid külmavärinad, ei liikunud neidis paigalt, jõllitades emotsioonitul pilgul jõevooluga kaasa liikuvaid jää tükke. See koht on neidisele alati meeldinud ning iga kord kui tal on vaja üksi olla, tuleb ta siia. Mõnel erandlikul korral läheb ta randa.